Täna räägiksin ma üle pika aja taas ühe loo oma minevikust. See on lugu sellest, kuidas teatud vaimses olekus võivad pähe tulla mõtted, mis on reaalsusest ikka väga kaugel.
Nagu ma siin varemgi olen maininud, siis mulle on alati meeldinud erinevaid Exceli tabeleid koostada, igasuguseid numbreid sinna sisse kanda ja siis neid vähemal või rohkemal määral ka kuidagi analüüsida ning neist järeldusi teha. Seejuures ei saa pattu salata, et pahatihti ma tegelikult eitasin enda jaoks neid graafikuid ja suundumusi. Või siis lihtsalt ülehindasin ilusaid numbreid ja alahindasin koledaid arve. Ehk siis lõppude lõpuks kehtis ilmselt minu puhul see kurikuulus elutarkus, et statistika on maailma suurim vale. Oma ajuga manipuleerimiseks saab sealt välja lugeda täpselt selliseid asju nagu sihtgrupile (antud hetkel siis mulle endale) vaja oleks. Et toita mingit vajadust või sõltuvust.
Kunagi 6-7 aastat tagasi pidasin ma oma spordiennustuste tulemuste ja igasuguste sissemaksete ning väljamaksete kohta üsna detailset statistikat. Kõik panin kirja, mis vähegi võimalik. Ning siit hakkas mul ühel veidral perioodil hargnema veelgi veidram idee. Ilmselt iga hasartmängur teab, et kogu see maailm on mängija seisukohalt ääretult volatiivne (ehk siis erinevad kõikumised suurtest plussidest megamiinusteni juhtuvad ikka väga väikese aja jooksul). Nii oli ka minul loomulikult ka edukaid perioode.
Ühel kaunil suvisel päeval vaatasin ma taas oma tabelitele otsa. Ning pidin tõdema, et viimased 2 kuud olid mul korralikult plussis. No ikka seal 2000 EUR ühe kuuga ja rohkemgi. Ehk siis see oli oluliselt suurem summa kui mu tollane palk. Ning mu mõtted hakkasid vaikselt veerema selles suunas, et äkki mul polegi üldse tööl vaja käia. Ma ju suudan spordiennustusega teenida rohkem kui millegi muuga. Milleks üldse siis vaeva näha kellegi teise jaoks rügamisega. Loogiline, onju? See tundus minu jaoks meeletult ahvatlev ja omamoodi isegi glamuurne - lihtsalt vaadata päev otsa sporti, visata siia-sinna mõni paarisajane panus, lugeda muudkui uudiseid, hoides end selle maailmaga igapäevaselt kursis. Ja kui keegi küsib, et noh, mis tööd sa ka teed, siis vastata, et ma olen professionaalne spordiennustaja. Sissetuleku osas poleks ju piire olnudki.
See mõte täitsa süvenes minu sees. Seda enam, et mu sõprade seas oli inimesi, kes näiteks pokkerist olid endale täitsa asjaliku elukutse kujundanud. Ning nende sissetulekud olid ikka päris korralikud (summad jätan mainimata). Nii ma siis paningi enda jaoks vaikselt niiöelda masterplani paika. Et kui saan igasugused laenukohustused võimalikult väikseks ja kui suudan veel paar kuud head kasumit näidata, siis tulengi palgatöölt ära.
Paraku aga lendas see maailm ja liivaloss üsna kiiresti mul kohe täiega õhku. Sest plussides olevale perioodile järgnes ränk miinuste aeg. Ennustused lendasid järjest metsa ja see kasvatas loomulikult frustratsiooni ja muidugi tulid järjekordselt kasutusele ka erinevad kiirlaenud ja krediidikontod. Sest mul oli ju veel nii värskelt meeles, kuidas kõik sujus ning kuidas ma ju plaanisin sellest kõigest oma elatusallika teha. Unistused purunesid, must masendus võttis maad. Ja see kõik toitis seda tekkinud paanikat veelgi.
Kokkuvõttes võib ilmselt üsna julgelt öelda, et teinekord on just ebarealistlik hinnang oma olukorrale see, mis viib sind hukatusse. Või siis vähemalt hukatuse äärele. Minuga nii juhtus. Muidugi ei olnud see ainus põhjus, miks ma omadega nii põhja jõudsin, aga paratamatult andis see olulise tõuke kogu selle jama kuhjumisele.
Ehk siis korralik õppetund, mis näitab, et ei piisa lihtsalt oma olukorra kaardistamisest. Hädavajalik on selle juures ka nendest numbritest siiski adekvaatseid järeldusi teha. Ehk siis mis kasu on sellest, kui sa pokkerilauas oskad oma vastast lugeda ja aimad, mis seisus ta omadega on, kui sa tegelikult teed ikkagi käigud, mis seda teadmist ignoreerivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar