teisipäev, 16. veebruar 2021

Minu mängusõltuvuse lõppemise aastapäev

Kuueteistkümnes veebruar. See on just see kuupäev, mil ma aasta tagasi tegin oma senise elu viimase spordipanuse. Sellega lõppes üks ajajärk mu elus. Loomulikult see panus kaotas, muidu see ilmselt poleks viimane olnudki. Kes teab, kas ma siin neid ridu üldse kirjutaksingi, kui see võitnud oleks. Samas oli kogu see muster mul niikuinii selline, et pikas plaanis see kuidagi edukas olla ei saanud. Varem või hiljem oleks see pauk niiehknaa tulnud. Aga tuli just sel päeval ja just sellisel moel. Nagu öeldakse - üks suurimaid hullumeelsusi on see, kui inimene teeb päevast päeva midagi ühtemoodi ja loodab selle tagajärjelt saada kuidagi erinevat või paremat tulemust. 
Mis siis aga tegelikult edasi sai? Ega ma seda kõike väga detailselt siin kajastanud polegi. Kohati on see ka kindlasti selline tume maa minu jaoks, sest see šokiseisund oli päris tugev. Oma peas välistasin ma koheselt selle, et ma sellest lähedastele rääkima hakkaksin. Ma ei olnud selleks valmis ja pole tegelikult siiani. Aga ma tundsin, et ma pean sellest kõigest kellegagi rääkida saama. Esimene katse kellegagi kontakti leida oli Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskus (HNK, www.15410.ee). Saatsin sinna kohe samal ööl kirja. Sain lihtsalt end natuke välja elada ja mõtted peast minema. Muidu poleks vist isegi uinuda suutnud.
Järgmisel päeval läksin tööle. See oli veel see aeg, mil käidi päriselt kontoris kohal ja Eestis veel mitte ühtegi koroonajuhtumit polnud. Mu peas vasardas sisuliselt ainus mõte - kellega küll oma murekoormat jagada. See on selline tõeline sisemise kaemuse hetk, mil inimene püüab tunnetada kõike seda, kuidas on inimsuhetega just nüüd ja praegu seisud. Kellega üldse on selline ajalugu või minevik, et suudaks end selliselt avada. Eks ma muidugi lõpuks need inimesed leidsin ja loomulikult sain ka päris mitmel korral vastu näppe. Sain paari inimese käest ka sisuliselt pahandada, et kuidas ma üldse midagi sellist suutsin ja mis mul küll arus oli. Samuti oli üks inimene, kelle puhul uskusin senise põhjal, et ta suudab mind mõista. Alguses tundus, et ta mõistabki. Ta kutsus mind lausa lõunale ja sisendas ennetavalt mulle, et kõik saab korda ja kõigele on olemas lahendus. Aga lõunale me lõpuks ei jõudnudki, väidetavalt tulid erinevad takistused ette. Ja pärast seda ta rohkem minu sõnumitele ei vastanud. Me polegi siiani enam sõnakestki vahetanud. See inimene kaduski mu elust.
Tegelikult pean mainima, et spordiennustuse ja üldse sõltuvuse osas läks see ülesaamine kuidagi ootamatult kergesti. Lihtsalt käiski peast see krõks läbi, piirangud peale ja oligi kõik. Mitte mingit tungi või vajadust pole enam ühtegi panust teha. Ja see on kenasti kestnud siiamaani. Lihtsalt ei taha ja kõik. Teatud mõttes on isegi vastik mõelda sellele kõigele. Kui ma paar kuud hiljem lõpuks HNK kaudu psühholoogi juurde jõudsin, siis olin isegi natuke nagu kohmetu. Ma ju pöördusin sinna kui mängusõltlane, aga vastuvõtule jõudsin sellisena, kus sellest justkui enam rääkida polnudki. Sealt tekkiski see natuke veider tunne, et mida ma seal üldse teen ja mida ma sellest visiidist ootan. Aga see ebakindlus läks aegamisi üle ja tegelikult on sellest kõigest mulle vaimses plaanis väga palju kasu olnud. Kuigi mitte jah enam kui sõltlasele, vaid pigem mu vaimse tervise korrastamise eesmärkidel.
Aga oluliselt raskem on olnud loomulikult kogu selle sõltuvuse tagajärgedega tegelemine ja sellega leppimine. On teemasid ja vigu, millest ma siiani väga palju kirjutanud ei olegi. Üks neist oli minu esmane plaan ja eesmärk hankida lisaraha. Teine mõte, mis tekkis oli see, et iga hinna eest 6 kuud vastu pidada oma rahadega, maksta nii palju kui võimalik, samal ajal endiselt oma kodupangakontot puhtana hoides, et saaksin poole aasta pärast lõpuks kuskilt parematel tingimustel uue laenu peale, millega siis seda tekkinud jama refinantseerida. Ühesõnaga, ma võtsin endale väga lühiajalise plaani. Kui paar esimest kuud otseselt hullemaks ma seda kõike ei teinudki, siis ühel hetkel hakkasid kõik säästud ja muud rahad otsa saama (III sammas näiteks). Aga mul oli endiselt veel vaja mõned kuud ju ometigi vastu pidada, et saaksin puhtalt lehelt neid uusi laene küsida. Nii läksidki lõpuks ka uuesti käiku kõik need krediidikontod, mida juba vaikselt olin jõudnud tagasi maksta. Ehk siis lõpptulemus oli tegelikult see, et selleks hetkeks kui ma uusi laene küsima läksin, oli mu rahaline seis veel hullem kui 16. veebruaril 2020. Ja siis saabus järgmine pauk. Need laenufirmad, kellelt ma olin oma peas lootnud uusi laene saada, ütlesid mulle kõik ei! Kuigi pangakonto oli ideaalses seisus ja mingeid maksehäireid ei olnud. Nii see plaan õhku lendas ja nüüd olingi siis lõplikult täiesti lõhkise küna ees. Teatud määral on need tollased mõtted kajastatud ka selles laenufirmade vandenõuteooriate postituses.
Siit edasi tuligi juba kõik see, mida olen vaikselt siin blogis juba kajastanud ka, sest ajaliselt oleme me nüüd jõudnudki sinna septembri algusesse, mil esimesed postitused tehtud said. Aastapäevad ja igasugused tähtsad kuupäevad mulle üldiselt meeldivad ja need on mulle juba lapsest saadik väga hästi meeles püsinud. Sõbrad-tuttavadki pöörduvad päris tihti just minu poole, kui vestlustes mõnda kuupäeva on vaja meenutada. Hetkel on muidugi omaette küsimus, kas ma peaksin seda 16. veebruari enda jaoks kuidagi hinges edasi kandma või mitte. Omamoodi kurb ja vastik päev ju ikkagi. Kuigi teisalt võibolla just hea päev, mil lõppes veritsemine ja algas paranemine? Eks elu näitab.

4 kommentaari: