Postitus nr. 200 - Koguvõlgnevuse arvestamine

Kuidas üldse oleks korrektne oma võlakoormat arvestada? Kui mul on näiteks võetud 1000-eurone laen üheaastase perioodiga, ütleme 20% aastaintressiga, millel muid lisakulusid pole, kas mu laenukohustus on siis 1200 eurot või 1000 eurot? Jah, ilmselgelt on selle laenu kogukulu 1200 eurot, aga põhiosa on ju 1000 eurot. Kui mina olen oma kohustuste kogusummast rääkinud, siis olen alati silmas pidanud põhiosajääki. Ehk siis näiteks kodulaenu puhul on minu arvepidamise järgi mu seis siiski 99917,32 EUR (see langes sel kuul alla 100 000 EUR piiri, juhhuu!) ja see on siis vaid põhiosa. Selliselt kajastab seda ka mu kodupank. Ma isegi ei oska hetkeseisuga öelda, kui suur selle laenu kogukulu tulla võiks, sest graafik uueneb üldiselt iga poole aasta tagant ja intress on Euribori määrast sõltuvuses. Sarnane on ka lugu igasuguste krediidikontodega, millel polegi tegelikult mitte mingit graafikut ja seal on raske arvutada seda kogukulusummat. Samas, põhiosade arvestus on alati konkreetne - kui olen võtnud 1000-eurose krediidikonto, millest ära olen kasutanud 375 EUR, siis on selle lepingu jääk 625 EUR.

Loomulikult, kui sõber sõbrale näiteks 100 eurot laenab ja lepitakse kokku, et kuu aja pärast maksab 130 eurot tagasi, siis ei räägi ju keegi, et võlg on 100 EUR, siis on summaks ikkagi konkreetselt 130 eurot. Samas vastukaaluks, kui jääd mõnele laenufirmale võlgu ja leping üles öeldakse ning inkassole üle antakse, siis on aluseks ikkagi põhiosajääk, millele lisanduvad viivised ja võlas oldud aja eest arvestatud intressid. Intresse ja viiviseid samaaegselt arvestada ei saa. 

Veel üks meetod oma koorma arvestamiseks on lihtsalt kuutasude summa. Võtad lihtsalt lepingud ette, arvutad osamaksete numbrid kokku ja saadki teada oma kohustuste hulga. Kui see on sissetulekutega mingiski kooskõlas (et jääb elamisekski raha), siis ongi ju asjad hästi. Ka pikas plaanis. Sest ükskord saavad need laenud ju makstud ka järjest. Peaasi, et kui peaks tekkima mõte uue laenu võtmisest, siis see oleks lihtsalt läbi mõeldud ja mõistlik otsus.

Teiste võlablogijate seas olen ka täheldanud hästi erinevat lähenemist sellele võlakoorma suuruse arvestamisele. Eks omad plussid ja miinused on kindlasti mõlema mõtteviisi juures. Kui minna laenuandja iseteenindusse või netipanka, siis seal kajastatakse tegelikult peaaegu alati vaid põhiosajääki, lepingujärgne kogukulu on üsna harva eraldi välja toodud - Holm Bank on vist üks väheseid erandeid selles osas, neil on kirjas esmajoones just kogukulu.

Eks omaette teema siin ongi see, et kui ma oma Exceli tabelites võtan aluseks vaid põhiosa, kas ma siis justkui petan iseennast, sest tegelikult olen ju palju rohkem võlgu? Kuidas sellesse siis tegelikult suhtuma peaks? Kui teen 100-eurose osamakse, millest põhiosa katteks läheb 75 eur ja 25 eur on intressid, kas ma siis vähendasin nüüd oma võlgasid 100 euro võrra või vaid 75 eurot?

Ühesõnaga, kui keegi ütleb või kirjutab, et ta on võlgu X eurot, siis tulekski täpustavalt üle küsida, kas see X on põhiosajääk või kogu lepinguga seotud kulu. Aga oma olemuselt on see samasugune mõtteviisi küsimus, kas külastatud lennujaam läheb välisriigis käimisena kirja või mitte. Selle viimase kohta kirjutas üks netileht päris hästi - see sõltub inimesest endast, kas ta soovib selle enda nimekirja lisada või mitte. Täitsa vaba valik, üldtunnustatud reeglid puuduvad. Eks samamoodi ilmselt ka võlgade arvestamisega. Peaasi, et sa ise ikka tead, kas oled arvesse võtnud vaid põhiosajäägid või arvestasid sinna sisse kogukulu.

Aga olge aktiivsed - avaldage oma arvamust.

Läbirääkimised suurpankadega

Tunnistan teile päris ausalt - mu motivatsioon on viimasel ajal kuidagi kõikuma hakanud. Loomulikult on ka selliseid päevi, kus suudan end taas jälle kokku võtta ja hommikust õhtuni rabeleda, aga samas on ka hommikuid, kus lihtsalt ei jaksa tõustagi. Hing on ärevust, teadmatust, ebakindlust täis. Hommikune enesetunne on enamasti ikka pehmelt öeldes sant. Eks see kõik päeva peale muidugi leeveneb ja teovõime paraneb, aga ikkagi on see justkui üks lõputu ring, kuhu ma end vedanud olen. Järjest rohkem hakkavad mu mõtted siiski liikuma antidepressantide poole. Ma lihtsalt tahan nendele imepillidele vähemalt võimaluse anda. 

Elus on ikka nii, et võidud ja kaotused liiguvad tihtipeale justkui paarisrakendis. Tahaksingi teile nüüd natuke rääkida oma viimastest läbirääkimistest suurpankadega. Liiga detailseks ma seejuures minna ei soovi, aga püüan üldpildi siiski edasi anda. Ma ei räägi täpsetest summadest ja ka pankade nimed jätan mainimata. Nimetagem neid asutusi seekord siis lihtsalt Pank1, Pank2 ja Kodupank.

Esimesena alustasin läbirääkimisi Pank1 lepingute osas. Mul oli seal kaks tarbimislaenu lepingut, üsna normaalsete tingimustega. Kirjutasin siis neile, et sooviksin need kaks lepingut kokku viia ja hea oleks, kui saaks uue laenu vormistada maksimaalse perioodi peale. Vastus tuli juba paari tunni pärast, et tehku ma nende netipangas avaldus uuele laenule, mille summaks siis kahe senise laenu summa ning selgitusse oleks vaja lisada märksõnaks "refinantseerimine". Hästi, tegin ära. Ning veel sama päeva õhtul võeti ühendust ja paluti kontoväljavõtet kodupangast. Saatsin sellegi ära. Ning järgmisel hommikul sain juba vastuse - kõik sobib, viime laenulepingud kokku, uueks perioodiks maksimaalne 5 aastat, intressid ja krediidikulukuse määr jäid endiseks. Seejuures ei küsitud isegi sentigi lepingutasu. Igakuine laenumakse läks selle muutusega 140 EUR väiksemaks. Super! Mitte ühtegi halba sõna pole öelda. Täiesti ideaalne suhtlemine, asjaajamise kiirus, professionaalsus, tehnilised lahendused.

Sellest võidust innustatuna võtsin paar päeva hiljem ühendust ka Kodupangaga ja Pank2 esindajatega. Kodupangas oli mul siis samuti kaks tarbimislaenu. Lootsin ka siin need üheks lepinguks kokku liita ja samuti siis maksimaalse perioodi peale ümber vormistada. Ning ka nemad vastasid üsna kiiresti, et tuleks esitada vastav taotlus refinantseerimise peale - tehtud. Vastus tuli aga üsna ootamatu. Nende hinnangul on minu laenukoormus nii suur, et nad ei saa mulle pakkuda nende laenude refinantseerimist (ehk siis igakuiste summade vähendamist). Ehk siis see sama kontoseis, mille alusel Pank1 tegi mulle positiivse otsuse, oli mu kodupanga jaoks liiga halb, et mingeid leevendusi pakkuda. Sisuliselt anti mulle mõista, et pean jätkama praeguste lepingute täitmist ning nemad mulle leevendust ja kuumakse vähendamist pakkuda ei saa. Kogu suhtlus oli iseenesest viisakas ja ametlik, kõik toimus kirja teel. Isegi helistama nad ei vaevunud. Ning sinnapaika see jäigi. Suure hämminguga jäin sellele kõigele järele mõtlema. Ainus põhjus, millele ise suutsin tulla, on ehk see, et Pank1 nägi väljavõtet viimase 6 kuu kohta, Kodupank aga näeb soovi korral kogu mu ajalugu. Aga eks see on lihtsalt oletus, sest nagu ikka - krediidiasutused oma otsuseid põhjendama ei pea ja ega nad seda vabatahtlikult ei tee ka.

