Võlamenetlusprotsesside ajaline kulg

Tänane postitus on mu peas keerelnud juba päris pikka aega. Aga lõpliku tõuke selle vormistamisele on andnud paar lugejate kirja, mis justkui ühest suust viitavad minu hinnangul ühele üsna levinud murele. Teemaks siis võlamenetlusprotsesside ajaline määratlus. Kui kiiresti ikkagi jamad suureks lähevad, kui inimene mingi osamaksega viivitab? Kas inkasso tuleb peagi ukse taha koputama? Kas tööandja laseb mind kogu selle jama peale lahti? Kas mul on üldse kunagigi võimalust oma elus veel kuskilt laenu saada, kui ma juba otsapidi maksehäireregistrisse jõuan? Need on küsimused, mis värskelt võlgadesse langenud (või peagi langemas) inimeselt võtavad viimasegi teotahte ja tahavad endaga sügavustesse tirida. Neil hetkedel tahaks lihtsalt pimedas teki all olla ja sealt mitte kunagi enam välja tulla.

Alustuseks pean muidugi ütlema, et kahjuks või õnneks mina kõiki neid protsesse pole pidanud isiklikult läbi elama. Selle tõttu võtsin ühendust meile kõigile juba tuttava Joel-Gustaviga ja me rääkisime neil teemadel ikka päris pikalt. Lisaks muidugi võtsin appi ka kõikvõimsa google'i ja niimoodi komplektina ma oma teadmiste pildi siis valmis maalisingi. Usun, et sain kokkuvõttes üsna adekvaatse info kokku. Ning nüüd jagaksin seda kõike ka teiega. Äkki jäävad tänu sellele mõnelgi inimesel edasised rumalused ehk tegemata, ma vähemalt tahaksin seda kogu südamest loota.

Niisiis. Sa avastad end olukorrast, kus suure tõenäosusega ei ole sul enam raha, et järgmisel kuul kõiki oma laenukohustusi ära katta. Lisaks tahaks ju endiselt süüa ja toasooja ka, rääkimata igasugustest muudest kulutustest, eks ole. Ühesõnaga, sa saad aru, et sa oled omadega korralikus plindris. Tõenäoliselt on esimene mõte, mis sellisel hetkel pähe tuleb see, et kuskohast uut laenuraha peale saada. Aga olgem ausad - tegelikult ei saagi rumalamat ja enesehävitluslikumat mõtet ollagi. Lõpeta oma lumepalli kasvatamine, nüüd ja kohe! Lepi olukorraga ja hakka otsima lahendusi, mis päriselt ka toimivad.

Esimene hea soovitus oleks muidugi võlanõustaja poole pöördumine, aga no, kui vaim pole selleks veel valmis, siis tuleks oma kohustused ära kaardistada ning hakata laenuandjatega suhtlema. Tunnistad ausalt üles, et seis on kehv ja enam sul piisavalt sellist raha pole, et senist kokkulepitud graafikut täita. Arvatavasti nad sulle mitte mingeid häid lahendusi välja ei paku, aga vähemalt on tulevikku silmas pidades kasulik siiski märk maha jätta, et sa olid aktiivne. Kui vaadata meie kiirlaenukontorite kodulehti, siis üldiselt on neid firmasid üsna vähe, kellel oleks välja töötatud konkreetsed meetmed makseraskuste puhuks. Enamasti on neil seal lihtsalt kirjas, et kui satud hätta, siis võta meiega ühendust ja siis vaatame edasi, mida teha annab. Üheks positiivsemaks erandiks on tegelikult siinkohal Bondora oma kurikuulsa B-Secure süsteemiga. Teiste puhul selliseid häid jätkusuutlikke ja pikaajalisi leevenduskäike pigem ei leia.

