Lihtsalt uskumatu, kui palju positiivset vastukaja mu eilne aastapäeva postitus tõi. Õnnesoove vaata et rohkem kui sünnipäevalgi. Suur aitäh teile kõigile selle eest. Kuigi ega ma selle kõige valguses end väga õnnelikult ei tunne. Kogu see teekond ja protsess on ju endiselt veel nii alguses. Väga pikk maa on veel minna - kuigi tõsi ta on, et selleks, et oleks jõudu edasi rühkida, tuleb hinnata ka seda, mis juba saavutatud. Aitäh, sõbrad, et seda mulle meelde tuletasite! Aga ka täna jätkaksin mängurluse ja sõltuvuse teemadel.
Tihtipeale algavad erinevad harjumused või sõltuvused sellest, et keegi sinu ümber lihtsalt tegeleb millegi põnevaga. See hakkab vaikselt huvi pakkuma kuniks haarab su täielikult endasse. Inimeste vastupanuvõime igasugustele aju jaoks mõnusatele tegevustele või ainetele on meeletult erinev. Mõni suudab oma tegevuse kontrolli all hoida, aga samas mõjutab sellega kedagi teist selliselt, et see langeb lootusetult lõksu, kuskohast välja rabelemine võib võtta aastaid...või siis ei õnnestugi seda lõpetada... Eks minugi sõltuvuse lugu algas ka üsna süütult. Lihtsalt ühest pokkerimängust. Tehti kiirelt reeglid selgeks ja õhtul oligi juba koos töökaaslastega esimene turniir. Mõnusa hasardilaksu sain sellega kätte ja edasi tundsin juba huvi igasuguste erinevate portaalide vastu. Lõpuks jõudsin siis spordiennustusteni, sest no sporti olin ma terve elu jälginud ja uskusin, et jagan matsu piisavalt, et sellega raha teenida. Aegajalt ilmselt teenisingi mõned kroonid (see kõik algas kuskil 15-16 aastat tagasi, mil meie riigis kehtis veel kroon). Ja ega alguses selles kõiges mitte midagi halba ei olnudki. Aga eks nagu ikka igasuguste selliste asjadega, võivad need ühel hetkel üsna kiiresti eskaleeruda. Mitte midagi ei juhtu küll otseselt üleöö, et täna panustan paari krooniga ja homme sadade eurodega, aga see piiride nihutamine on üsna tavapärane ja samas märkamatu. Alguses ehmatad ära, kui suurem panus kuskile mängu on läinud. Aga siis toibud, eriti kui see panus pooljuhuslikult võidu ka veel tõi ja nii see lumepall veerema pääsebki. Kuniks saabub see hetk, mil enam oma rahadega hakkama ei saa. Kuigi seda rõhutatakse meeletult igal pool - kõige tähtsam on mängida selle rahaga, mille kaotamist saad endale lubada. Rääkimata siis distsipliinist ja korrapärasest bankroll managemendist. Tavaline hasartmängur (julgeks öelda, et 95% meie seast) ei pööra neile asjadele erilist tähelepanu. Ainus eesmärk ongi see järjekordne hasardilaks kätte saada. Ja kui juba oled proovinud seal 100-euroste panustega, siis ei anna 10-eurone laks enam piisavat doosi. Nii lihtne see kõik ongi. Mänguril puudub tegelikult sellel hetkel igasugune plaan. Ta mängib juba vajadusest. Raha justkui ei olegi enam nii oluline, sest mitte ükski võidusumma ei ole enam piisavalt suur, et seda välja võtta. Muude tegurite ja põhjuste seas on sõltlasele oluline ka igavus. Ka see paneb mängima. Lihtsalt pole mitte midagi muud justkui tehagi ja nii lihtne on ju oma telefon või arvuti ette võtta ja vajalikud lehed avada. Põnevus garanteeritud. Mänguri jaoks on rahalises mõttes kõige kasulikumad hetked need, kui ta lihtsalt sissemaksuks pandud rahaga võimalikult kaua vastu peab. Siis on lihtsalt pikemalt lootust, et ta ei võta uut laenu peale, sest mängukire rahuldamiseks on vahendid natukene pikemaks ajaks olemas. Tihtipeale kasutab mängur ka seda omastarust kavalat taktikat, et pärast järjekordset sissemakset teeb alustuseks kogu summa peale suurema flipi (ehk siis 50:50 panuse, kus võimalik sissemakse duubeldada - ruletilaual kogu raha punasele või siis spordiennustuses kahe võrdse meeskonna lahingus ühe võidu peale). Mõnikord läheb see isegi õnneks ja saabki sissemaks kahekordseks. Aga lõpptulemus on ikkagi sama - kasiino- või spordiennustuskontol on 0 EUR. Küsimus ongi vaid selles ajas, kui kiiresti see juhtub. See kõik muudkui ketrab ja ketrab, uued panused, uued laenud, uued sügavad kuristikud, kuhu see inimene end märkamatult sisse kukutab. Ja see kõik toimub meie ümber, iga päev, iga tund. Vaikselt, salaja. Kasvõi teie kodusel diivanil.
Mulle kirjutas hiljuti üks inimene, kes kurtis, et tema on ka sõltlane, võlad ja muud teemad. Kui küsisin, et kas ta on endale maksuameti keelu peale pannud, siis selgus, et ei ole. Ta on klassikaline päriskasiinode külastaja, kelle puhul see HAMPI piirang vähemalt Eesti piires väga hästi toimiks. Kui küsisin seejärel, kas ta üldse tahab oma sõltuvusega võidelda ja sellest lahti saada, siis vastas ta jaatavalt. Kui soovitasin tal kiiremas korras (nüüd ja kohe!) piirangu peale panna, oli ta kuidagi kõhklev. Et varsti panen ja nii edasi. Kui küsisin, et miks varsti ja mitte kohe, siis vastus oli samuti üsna klassikaline - "Tuleb väike loosimine. Võibolla viimast korda õnne on, aga jah väike võimalus." Mu eesmärk ei ole siinkohal seda inimest kuidagi mustata või halvustada, tavalise mänguri mõttemaailm just selline ongi - õnn peab ju pöörduma hakkama. Kui endale piirangud panen, siis justkui takistan seda õnne! Mis siis, et aastaid pole seda õnne tulnud. Ja kui isegi mõnikord on tulnud, siis järgmine päev on see maha mängitud ja mitmekordselt pealegi veel. Sellelt õnnerattalt ei ole võimalik maha kukkuda, kui seda ise ei tee. Sealt tuleb maha hüpata, astuda...julmalt, päeva pealt. Homme ei ole parem päev kui eile või täna. Seda tulebki teha nüüd ja kohe. Teistmoodi see ei toimi. Seda loosivõitu või jackpotti ei tule. Mitte kunagi ei tule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar