Saagem tuttavaks. Tema nimi on Joel-Gustav (anonüümsuse huvides kasutan temast rääkides siis varjunime). Ta on täiesti tavaline Eesti mees, võib öelda, et isegi noormees. Elab oma tavapärast elu, koos naise ja lapsega. Aga tal on oma lugu rääkida. Ta on endine mängusõltlane, tänane võlavõrgus siplev kodanik. Tegelikult olen ma temast varem ka rääkinud. See oli siis selles inkassojää sulamise postituses. Olen teda jõudumööda püüdnud siin juba veidi üle kuu aja nõustada ja aidata. Üldiselt oleme saavutanud päris häid tulemusi ja ka häid kokkuleppeid paari inkassoga.
Aga ühe inkassoga ei taha asjad kohe kuidagi sujuda. See on Julianus Inkasso. See meie inkassomaailma "lipulaev". See, kuhu paljud laenuusaldajad pöörduvad. Ka Joel-Gustavi puhul jõudsid mõned laenulepingud just Julianuse lauale. Eks erinevaid mõjutamistaktikaid on antud juhtumi puhul kõvasti kasutatud, kuid meie loo peategelane ei ole vaimses mõttes täna enam see, kes ta oli aasta tagasi. Varem ta lihtsalt lasi inkassol endast üle sõita ja sisuliselt sõlmis suurest hirmust endale väga kahjumlikke ja ebaseaduslikke kokkuleppeid. Siis aga Joel-Gustav toibus ja ta asus enda eest võitlema. Ta kaardistas ära oma seisud, pani kõik kenasti kirja. Otsis välja kõikvõimalikud kirjavahetused, maksekorraldused. Ta võttis inkassoga uuesti ühendust, et uusi kokkulepeid otsida. Sealt aga hakkas tulema vaid häma, sõimu ja ülbitsemist. Aga Joel-Gustav ei olnud enam see arglik ja hirmunud noormees. Ta oli lugenud erinevaid võlablogisid, erinevaid artikleid, ta viis end võimalikult palju kurssi oma õiguste ja võimalustega. Julianus jätkas oma absurdete nõuete ja väljapressimistega. Asjalikku ja seaduslikku kokkulepet ei tulnud ega tulnud. Küll räägiti mingitest tuleviku viivistest ja tuleviku intressidest, mis tuleks kõik kinni maksta, küll olid jutuks igasugused muud leppetrahvid, mis kõik vaja ära tasuda. Siis hakkas edasi ka trall iseteenindusega. Kord oli seal summaks X, siis järgmiseks päeval aga Y (mis oli X-st mitusada eurot väiksem).
Kõik see päädis eilse vihase telefonikõnega. Tsiteerin seekord Joel-Gustavit ennast. "Telefon helises ja võtsin automaatselt vastu. Helistas siis julianusest see tädi ja sõimas, et mina ei tee reegelid vaid nemad teevad ja mina pean neid täitma. Ütlesin, et teen kaebuse ja lähme siis kohtusse - mida te röögite seal. Ja panin toru ära." Ta plaanis seejärel ka finantsinspektsiooni kirjutada. Aga paraku on tõsiasi, et inkassod ei allu finantsinspektsioonile ja ega sealt abi saada ei ole väga suurt lootust. Nii soovitasingi tal hoopis tarbijakaitsesse pöörduda. Ja seda ta tegigi. Taaskord tsitaat: "Tegin tarbijakaitsesse kõne. Rääkisin loo ära ja ütlesin, et iga päev summa ka muutub. Õnneks on mul pildid ja tõestus ja ka kirjad. Nad ütlesid, et see pole OK. Et ma oleks võinud selle nõude suuruses Y ära tasuda ja nad tagantjärgi ei oleks midagi saanud teha. Lugesin mõned kirjad ka ette ja ütlesid, et teeksin avalduse vabas vormis, aadressile avaldus@komisjon.ee"
Mis ma selle looga siis kokkuvõttes nüüd öelda tahan? Aga seda, et tegelikult peaksid kõik käituma nii nagu Joel-Gustav. Ärge sõlmige kokkuleppeid, mis on juba eos ebaseaduslikud, mingite absurdsete intresside, viiviste, leppetrahvidega. Tegelikkuses ei ole inkassol seda õigust. Silmas tuleb pidada seda, et inkassol endal on üsna vähe relvi teie vastu. Üks neist on maksehäireregister ja teine on kohus. Esimest ei ole tõenäoliselt üldse vaja karta, sest arvatavasti on teil juba aktiivne kirje niigi maksehäiretes kirjas selleks hetkeks, kui nõue inkassosse jõuab. Ja teine "hirmufaktor" on kohus, mida aga pole samuti vaja karta, sest pigem on kohus teie poolt ja menetleb selle nõude ausaks ja seaduslikuks. Laseb sealt selle õhu ja jama välja, mida inkasso nii hoolega sinna sisse tahab kirjutada. Igal juhul on see lugu vähemalt minu silmis ääretult inspireeriv. Loomulikult hoian ma Joel-Gustaviga edasi aktiivset sidet, olen toeks nii palju, kui oskan ja suudan ja võimalusel hoian ka oma lugejaid kursis, kuidas see lugu edasi areneb. Võitlus jätkub!