Üks oluline asi on siinkohal see, et tegelikult ei juhtu suures plaanis mitte midagi üleöö. Nii ei satu sa ka oma laenukohustustega koheselt kuskile kohtusse või inkassosse. See kõik võtab ikka päris mitu pikka kuud aega. Esimesena saab laenuklient tegelikult üldse meeldetuletuskirja, millega ei kaasne veel mitte mingeid sanktsioone. Seejärel tuleb mõne päeva pärast veidi konkreetsem kiri, millega arvatavasti kaasneb ka 5-eurone trahv (iga osamakse viivitusega võib maksimaalselt määrata 5-eurose trahvi). Siis hakkavad jooksma ka viivised (siinjuures on oluline märkida, et viiviseid tohib määrata ainult põhiosa võlgnevusele ning viivis ei tohi ületada 0,066% päevas). Ehk siis kui sa jääd näiteks 150 eurose osamakse võlgu, millest põhiosa on 100 eurot ja intress 50 eurot, siis maksimaalselt saab ühe kuu jooksul sulle sellest lisakulusid tekkida 0,066%*30*100 eur + 5 eur = 6,98 eur. Võrreldes näiteks uue laenulepingu hankimisega on see kulu ikka täiesti olematu suurusega.

Järgmine oluline ajaline sündmus on 45 päeva pärast alates võlgnevuse tekkimisest. Ehk siis, kui võlgnevus tekib 10. augustil, siis teatud mõttes kurvemaks lähevad asjad alles 24. septembril. Siis tekib laenuandjal õigus sind maksehäireregistrisse lükata. Aga see on vaid nende õigus, mitte kohustus. Kui nad on otsustanud selle käigu teha, siis saad sa ka kirja Creditinfost (ehk siis maksehäireregistri pidajalt) ning sulle antakse 7 päeva sinu vastu esitatud nõude klaarimiseks. Kui saad selle klaaritud, siis on selleks korraks see murdlaine vaigistatud. Kui aga mitte, siis saad sinna märgi kirja ja elu läheb kenasti edasi. Vähemalt teoorias nüüd sa enam ametlikest kohtadest laenu ei tohiks saada. Aga olgem ausad - see ongi hea. Tegelikult olen ma isegi mõelnud, et jube hea oleks, kui laenude osas oleks ka olemas selline maksuameti piirangu võimalus nagu hasartmängude puhul on. Et oleks kuskil mingi keskkond, kuhu saad linnukese märkida, et ärge mulle 3 aastat laenu andke. Et ei peaks ootama kuniks sind vägisi kuskile musta nimekirja pannakse. Vaid, et sa saaksid seda vabatahtlikult ise teha.

Niisiis. Nüüd oled sa maksehäireregistris. Tegelikult on endiselt kõik täitsa hästi ja elu on ikka elamist väärt. Selles nimekirjas oled sa tegelikult ikkagi täitsa salaja, ei saa sellest su tööandja teada ja ei pea ilmtingimata ka su perekond seda teadma. Ainus, mida see mõjutab, ongi just su laenuvõimekus. Ning olgem ausad - see oli juba enne sinna registrisse sattumist sul tegelikult ju täiesti katastroofiline.

Tõenäoliselt saad sa vahepeal ka igasuguseid kirju ja nõudlikke telefonikõnesid. Võibolla leiate koos laenuandjatega ka mingeid lahendusi, aga isegi, kui ei leia, siis ei kuku ikkagi maailm kokku. Kui võlglane on võlgu jäänud 3 järjestikust osamakset (ehk siis vähemalt 90 kalendripäeva), siis tekib laenuandjal õigus laenuleping üles öelda. Sellest antakse ka kenasti kirja teel teada, et vot maksa nüüd kogu jooksev võlgnevus ära, muidu alustame lepingu üles ütlemise menetlust. Selleks tegevuseks antakse lisaaega 14 päeva. Kui endiselt ei suuda võlgnevust ära tasuda, tuleb järgmine kiri. Siin juba nõutakse kogu laenujääk koos lisakuludega välja, taaskord tähtaeg 14 päeva. Ehk siis suures plaanis juhtub kõige kehvema stsenaariumi puhul 118 päeva pärast alates võlgnevuse tekkimisest see oht, et su laenuandja lõpetab lepingu ja müüb selle inkassole maha (või annab kohtusse). Aga siia võib lohutuseks öelda, et kui sa vähegi koostööd teed ja huvi üles näitad (vastad kirjadele, otsid lahendusi, teed kasvõi osalisi osamakseid), siis arvatavasti ei öelda veel lepingut üles. Aga eks see kõik on juba individuaalne teema ja sõltub nii laenuandja kui laenuvõtja omavahelisest klapist. Kuigi tõsi ta on, et paraku on kiirlaenuandjate endi huvi siiski su võlgnevus inkassole üle anda (reeglina kuuluvad need laenufirmaga samasse gruppi või korporatsiooni).

