Kas ma panustama ka kibelen?

Selle "liiga vähe draamat" postituse valguses sain paarilt inimeselt tagasisidet, et ma võiksin rohkem peatuda ka oma hasartmängusõltuvusega võitlusel. Et kas see on endiselt mu hinges pakitsemas ja kas olen kibelenud panuseid tegema.

Selle teema saab tegelikult kokku võtta viimatise Delfi artikli ühe kommentaariga.

Jah, täpselt nii ongi. Las see amööbijutt olla nagu ta on, aga Miia kommentaar kirjeldab mu olukorda vägagi täpselt. Kui varem läks mu hasart, lootused või mis iganes sellele, et proovida spordiennustustega pihta saada ja sellega juba tekkinud mudast välja tulla, siis nüüdseks on kogu hasart minemas sellele võitlusele, et nende võlgadega tegeleda juriidilisel, psühholoogilisel ja ka finantsilisel tasandil. Blogi ja kõik sellega seonduv ongi minu uus hasart. Kõigile kaasteelistele kaasa elamine, kirjadele vastamine, oma kogemuste jagamine. Kõik see on tegelikult tekitanud teatava vastutustunde enda ja teiste ees. Ma ei saa libastumisi endale lubada. Loomulikult ma mõistan seda üldist eelarvamust, et "küll see sõltlane jälle auku kukub" ja ega ma ette midagi tõestada ei saagi. Aeg näitab, kas olen üks neist sõltlastest, kes suudabki oma sõltuvuse selja taha jätta.

Samal ajal mõistan ka seda väga hästi, et sõltuvused on midagi sellist, mis ei parane mitte kunagi. Neid saab vaid vaos hoida ja nendest eemal olla. Minust ei saa kunagi enam seda inimest, et ah, teen ühe meelelahutusliku panuse. Samamoodi nagu alkohoolikud või nikotiinisõltlased ei saa endale lubada veel üht pitsi või veel üht mahvi. See lihtsalt läheks väga suure tõenäosusega kontrolli alt ära. Selle kõige tõttu olen ma väga õnnelik, et Eesti Vabariigis on olemas sellised piirangud nagu HAMPI. See on ainuvõimalik teekond, et sellest kõigest eemal püsida. Jah, sellest on loomulikult võimalik mööda hiilida ja mängida/panustada kuskil ebaseaduslikes portaalides, aga see nõuaks juba teadlikku sebimist ja ka valetamist, sest enamasti asjalikumad kohad on juba eos eestlased ära keelanud. Kokkuvõttes ei ole ma mitte ühtegi panust teinud HAMPI seadistamisest saadik, alates märtsikuust. Need emotsioonid, mis selle protsessi käigus kaasnesid, eriti need viimaste kuude paanilised päästeplaanid ja neile järgnenud vaimsed hasardipohmellid, olid lihtsalt liiga õudsad ja ebameeldivad, et neid uuesti kogeda. Ja kuna spordiennustusmaailm ja kogu hasartmängumaailm on nii meeletult kaootilised, kus mitte miski ei ole garanteeritud, siis tegelikult on suurim võitja see, kes ei mängi. Julgelt võib 99% juhtudest seda öelda. Tegelikult, kui meenutada seda keskmisest tuntumat inimest, kellest siin postituses rääkisin, siis tema ütles mulle hästi kuldsed laused. Saan lausa tsiteerida (ole sa tänatud Facebook Messenger): "niikaua lihtsalt ainus soovitus: ära mängi. sellest hakkab kõik ülesmäge minema". Ja nii ongi.