Selle loo jätku ja lõpplahendust saab lugeda siit.
No seda ma juba ühes teises blogis mainisin, et inkassodega ei maksa sõlmida mingeid kokkuleppeid (ehk maksegraafikuid), sest sellega tekitatakse uus iseseisev kohustus ja sisuliselt loobud oma senistest õigustest. Siis kui ollakse juba võlatunnistusele alla kirjutanud, siis on hilja hakata pärast protesteerima, et viivised oli ebaseaduslikud või leppetrahvi ei tohtinuks nõuda jne jne.
VastaKustutaEhk siis sisuliselt kui inkassoga oled maksegraafiku juba sõlminud, siis hiljem sellest õhku välja lasta pole enam võimalik.
VastaKustutaMiks nii arvad? Seadusega vastuolev leping on ikka õigustühine.
VastaKustutaEi arva mina, et maksegraafik ehk võlatunnistus oleks kuidagi seadusega vastuolus, seega tühine. Noh oleneb muidugi konkreetsest maksegraafikust ka, et mis seal kirjas on..aga ega see "õhk" ei tulene ju maksegraafikust, see tuleneb lepingust, millel maksegraafik baseerub ehk laenulepingust. Ja laenulepingud, eriti veel need kiirlaenu omad..neis on teinekord omaloomingut:) Aga kui võlgnik võlatunnistusega seesuguse omaloomingu heaks kiidab, ehk tunnustab võlgnevust koos "õhuga", siis pärast saa enam midagi teha. See on sisult sama, mis maksekäsk..lihtsalt ühe sõlmid sissenõudjaga, teise läbi kohtu.
VastaKustutaNeed maksegraafikud on väga head tööriistad sissenõudjatele, sest see kinnitab, et võlgnik on võlga tunnustanud ja tal ei ole mingeid vastuväiteid (on nendest loobunud). Ehk sisuliselt on loobunud oma õigustest, alandada viiviseid, tugineda aegumisele jne. Teiseks on võlausaldajal kergem ka kohtus, ta ei pea seal võimlema mingi kunagise lepingu tingimuste pärast, temal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ja seal on ilusasti kirjas, et võlg on olemas ja sellises summas. Kust selline summa saadi, see ei huvita enam kedagi. Kolmandaks selle maksegraafikuga pööratakse tõendamiskoormus vastupidiseks. Kui selline klassikaline käsitlus on see, et võlausaldaja annab su kohtusse, seal ta tõendab, et oled võlgu ja tal on nõue sinu vastu..Siis nüüd on täpselt vastupidi, võlgnik ise peab kohtusse pöörduma ja hakkama tõendama, et ta ei ole võlgu. Esiteks seda on poole raskem tõendada..et võlgu pole, lihtsam on tõendada, et võlgu ollakse. Ja tegelikkuses kuidas seda tõendama peaksidki kui oled ju ise selle võlatunnistuse sellisele summale sõlminud.