Tänases seadusandluses inkassodel eriti piiranguid kahjuks pole ja nii nad võivadki sind üsna pahasti muidugi kiusama hakata, seejuures ei vaevu nad sulle eriti nõude sisu detailselt lahti kirjutamagi. Aga eks siin tuleb lihtsalt enda eest piisavalt võidelda ja kokkuleppeid teha vaid sellist kuutasude kohta, mida sa võlglasena tõesti ka tasuda suudad. Üle oma varju ei maksa siin kindlasti hüpata. Inkassode puhul on aga teatud mõttes hea külg see, et siin puudub ajaline määrang. Ehk siis sisuliselt kui sul vähegi ikka sissetulek lubab, siis saad sa minimaalse inkassomakse abil samal ajal tegeleda nende laenulepingutega, mis veel pole üles öeldud. Ning varem või hiljem saavad ju kõik laenud ükskord makstud ka. Ning iga korraga peaks see kõik järjest paremaks minema, kuniks ühel hetkel saad ka päriselt need inkassosse jõudnud lepingud ette võtta ja neid klaarima asuma. Taaskord võib siia ka lisada selle, et kui sa vähegi inkasso kirjadele ja kõnedele vastad, siis ei saa mitte ükski kolmas isik teada, et su seis just selline on. Seega, neid ignoreerida ei tasu - siis võivad nad hakata pöörduma sinna, kuhu sa ei soovi (lähedased, tööandja jne) - kuigi see kõik on natuke hall ala ja suures plaanis neil see vist isegi lubatud ei ole.

Omaette teema on muidugi kohtulikud täitemenetlused. Aga siiani jõudmiseks läheb ikka päris palju aega (kui järjepidevalt kõiki osapooli ignoreerida, siis pakuks, et minimaalselt pool aastat võlgnevuse tekkimisest). Kui aga asi juba siia jõuab, siis tasub taaskord kõik silmad lahti hoida ja reageerida kõigele, mis vähegi su postkasti või telefoni saabub. Kiirmenetlusele tuleb ilmtingimata vastulause esitada, tavamenetluse ja lahendi puhul tuleb ajatamist otsida jne. Kohtutäituri teemadest kirjutasin pikemalt juba siin postituses ja seda juttu siin eraldi kordama ei hakka.

Ja ongi kõik. Selline see võlamenetlusprotsess suures plaanis ongi. Väga pikaajaline ja üldsegi mitte nii hirmus, kui võiks karta. Kui ikka ise piisavalt aktiivne olla, otsida lahendusi ja pakkuda enda poolt realistlikke võimalusi, siis saab ikka üsnagi keerulistest olukordadest lõpuks välja ronida. Ning kui midagi muud üle ei jää, siis alati on võimalik ka võlanõustaja abiga kohtuliku võlgade ümberkujundamise teed proovida. Loomulikult tasub alati ka proovida oma sissetulekuid suurendada, midagi ebavajalikku maha müüa ja üleüldiselt oma kulud üle vaadata. Kokkuvõttes - rohkelt kainet mõistust ja kannatlikku meelt!

Spordiennustus kui jätkusuutlik investeering? Jätkulugu

Tunnistan ausalt - mu eelmine postitus oli natuke teadlikult provokatiivsem. Eks särtsu oli veidi vaja ja nii saigi hambusse võetud selline tükk, mida oleks mõnusam ja vürtsikam järada nii mul kui teistel. Ning ma ei pidanud pettuma, nii palju tähelepanu, klikke ja eriti rohkelt asjalikke kommentaare pole mu postitused juba mitu aastat näinud. Ning lisaks sellele provotseerivale teemale (jättes justkui mulje, et kaevan nii sügavalt neis teemades, et varsti hakkan jälle panuseid panema) sain ka tegelikult päris palju targemaks ning eks mind toodi (õnneks üsna viisakal toonil) konkreetselt maa peale tagasi ka oma veidi naiivsete mõtete osas.

