Laenuandjatega seotud vandenõuteooria. Või hoopis tõde?

Ütlen otse - ma ei armasta vandenõuteooriaid. Olen püüdnud oma elu elada selliselt, et usun, et kõigel on enamasti loogiline ja lihtne põhjus. Ja enamasti lepin ametliku selgitusega. Samas on ajalugu täis näiteid, kus algselt absurdne vandenõuteooria on osutunud siiski tõeseks ja poliitkorrektne "õige" versioon on ümber lükatud. Viimane näide kipub olema siin kogu see Estonia laeva ümbritsev. Aastaid on seal igasuguseid teooriaid levitatud ja ametivõimude poolt neid naeruvääristatud, aga vaikselt kisub pigem sinnapoole, et äkki ongi paljud neist tõesed. Aga olgu, see selleks. Tegelikult ei tahtnud ma siin pikalt nendel teemadel peatuda.

 

Seekord tahaksin hoopis rääkida laenuandjatega seotud teooriatest. Tegin just siin hiljuti ühe postituse TF Banki kohta. Sain sellele ootamatult palju vastukaja nii kirja teel kui ka kommentaariumis. Ja peab tunnistama, et järjest rohkem hakkan ma uskuma seda teooriat, et laenuandjad vahetavad omavahel mitteametlikult ja ebaseaduslikult informatsiooni ja klientide andmeid. Neid näiteid toodi ikka päris mitmeid, kus inimesed on minu moodi täiesti puhtana ja ideaalse maski taha peidetuna läinud laenu küsima, kuigi omal tegelikult suurem laenukoorem juba kukil. Aga see ei tohiks ametlikult mitte kuskilt välja paista - eitav vastus tuli sekunditega, ilma pikemalt analüüsimata. Justkui oleks konkreetne linnuke kirjas selle inimese kohta. Kuskil mustas nimekirjas. Loomulikult on arusaadav, et Placet Group jagab infot oma smsraha, smsmoney ja laen.ee klientide vahel. Loomulikult jagab ka BB Finance oma klientide andmeid avanss.ee ja raha24.ee vahel. Samamoodi arusaadav, et Creditstar grupp jagab oma andmeid creditstar.ee ja monefit.ee klientide vahel. Aga kuskohast saab TF Bank oma andmeid näiteks? Vähemalt äriregistri andmetel ei tohiks tal seost olla mitte ühegi teise Eestis tegutseva laenuandjaga.

Üks kommenteerija tõstatas küsimuse, et kuidas sellisel juhul see info lekkinud juba ei ole. Miks sellest avalikult ei räägita? Minu loogika ütleb, et siin on kaks suurt põhjust. Esiteks, ei ole see ilmselt väga laialdaselt levinud (arvatavasti osaleb selles "mängus" vaid mõni ükskik laenuandja). Teiseks on see ära peidetud IT algoritmide taha ja reaalselt ei tea niiöelda krediidikomisjon või klienditeenindajagi, mille alusel kliendile eitav vastus antakse. Laenuandjatena on seda kõike lihtne ka varjata, sest seadus ei kohusta selgitamast, miks eitav vastus anti.

Kui tõesti ilma laenuvõtjate loata jagatakse omavahel laenuinfot, siis on siin suurem skandaal ehk isegi õhus? Paljuräägitud riikliku ja ametliku positiivse krediidiregistri puhul ei tohi ka firmad andmeid enne jagada, kui laenusoovija pole selleks luba andnud. Seal lihtsalt saab edaspidi see konks juures olema, et laenu ei anta, kui selleks jagamiseks luba ei anna. Aga see on kõik tuleviku teema ja esialgu veel eelnõu tasandil.

Kõik see eelnev kõlab kahtlemata vandenõuteooriana, aga äkki oleks mõnele uurivale ajakirjanikule siin tööd. Kuidas need asjad siis tegelikult ikkagi on kiirlaenuandjate tagatubades? Pealtnägija? Kuuuurija? Eesti Ekspress? Katrin Lust? Tanel Saarmann? Või hoopis Finantsinspektsioon?