Samal ajal, kui see Kodupanga-saaga oma lahenduse oli saanud, ootasin ma endiselt veel vastust Pank2 käest. Nende juures oli mul üks laenuleping ja soovisin lihtsalt selle refinantseerimist ja niiöelda uuesti algusest alustamist ning laenuperioodi pikendamist. Seal oli see süsteem natuke aeglasem ja teistsugusem, tehnilises mõttes ka algelisem. Pidin neile avalduse tegema ja ka vastava ankeedi täitma. Väljavõtet nad ei soovinud. Lõpuks vist võttis kogu see protsess nende puhul aega 4 tööpäeva. Vastus koos reaalse pakkumisega aga vähemalt saabus. Pakkumise kohaselt jäävad intress ja krediidikulukuse määr endiseks. Ainus konks, et neil on päris krõbe lepingutasu ja see tuli "nui neljaks" enne lepingu muudatust eraldi maksena ära maksta. Samas igakuine laenumakse langes 57 EUR võrra. Mõeldud-tehtud, lepingumuudatus sai vormistatud.

Ehk siis nagu siit näha, siis kaks laenuandjat suhtusid minusse pigem positiivselt ja nad leidsid üsna headel tingimustel võimaluse minu lepingud ümber vormistada. Aga Kodupangas olen küll ääretult pettunud. Eks nemad on teatud mõttes samas ka parimas seisus - mu sissetulek tuleb niikuinii nende arvelduskontole, seega ega ma nende lepingutest niisama lihtsalt eemale ei saagi hoida või nende makseid kuidagi ajatada või nendega mängida. Nagu öeldud - elus käivad ikka võidud ja kaotused käsikäes. Seekord siis läksid need läbirääkimised just nii. Kokkuvõttes peaaegu 200 EUR võrra sain siiski ju kuumaksed väiksemaks. "Baby steps by baby steps" nagu öeldakse. Tuleb sellestki rõõmu tunda, kuigi käärid kohustuste ja sissetulekute vahel on endiselt üsna märkimisväärsed. Aga mis seal ikka - võitleme aga edasi.

Sõpra tuntakse hädas

Kui inimese teele tekivad (või tekitab ta need ise) mingid raskused, siis peab ta kohanema. Kes kohaneb, see jääb ellu. Nagu meie ühes populaarses telesarjas hiljuti üks õde teisele õpetas: "Kui sul on nohu, siis sa ei hakka ju nina peast eemaldama. Sa ravid ennast - leevendad sümptomeid, nuuskad. Sa ei hakka oma elu laiali lammutama. Võta asja rahulikult." Nii on tegelikult enamuses probleemidega - paanika ei aita mitte kedagi. Võta see hetk, pea aru, räägi inimestega, kurda oma muret, otsi lahendusi. Pea liiva alla peitmine ei aita sind.

Eks meie elu määrabki tihtipeale just see, kuidas me oma elu madalseisude ja kriisidega hakkama saame. Elu on ootamatusi ja pöördeid-käänakuid täis. Ning nendega tuleb kohaneda - uus töökoht, uus kaaslane, lapsevanemaks saamine, lein, rahamured, terviseprobleemid, õnnetused. Kõike võib juhtuda. Juba üle aasta elab kogu maailm ühes suuremat sorti kriisis. Aga samas ei ole see praegune ebakindlus ja pandeemia võrreldavgi sellega, mida meie vanavanemad ja vanavanavanemad oma elu jooksul üle elasid - reaalsed sõjategevused ja hirm, kus ühel ööl kaotad oma kodu selle tõttu, et see lihtsalt saab pommiga pihta või viiakse sind ennast kuskile külmale maale. Selle kõigega võrreldes on meie elud ju täielik muinasjutt ka siin praeguses kriisis. Inimesed kohanesid tollal ning küllap saame ka nüüd hakkama. Elud ei saa jääda elamata.

Tegelikult on kriisid üheks oluliseks lakmuspaberiks. Just sel ajal luuakse tõeliselt tugevad suhted. Just sel ajal saab selgeks, mis väärtusi keegi endas kannab ja mida keegi tegelikult tähtsaks peab. Kui pank tuleb kriisi ajal vastu ja ei koori iga hinna eest sult viit nahka, kui laenumaksetega hätta jääd, siis tunned sa olukorra leevenedes ju eriti tugevalt, et sa olid hoitud. Kasvab lojaalsus. Samamoodi ka tööandjaga. Kui firma sind esimesel võimalusel ja esimeste raskuste ilmnemisel kohe ära ei koonda, siis seda rohkem tahad sa ju ka headel aegadel selle ettevõtte heaks panustada. Vanasõna ütleb, et sõpra tuntakse hädas. Ja tegelikult ju nii ongi. Kui inimene avab end ja julgeb sulle tunnistada oma suurimad hingeraskused, suured probleemid, siis võta seda kui suurimat komplimenti. Ta usaldab sind. Ta julgeb oma muret sinuga jagada. Ma ei taha siinkohal öelda, et siin kehtiks mingi vorst vorsti vastu loogika, et kui sina aitad mind raskel ajal, siis jään sulle teene võlgu ja küll mina aitan sind vastu ka. Pigem lihtsalt on need sellised hetked ja ajaperioodid, mil sõprusest ehk saabki tõeline sõprus. Mil inimesed julgevad olla avatud ja kuskil saunalaval rääkida muredest, mis tihtipeale südamesoppides peidus. Ning seda kõike loomulikult ka siis, kui kriis või madalseis on läbi saanud. Ehk õnn ja õnnetus käivad siin maailmas ikka käsikäes. Selline see elu juba kord on.

Ma ei ole väga osav tänuavaldaja. Kuid oma südames olen ma ääretult tänulik kõige selle eest, kuidas mind viimase aasta jooksul koheldud on. Ka täiesti võõraste inimeste poolt. Mulle on ulatatud abikätt nii siit kui sealt. Paljud teist on avaldanud soovi, et ma ei räägiks teist oma blogis. Ning neid soove olen ma ka austanud, kuigi ikka ja jälle tahaks lihtsalt hüüda kogu maailmale - aitäh, Maria, Lauri, Marje, Kärt, Rain, Artur ja kõik teised ka (tegelikult ei tea ma paljude teie nimesid ning kõigi nimesid ei saa ma siia lisada, sest need on liiga haruldased nimed)! Kohati tunnen end tegelikult nagu vangis, nende anonüümsuse trellide taga. See seab omad piirid nii tänuavaldustele kui ka kõigele muule. Aga see ei vähenda mu tänutunnet. Ma ei võta seda kuidagi iseenesest mõistetavalt, et te mulle Bondora kandeid teete, et te mulle kirjutate või messengeris oma ilusaid toetavaid soove avaldate. See kõik on tegelikult minu jaoks midagi hoomamatut. Midagi hästi ilusat ja hingeminevat.

Ühel ilusal päeval saan ma oma võlakoormaga ühele poole ja siis tulen ma kindlasti ka kapist välja. Kuigi eks omaette küsimus on - kas sulle, mu kallis blogilugeja ja mu loole kaasaelaja, on üldse oluline teadmine, kes ma täpselt olen? Kas mu nimi, sünnikuupäev või mu kodulinn on kuidagi üldse tähtsad?

Viktoriinist ka paar sõna - vastamiseks on veel aega laias laastus 60 tundi. Mis seal salata, natuke kurb ma siiski olen, et see üsna vähe tähelepanu on pälvinud. Tänaseks on vastajaid 12, nende seas 3 vastajat, kes kõik küsimused 100% täppi pannud. Aitäh teile!

Veelkord võlglaste õigustest ja laenuandjate ebaseaduslikust tegevusest

Õhtulehes on viimastel päevadel ilmunud rida artikleid Facebooki laenugruppidest. Sellest, kuidas eraisikud annavad eraisikutele laene ning tegelikult liiguvad selle kõigega üsna hallil alal. Et mitte öelda konkreetselt seadusi rikkudes. Nad tegutsevad ilmselgelt majandustegevuse tunnustega ning kõik nende lepingud peaksid tegelikult tarbijakrediidilepingute reeglitega kooskõlas olema. Aga sellest on see reaalsuses väga kaugel. Ei ole tavapäratu, kus intressiks küsitakse näiteks 850% aastas, ebaseaduslikest viivisemääradest (0,5% päevas), trahvidest (suvalised 100-eurosed trahvid) rääkimata.

Ma ei hakka siinkohal neid artikleid ümber jutustama ja tegelikult ei taha ma sellest eraisikutevahelisest kontrollimatust laenuturust üldse rääkida. Aga selle artiklite sarja seni viimases osas on tegelikult päris palju mõtteterasid, mis oleks hea üle korrata. Need kehtivad ka tavapäraste tarbijakrediidilepingute puhul, mida väljastavad meile litsentseeritud ja tegevusloaga laenuandjad (nende seas ei ole ametlikult mitte ühtegi eraisikut).

Mis juhtub, kui siiski sõlmida leping, kus on kokku lepitud kõrgem krediidikulukuse määr, kui seadus lubab? Sellisel juhul on leping tervikuna õigustühine. Saadud raha tuleb kokkulepitud kuupäevaks tagasi maksta, kuid intressi ei saa võtta mitte lepingu järgi, vaid Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära järgi. Praegu on see 0%. Seega riskib krediidiandja sellistel tingimustel tarbijakrediidi andmisel sellega, et ta annab laenu seadusjärgse intressiga. Kuna see on praegu 0%, siis annab ta laenu tasuta.

Krediidi kulukuse määr võib olla maksimaalselt kolmekordne keskmine tarbimislaenude kulukuse määr Eestis. Arvet peab Eesti Pank, mis iga poole aasta tagant arvutab viimase kuue kuu keskmise. Praegu on aluseks eelmise aasta 1. juunist kuni 30. novembrini väljastatud tarbimislaenud. Nende keskmine kulukus oli 20,09%. Seega, lubatud KKM on hetkeseisuga 3*20,09 = 60,27%. Siinkohal on muidugi oluline täpsustada, et tähtis on, mis määr kehtis teie lepingu sõlmimise hetkel. 

Natuke ka leppetrahvidest. Saab küll küsida viivist, aga tegelikult mingit leppetrahvi ega käsiraha küsida ei saa. Krediidiandjal ei ole õigust leppetrahvi nõuda, tarbijal on õigus selle maksmisest keelduda. Kui tarbija on selle juba ära maksnud, on tal õigus see tagasi saada. 

Järgmisena sellest, mis järjekorras arvestatakse tehtud osamakset, kui see ei kata tervet kuumakset. See on samuti seadusega kindlaks määratud: 1) võla sissenõudmiseks tehtud kulud; 2) võlgnetav põhisumma; 3) intress; 4) muud kohustused (§ 415 lg 2). Nimetatud järjekorda ei saa pooled tarbija kahjuks (ega ka kasuks) muuta.

Ehkki seadus kaitseb nõrgemat, ei juhtu see automaatselt. Isegi kui teie võlg jõuab kohtusse, siis kohtunik ise ei hakka teie jaoks lillegi liigutama. Kohus ei saa üldjuhul aidata inimest, kes kontakti väldib (kohtudokumentide vastuvõtmist väldib) ja ise enda huve mitte mingil moel kaitsta ei soovi. Ehk siis jällegi sellest tavapärasest praktikast, millest olen ennegi kirjutanud - kui teile saabub kiirmaksekäsk, mis suure tõenäosusega on igast jama täis, siis sellele reageerimata jätmisel (vastuväite esitamata jätmisel) mõistetaksegi see summa tervenisti teilt välja. Kohus omal algatusel mingit „uurimist“ läbi ei vii. Ning paljud laenuandjad ja inkassod sellele loodavadki. See on ka põhjus, miks algsed laenulepingud, inkassodega sõlmitud võlatunnistused on igasugust jura täis. Statistika kohaselt ei vasta kiirmaksekäsule 80% võlglastest. Kiirmaksekäsku saab algatada vaid kuni 6400 EUR suuruse võla korral.

Väike õpetus ka siia lõpetuseks, mida peaks tegema, kui teile saabub kohtu poolt teade maksekäsu kiirmenetluse algatamise kohta.

Vastuväite esitamise tähtaeg hakkab kulgema makseettepaneku kättesaamisele järgnevast päevast. Vastuväite esitamise viimaseks päevaks on tähtaja viimane päev. Kui võlgnik esitab tähtaja jooksul põhistatud vastuväite, lahendab kohus asja edasi hagimenetluses. Vastuväite põhjendamine ei ole kohustuslik, v.a elatise puhul.

Makseettepaneku kättesaamisel on Teil võimalus:

1) maksta nõude esitajale makseettepanekus osundatud summa 15 päeva (välisriigis kättetoimetamise korral 30 päeva) jooksul alates makseettepaneku kättesaamisest, kui Te loete esitatud nõuet põhjendatuks või

2) esitada 15 päeva jooksul (välisriigis kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul) makseettepaneku kättesaamisest nõude või selle osa vastu vastuväide, kui Te ei loe esitatud nõuet põhjendatuks.

Vastuväide tuleb esitada Maakohtu Maksekäsuosakonnale. Vastuväite esitamisel kasutage ümbrikus olevat vormi. Vastuväite elektrooniline vorm on kättesaadav ka kohtu veebilehel www.kohus.ee. Elektrooniliselt saab vastuväite kohtule esitada kas e-posti teel (aadress: maksekask@kohus.ee) või avaliku e-toimiku kaudu (aadress: www.e-toimik.ee.) Elektrooniliselt esitatud vastuväide peab olema digitaalselt allkirjastatud. Avalikku e-toimikusse sisenemiseks saab kasutada ID-kaarti või mobiil-ID. Vastuväite võib esitada ka vabas vormis.

Seiske enda eest. Ärge laske endast üle sõita. Seadused kaitsevad tegelikult võlglasi ebaõigluse eest (ning seda ebaõiglust rakendavad paljud laenuandjad üsna teadlikult), aga võlglased lihtsalt ei oska, ei julge ega tea neid kasutada. 

Kriisid muudavad inimesi

Täna mõtiskleksin natuke tuleviku teemadel. Ajendiks sellele postitusele oli ühe blogilugeja kommentaar. Ta kirjutas muuhulgas nii: "Võib-olla kõlab imelikult, aga mõnes mõttes on mängusõltuvus-võlgnikul isegi paremad väljavaated kui mõnel "naabrist parem"-tegelasel, sest sa elad kõvasti alla oma võimete. Ja kui võlad ükskord makstud saavad, siis on see harjumus heaks aluseks rikkuse kasvatamiseks."

Tegelikult olen sellega suures plaanis vägagi nõus, aga - kui vaid kuidagigi suudaksin sellest võlamäest üle saada... 

Mu suhtumine rahasse on meeletult muutunud juba tänaseks. Tegelikult on kogu mu maailmapilt meeletult arenenud ja laienenud. Sisuliselt iga päev näen ma vaeva, et vähendada oma kohustusi ning samas suurendada oma sissetulekuid. Ma olen suure osa oma elust elanud lihtsalt palgapäevast palgapäevani, veidi ehk sai ka kuskile kõrvale pandud, aga tegelikult kaasnes sellega väga palju lihtsalt priiskamist. Ma elasin aastaid sellist stiili, kus poes enam hindade vastu mingit huvi ei tundnud. Ostsin seda, mille järele parasjagu vaid isu tekkis, ennekõike siis toidupoes. Mingeid läikivaid riideid, autosid, tehnikat, soojamaareise ei ole ma kunagi eriti ihaldanud või osanud tahta.

Tänaseks päevaks on see kõik hoopis teistmoodi. Kui varem käis toidupoes ostmine rohkem selle järgi, mida ma tahan, siis nüüd ostan vaid seda, mida mul või mu perel tõesti vaja on. Sellele mõtteviisi nihkumisele on lisaks mu võlaolukorrale kaasa aidanud ka COVID-19 ja e-poodide pealetulek. Soovitan tegelikult julgelt kõigile meie toidukettide e-poode, kui teie piirkonnas need vähegi toimetavad. See tõesti aitab emotsioonioste vähendada. Kui kunagi kogu see pandeemia otsa saab, siis ilmselt jään mina edasi seda teenust kasutama ja tavalisse poodi satun tõenäoliselt vaid väga suure vajaduse korral (ma ei tea, kord aastas - kui on vaja uusi teksaseid osta näiteks).

Kodukontoris töötamine meeldib mulle ka väga. Ja ka see aitab kõvasti raha kokku hoida. Võimalusel loodan ka sellega jätkata ka siis, kui see enam rangelt soovituslik ei ole. Ning õnneks on vähemalt minu tööandja andnud mõista, et see on ka igati okei.

Kahtlemata on kogu see keeruline seis pannud proovile ka mu loovuse. Just selles osas, kuidas teenida lisaraha. Üks aspekt on kõik need lisaampsud, mida olen ampsanud ning selle raames olen loonud kontaktid, mis ilmselt toovad kasu ka tulevikus. Järgmiseks kogu see internetimaailm, mis tegelikult võimaldab lisasummasid hankida - blogimine, youtube võimalused jne. See kõik on kasvatanud mu teadmisi Google AdSense, Google Analytics jne muude ägedate teenuste ja toodete osas. Ning lõpetuseks muidugi see mu praegune meeletu töötempo, 12-13 tundi kestvad tööpäevad. Ma poleks arvanudki, et ma üldse millekski selliseks võimeline olen. Aga tegelikult on sellel ületundide vihtumisel siiski omad suured riskid. Kui selle koormuse pealt mingi totaalne kokkukukkumine, läbipõlemine peaks tulema, siis olen ilmselt pikemaks ajaks üsna töövõimetu. Eks ma tunnen seda juba praegugi, uinumine on oluliselt raskemaks muutunud (mu tööpäevad lõppevad tihtipeale 23:00 paiku), pea on töömõtteid täis - analüüsin seda, mis sai päeva jooksul tehtud ja mida järgmisena on vaja teha (ja kuidas). Eks siin mängib oma rolli ka asjaolu, et mu töö ei ole füüsiline. Väsinud aju välja lülitamine on võrreldes väsinud lihastega ilmselt veidi keerulisem. Ma näen ka unes oma tööd! Ningi 6-7 tunni pärast ärkan ja kogu ring algab uuesti pihta. Õnneks aga see tempo siiski lähipäevil raugeb. Ületunnid jäävad, aga mitte enam nii suures mahus. Ning selle nädala laupäeval ja pühapäeval kavatsen taaskord aja täielikult maha võtta. Aga hea uudis on see, et tegelikult on jooksva kuu palgaarvestus juba tehtud (praeguse nädala ületunnid kantakse aprillikuusse) ja 495 EUR lisaraha on juba kinnitatud ja peagi kontole saabumas. Koos saabuvate kevadilmade, pikenevate päevade, päikesehulga tõusu ja kõigi muude toredate asjadega annab see kuidagi mõnusalt lisamotivatsiooni.

Aga jah, kogu selle rabelemise kõrval ei tohi unustada kõiki neid asju, mis elus siiski kõige olulisemad - (vaimne) tervis, pere, lähedased. Võitlus jätkub, aga puhkama peab ka!