Liiga vähe draamat?

Ühes väga asjalikus Facebooki grupis (üle 30000 liikme) jagati minu blogi põhjal tehtud rahafoorumi artiklit. Selle alt võis leida ühe huvitava kommentaari, mis mind natuke närima hakkas: "...rohkem emotsionaalset stuffi ja hingepiinasid ja draamat. Lugejad armastavad seda. Kui vabatahtlike pangaülekannete olulisus sellest supist väljatulekuks on suur, siis praegune blogi ei kõneta piisavalt. Äkki mõni heasüdamlik copywriter läheks natuke appi?" 

See pani mõtlema. Kas tõesti oleme me jõudnud selleni, et ainult draama müüb?Loomulikult saan ma aru, et teiste inimeste emotsioonipuhanguid ja nendeni viivaid sündmusi on põnev lugeda ja eks see kõik ka köidab inimesi, aga kahjuks või õnneks ei ole ma kirjanik. Ja ega ma iseenda tunnetest tegelikult väga hästi kirjutada ei oska. Olen alati püüdnud oma elus selliselt hakkama saada, et reaalsustaju säiliks. Loomulikult on kogu see mängurlus ja spordiennustused olnud üsna kaugel kahe jalaga maa peal olemisest, aga seda võikski ju haiguseks ja vaimseks kõrvalekaldeks nimetada. See on etapp, mida ma häbenen ja avalikult oma nime alt ilmselt rääkida ei suudakski.

Tunded, draama, emotsioonid - kuna mu lugu on tegelikult siiani ju ikkagi väga salajane ja anonüümne, siis on enamus tundepuhanguist minu enda sees. Kõik draamad ja tragöödiad, mida see kõik endaga mu lähedastele kaasa tuua võiks, on veel olemata. Ja ma tõesti loodan, et jäävadki olemata. Siit tegelikult jõuangi ühe erinevuseni kahe olulise küsimuse vahel. "Kuidas sul läheb?" ja "Kuidas sa end tunned?" Minu blogi justkui keskendubki vaid sellele esimesele küsimusele. Aga eile õhtul küsis üks blogilugeja ja kaasvõlglane mu käest ka selle teise küsimuse. Ja ma jäin jänni ja mõtlesin sellele reaalselt mitmeid tunde... ja vastasin talle lõpuks järgnevalt: "See on väga raske küsimus, sest see tunne on nii vahelduv...vahepeal, kui lapsega näiteks puzzlet kokku panen või köögis perele süüa teen, siis suudan oma mured ära unustada ja laskun justkui kuskile teise dimensiooni, teise ellu...aga samas, kui taas arvuti taha satun ja oma exceli tabeleid vaatama hakkan, siis saan jälle reaalsuse käest vastu nägemist...ehk siis võiks öelda, et tunded ja emotsioonid vahelduvad nagu meie tavaline kevadine või sügisene ilm...päikest, vihma, rahet, lund, tuult ja tuulevaikust, temperatuuride vaheldumist 10 kraadi ulatuses...ja seda kõike ühe ööpäeva sees." Ja need emotsioonid korduvad tegelikult minu sees sisuliselt iga päev. Eks ikka on paremaid ja halvemaid päevi. Ma sõltun tegelikult vägagi palju välistest teguritest - kasvõi koroonanumbritest, päikesehulgast, soola hulgast toidus või millest iganes. Need kõik mõjutavad mu emotsioone. Need ongi mu igapäevased sisemised draamad ja võitlused.