Sõltuvuste avalikustamise buum

"Vahest keset ööd ma mõtlen..." laulis Alen Veziko juba üle 10 aastat tagasi. Teate, mul on ka mingi seisund või periood peale tulnud, kus ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ka öösiti, ka enne uinumist. Muudkui käib üks lõputu analüüs selle üle, mis mu ümber ja minu endaga igapäevaselt toimub või mida tulevik tuua võiks. Kusjuures kõige nõmedam on selle juures see, et ega ma hommikuks väga enam ei mäleta, mida sai õhtupimeduses siis ikkagi mõeldud. Kui ma suudaks pooltki sellest sisust meeles hoida, siis oleks mul siin päris palju mõnusaid ja ilmselt ka huvitavaid blogipostitusi veel lisaks praegustele. Vähemalt selline tunne mul pahatihti hommikuti on, et krt, õhtul olid jälle mingid ägedad mõttekäigud ja kaunid laused mu peas, aga näedsa, enam ei mäleta mitte midagi. Samas oleks ilmselt veider õhtul end voodist üles ajada ja neid kuidagi talletama hakata. Ilmselt kaoks see mõttelõng selle käigus kuidagi ära ka.

Aga üks teema, millest ma viimasel ajal olen päris pingsalt mõelnud ja õnneks on need mõtted ka mulle meelde jäänud, on kogu see sõltuvuste virrvarr, mis meie ühiskonnas kuidagi hästi teravalt on üles kerkinud. Põhjuseks siis muidugi see, et paljud tuntud inimesed on järjest oma pahesid, nõrkusi ja muid vaimse tervise probleeme siin üles tunnistama hakanud. Tõelise pommi lõhkas selles osas eelmisel nädalal Märt Avandi. Ma olen tänaseks seda Pealtnägija intervjuud kuulanud-vaadanud vist oma 2-3 korda, täiesti algusest lõpuni ja ise niiöelda täielikult kohal olles, püüdes haaarata sealt iga mõtet, iga lauset. Ja teate, järjest enam on mul tekkinud arvamus, et sisuliselt kõik sõltuvused on oma olemuselt ühesugused. Pole seal mingit vahet, kas tegu on alkoholiga, narkootikumidega, hasartmängudega või kasvõi suhkrusõltuvusega. Need omadused, staadiumid, tekkivad vajadused ja kõik need hetked, mil aju lihtsalt lakkab kaasa mängimast, need on kõik nii sarnased. Märt rääkis küll kokaiinist, aga kogu see lugu alates erinevatest "sööstudest", võimalikust häbist, rahalistest kaotustest jne - millest kõigest veel - kõik need laused kehtivad sama hästi ka mängurluse kohta. Ainus vahe ongi ilmselt kõrvalmõjudes.

Tegelikult on see omamoodi positiivne areng, et sellistest asjadest nii avalikult räägitakse. Sest see annab ka minusugustele kapisõltlastele rohkem julgust varem või hiljem end avada ja ka abi otsida. Mida rohkem sellest räägitakse, seda vastuvõtlikumaks ja tolerantsemaks muutub ka ühiskond. Sest no olgem ausad, võib täiesti julgelt väita, et iseendaga väga suures jamas olevaid sõltlasi on meie ümber tuhandeid ning tegelikult vajavad nad kõik abi. Aga nad ei julge seda küsida, nad ei julge seda otsida. Nad häbenevad ja kardavad. Sest avalikustamine tundub olevat veelgi hullem kui üksinda selles jamas hulpida.

Muidugi on ka teine külg, mis nii positiivne ehk ei ole. Mingid noored võivad sellest hoopis valesid signaale välja lugema hakata. Et näe, edukas ja armastatud näitleja, paneb juba 10 aastat triipu, aga ikka meeldib kõigile ja ühiskond aktsepteerib ka veel. Et noh, järelikult võin ju mina ka seda teha samamoodi ja see ei keera ju mu tulevikku tuksi ometigi. Või siis erinevad poliitikud või muusikud, kes siin oma pahesid on välja toonud. Mängin kasiinodes kõvasti raha maha, petan isegi tuttavatelt raha välja, aga ikkagi olen respekteeritud. Üks poliitik tuli ju samuti oma sõltuvusega välja, anti andeks, töötab kenasti Riigikogus edasi ja kandideerib ka uude. Elu läheb edasi. Sõltuvusprobleemidega väljatulek ei peagi elu hävitama. Aga...

Olgem ausad, plekid siiski jäävad. Andeks antakse tõesti, aga vaevalt, et unustatakse. Juba ongi siin käibele läinud fraas "Märt Avandit tegema" ehk siis kokaiini tarvitama. Varasemast ajast ju mäletame ka viioldamist ja muidki rahva sekka juurdunud termineid. Ühesõnaga, need on tegelikult teemad, kus õige aeg appi karjumiseks on alati eile. Et saaks kuidagigi need asjad päriselt ka kontrolli alla, kus saaks abi ikkagi siis, kui on veel tõesti võimalik ka kiiresti asjad korda saada. Võtame kasvõi minu enda tagasihoidliku isiku, mitte nii tagasihoidliku probleemiga. Ma lasin selle jama ikka väga-väga-väga suureks kasvada. Poleks tohtinud.

Kokkuvõttes on muidugi lihtne öelda, et igast jamaga ei maksa siin elus üldse tegeledagi. Pole mõtet alustadagi. Ei ole vaja neid triipe, ei ole vaja neid slotimasinaid, ei ole vaja neid spordiennustusi. Elus on teisigi põnevusi, mis sind sel moel vaimselt ei tapa. Selles mõttes võiks need sõltuvuslood (kasvõi käesolev blogi) olla ikkagi hoiatusmaterjal, et inimesed suudaksid sellest kõigest eemale hoida. Olgem hoitud, täna on ju ikkagi sõbrapäev!