Ühesõnaga, tegelikult tehti mulle väga põhjalike vastustega selgeks, et selliselt väikeste koefitsientide peale oma edu üles rajada ei saa. Eks täna ja homme võib see lühiajaliselt muidugi edu tuua (tõenäosusteooria ja variatsioonide iseärasuste tõttu), aga pikas plaanis sel moel rikkaks ei saa. Lisaks sain päris palju taustainfot ka erinevate spordiennustusportaalide toimimisloogikate kohta. Alates sellest, et isegi, kui sa ühel hetkel suudad enda jaoks välja töötada süsteemi, mis sulle stabiilselt raha hakkab sisse tooma, siis pikas plaanis tõmmatakse sellele varem või hiljem portaalide poolt pidur peale. Nagu üks kommentaator selle sõnastas - võitev mängija on nende jaoks bad business ja sellest tuleb võimalikult kiiresti lahti saada. Selle juures ei riku nad isegi mitte mingeid seadusi või reegleid, sest igal äriettevõttel on õigus oma kliente valida ning vajadusel ka nende tegevusi piirata. Nagu üks asjalik anonüümne kommenteerija mainis - temal on lausa 150 erinevat spordiennustusportaali talle piirangud peale seadnud (ehk siis ta saab mõnes kohas näiteks maksimaalselt 1-euroseid panuseid teha jne). Muidugi see 150 ise on juba selline number, mis peast kinni haarama paneb, aga see selleks.

Igal juhul - mida rohkem neid kommentaare mu postituste ja ka Facebooki Finantsvabaduse grupis tuli, siis seda enam sain ma aru, kui rumal ma aja jooksul olnud olen. Kui pinnapealsed on olnud mu teadmised ja arusaamad, kuidas kogu see turg üldse toimib. Ma oma siiras naiivsuses tõesti uskusin, et kui mulle meeldib nädalavahetustel Premier League jalgpalli vaadata või vahest öösiti natuke NBA asju jälgida, siis olen ma spetsialist valmis, et edukalt spordi peale raha panna. Eks muidugi aegajalt ju joppas ka ja sellega andsin oma uskumustele hagu veel juurdegi. Aga lõppude lõpuks ei saanudki see kõik muudmoodi lõppeda, kui see minu puhul lõppes - ehk siis väga suurte võlgadega (siia muidugi aitas kaasa mu keskmisest kõrgem palk, mis võimaldas üsna kõrgetel limiitidel mängida ja hiljem laenu saada vägagi suurtes summades).

Kõiki neid kommentaare ma detailselt siia välja tooma ei hakka, sest eks nad kohati läksid juba väga sügavuti ja ilmselt enamus lugejatele suures joones ehk huvi ei pakugi. Suur osa neist on loetav siis siit ning ka siit. Samuti on osa kommentaare leitavad ka siis eelpool mainitud Facebooki grupist vastava postituse alt.

Mis siis veel võiks kokkuvõttes välja tuua? Ahjaa, mulle väga meeldis üks vaatenurk sellele küsimusele, kas spordiennustus võiks olla võrreldav näiteks aktsiatesse investeerimisega. Siinkohal tsiteerin antud kommentaari sõnasõnalt: "Spordiennustuse ja aktsiaturu erinevus on selles: Spordiennustuses on mängijad keskmiselt kaotajad (negative-sum game): kõik viivad papi majja, maja võtab osa pappi ära ja jagab ülejäänu tagasi. Pappi jääb vähemaks. Aktsiaturul on "mängijad" keskmiselt võitjad (positive-sum game). Kaugeltki mitte kõik ja kaugeltki mitte enamik mängijaid. Aga võidud kokku on suuremad, kui kaotused kokku. Kuna majandus kasvab.Ehk siis lihtne järeldus: kasiinos ei ole jätkusuutlikult võitev strateegia võimalik, aktsiaturul on." Sellele kõigele on väga keeruline vastu vaielda. Eks umbes sama lugu on ju tegelikult ka slotimasinate, igasuguste kasiino lauamängude või kasvõi pokkeriga. "Maja võidab alati!" Ehk siis mängijad toovad oma raha turule ja jagavad seda omavahel laiali ning kasiino (itaalia keeles tulebki sõnast "maja") võtab iga tehingu pealt oma osaluse ja nii see masinavärk muudkui keerleb.

Lõpuks jõuamegi ringiga sinna, mis paraku paratamatu - pikas plaanis on praktiliselt võimatu spordiennustust võtta kui jätkusuutlikku investeeringut. Nagu need kasiinod isegi rõhutavad - tegemist on puhtalt meelelahutusäriga, lihtsalt see kõik on mängija jaoks reeglina ääretult kallis lõbu. Kui kahtled endas või kui sa ei naudi enam mänguilu, siis ära mängi, ära panusta.

Kas spordiennustus võiks olla järjepidevalt kasumlik investeering?

Oma tänase mõtisklusega panen ma võibolla konservatiivsemad rahaspetsialistid kukalt kratsima ja mulle igapäevaselt kaasaelajad ehk veidi isegi minu tuleviku pärast muret tundma, aga esialgu ütlen siiski rahustuseks ära, et tegemist on ülimalt teoreetilise postitusega. Ise ma seda kõike (vähemalt lähimas tulevikus) siiski praktikas proovima ei kavatse hakata. Aga see kõik ei takista neid mõtteid siiski veidi põrgatamast. Kindlasti ootan siinkohal samas ka huviliste vastumõtteid või kommentaare potentsiaalsetele ebakõladele mu nägemuses.

Aga hakkame siis pihta. Üldine investeerimismaailma tõdemus on see, et head investeeringud algavad sealt 7% kasumist igal aastal. Ehk siis, et kui aasta alguses paned 1000 EUR kuskile kasvama, siis aasta lõpuks 1070 EUR on juba hea tulemus. Edasi on juba võlavitsaks see kuulus liitintress ja kõik need muud jutud. Ühesõnaga, et kogu selle asja võtmeks on see, et investeeringud kasvavad ajas sisuliselt eksponentsiaalses tempos. Tundub loogiline ja lihtne, kas pole? Nagu mingi maasikakasvatus näiteks. Hangid kuskilt esimesed taimed ja edasi hakkavad need sulle juba ise uusi võrseid ajama ning lõpuks on põld täis ja kui külm või põud ära ei võta, siis hakkabki peagi kasumit ka tiksuma (kui just EKRE jälle võimule ei pääse ja välistööjõudu ära keelama ei hakka).

Nüüd aga teeksin põike oma elu konnasilma poole. Ehk siis spordiennustusmaailm. Eks ma olen siin ennegi natuke flirtinud mõttega, et ega see spordipanuste tegemine oma olemuselt väga palju aktsiatesse või krüptosse investeerimisest ju ei erine. Mõlemas valdkonnas paned sa oma raha mängu, lootuses, et see toob sulle pikemas või lühemas ajaplaanis rohkem raha tagasi. Ainus vahe siis selles, et ühe kohta öeldakse hasartmäng ning pigem pangad sulle selliste tehingute tõttu laenu ei anna ning koostööd väga teha ei taha, ning teise kohta justkui öeldakse, et tegemist on kasuliku ja targa finantskäitumisega, mida kogu ühiskond takka kiidab.

Aga mõelgem nüüd korraks sellele 7% kasumipiirile. Spordiennustusmaailmas tähendaks see pidevat panustamist 1,07 koefitsiendiga. Ehk siis sisuliselt 93% kindlusega on sulle garanteeritud 7% kasumit (jah, hetkel jätsin arvestusest välja ennustusportaalide kasumimarginaalid, aga samas reeglina ju aktsiatehingute puhul läheb ka alati mingi teenustasu maha, rääkimata tulumaksukohustusest). Tundub ju täitsa hea diil. Eks spordiennustuse suurim murelaps muidugi ongi see, et kas inimene suudab järjepidevalt jääda selliste väikeste koefitsientidega mängima? Samas, kui see pikas plaanis kasumit toodab, siis miks ka mitte? Võtad 100 EUR algkapitaliks ja hakkad seda muudkui eksponentsiaalselt panustama max 1,2 koefitsiendiga sündmuste peale. (esimene panus 100 eur, teine panus 120 eur, kolmas juba 120*1,2 = 144 eur jne). Lihtne matemaatika ütleb, et sellisel moel saaks 100 eurost 10 õnnestunud panusega saada üle 600 euro tulu ehk siis üle 500 euro puhaskasumit (1,2 astmel 10 = 6,2). Ehk siis väga suure tõenäosusega juhtuvatele asjadele panustades on võimalik täitsa asjalik kasum kokku ajada.

Tunnistan muidugi siinkohal täiesti ausalt, et ma pole spordiennustust mitte kunagi sel moel suutnud võtta. Minu nägemus on olnud alati pigem selles, et ma püüan leida võimalikult kõrgeid koefitsiente, millega oma spordivaatamise kogemust ägedamaks muuta. Ehk siis ma olengi alati olnud pesuehtne hasartmängur, kes ajab taga seda põnevust lootuses sellega kasumlik olla. Aga nagu ma kunagi ühes oma postituses tõdesin - investeerimine peab olema tegelikult üsna igav ja üksluine tegevus. Samamoodi ei tohiks ka segamini ajada meelelahutuslikku spordiennustust raha teenimise eesmärkidega. Ehk siis, kui on eesmärk raha teenida, siis ei tohiks samal ajal otsida ka põnevust. Sisuliselt tähendab see seda, et ma ei pea teadma mitte midagi oma ennustusega seotud võistkondade eelnevast ajaloost või isegi konkreetsest spordialast. Tähtis on lihtsalt leida suvalisel hetkel sobiv koefitsient ja sinna oma raha mängu panna. Ning kui on soov tugitoolisportlasena naudingut saada, siis võtad oma sobiva koguse õllesid ette ja vaatad suurelt ekraanilt tippjalgpalli või grand slam tennist. Ilma panustamata.

PS. Igaks juhuks rõhutan siiski üle, et antud postitusega ei kutsu ma otseselt üles kedagi seda kõike proovima. Pigem tahaks lihtsalt arutleda.

Olen vaimselt küll üsna läbi, aga otsin oma olemuse uusi sügavusi

Ma olen väsinud, vaimselt väsinud ning tegelikult on see kuidagi nii tugevalt mul hinges sees, et see on hakanud ka füüsiliselt mind väsitama. Kuigi mul oli siin hiljuti pikem puhkus, siis tegelikult olen ma hetkel oluliselt väsinum kui puhkuse alguses. Võib vist üsna julgelt öelda, et ma olen vaimselt omadega täiesti läbi, võibolla isegi läbi põlemise äärel (ma lihtsalt ei oska seda ise diagnoosida). Eks ma muidugi olen siin püüdnud enda sisse piiluda ja aru saada, milles ometigi asi ja ilmselt olen mingid loogilised põhjused enda jaoks leidnud ka.

Üheks suurimaks murelapseks on kahtlemata kogu selle paranemisprotsessi pikkus. Et ma muudkui teenin raha, maksan neid rõvedaid võlgasid ja no ikka ei paista kuskilt seda lõppu. Eks ma muidugi vahepeal analüüsin neid Exceli tabeleid ja püüan sealt igasuguseid päikesekiiri leida, aga suures plaanis olen ma aja jooksul olnud ilmselgelt optimistlikum kui päriselu seda kõike reaalsuseks on maalinud. Igasugused Euriborid ja suured inflatsiooninumbrid olid tegelikult ju mu arvestustest välja jäänud ja selle tõttu siis võtavadki asjad kauem aega, kui ma oleks lootnud. Ning see omakorda tekitab seda ängi, kurbust ja teatud mõttes ka jõuetust, masendust. Muidugi võikski siin halama jääda, aga no mis kasu sellest lõppude lõpuks siis üldse oleks - elu tahab elamist.

Nüüd aga räägiks siis sellest, mis vahepeal muidu ka juhtunud on ja mis üleüldises mõttes lähiajal plaanis. Elu on mulle järjekordselt õpetanud, et ei tasu anda välja lubadusi, mis ei sõltu otseselt minu tegevusest. Suure suuga olen siin välja lubanud igasugused Levila lood ja ühe ülikooli lõputöö ülevaatuse, aga paraku on mõlemas teemas hetkel täielik vaikus. Olen küll ääriveeri proovinud uut infot saada, aga kahjuks näiteks viimasena mainitud tugeng (tänaseks päevaks vist enam ei ole tudeng) ei vasta isegi enam mu kirjadele. Seega, pean nentima, et jah, olin siin aasta alguses suures elevuses ja lootsin parimat, aga kokkuvõttes tuleb end vaos hoida ja mitte kaagutada enne, kui munad munetud. Loomulikult ma siin kedagi süüdistama ei hakka, ju siis on kiired ajad ja teistsugused prioriteedid. Eks näis, kas ja millal neist asjadest päriselt ka asja saab. Ise ma rohkem torkima ei hakka.

Üks huvitav uudis tuli siin suve alguses, jaanipäeva paiku - täitsa tasuta loetav siit. Kui see asi tõesti toimima saab, siis peaksid võlglased ikka päris tugevalt oma stressi vähemaks saama. Ning kui siia juurde lisada ka endiselt plaanis olev positiivne krediidiregister, siis võiks ajapikku meie laenuturg ju päris mõistlikuks muutuda. Aga noh, nagu eelmisegi lõiguga, siis siingi sama teema - nii kaua kuniks pole reaalselt asjad kuskile Riigikogu lugemisele jõudnud, siis ei ole veel lõplikku põhjust lakke hüpata ka.

Mul on siin seoses oma blogiga tegelikult väiksed plaanid. Kuna mu enda lugu on suures osas räägitud ja käib vaikne tiksumine, siis pigem otsin ma juba sügavamaid teemasid. Ning hetkel ongi mul planeerimisel, kokkuleppimisel teatavad jutuajamised ja vestlused inimestega, kes minust veelgi tugevamalt (hasart)mängumaailmas sees. Tahan sobrada oma hingemaailmas ning asjatundjate abiga jõuda selleni, miks mina olen nii tugevalt negatiivse saldoga hasartmängur, kuigi mõistusega võttes mõistan ma ju ometigi nii numbreid, tõenäosusteooriat kui ka üleüldist mängude loogikat. Seekord julgen natuke tugevamalt ka lubadusi anda, sest sedapuhku olen mina see, kes infot kokku kogub, küsimusi küsib ja siis on juba puhtalt minu enda aktiivsuse taga, kas sellest ka mingi asjalik postitus valmib. Ise olen üsna lootusrikas ja taaskord ka elevil. Olgem ausad, ka meie väikses riigikeses on inimesi, kes suudavad igasuguseid mänge võita ja neis rahaliselt edukad olla. Püüan mõned neist üles otsida ja nendega juttu rääkida. Nagu öeldakse - mängida oskavad paljud, võita aga vaid vähesed. Siinkohal üks väike üleskutse ka - kui sa ise oled inimene või tead kedagi, kes suudab kasiinomängudes või spordiennustuses järjepidevalt edukas olla, siis võta aga julgelt ühendust, suhtleme. Anonüümsus ja muud jutud on tagatud, kui vähegi soovi on. Pikas plaanis tahaksin ma aru saada, mida teevad võitvad mängijad teistmoodi kui mina.

Silmnähtavalt parem elu!

Tänases postituses räägiksin ma vahelduseks hoopis tervisest. Seejuures tuleb nentida, et kogu see võlgnevuste ja hasartmängudega seotud eluperiood on kahtlemata siia oma tugeva jälje jätnud. Sest nagu me ju teame, stress tapab närvirakke ja paraku need ei taastu enam mitte kunagi. Ning ilmselt ei pea ma väga pikalt siin kirjeldama, kui meeletult tugev on see mu stressitase viimastel aastatel olnud. Lisaks stressile mõjutab üleüldist tervist ja ka vaimset heaolu loomulikult ka vanus. Tahan ma seda või ei taha, aga no mis sa teed - kuldne keskiga ikkagi juba käes. Ning see toob ja on juba toonud ka mitmeid ealisi iseärasusi. Niisiis, sissejuhatus teemasse tehtud, hakkan nüüd siis oma lugu jutustama.

Sisuliselt terve oma teadliku elu olen olnud ma lühinägelik. Hetkel pean ma siis silmas ennekõike seda meditsiinilist lühinägelikkust, mis seotud silmanägemisega. Muude asjade lühinägelikkuse osas võib ilmselt eraldi diskuteerida ja analüüsida, aga usun, et muidu on minuga siiski asjad hästi. Aga vot jah, silmadega on alati pigem kehvasti olnud. Juba aastakümneid on mul olnud päris korralik miinusretsept silmaarstide poolt välja kirjutatud. Nii olengi siis järjepidevalt oma elu jooksul kandnud nii läätsi kui ka prille. Eks see ole mu elu paratamatu osa siiani ja tõenäoliselt jääb see niimoodi elu lõpuni.

Nüüd teeksin aga kõrvalepõike tagasi oma stressirohke eluperioodi juurde. Üks väga tugev kõrvalnäht, mis viimastel aastatel minuga kaasas käinud on, on tugevad iiveldushood üsnagi suvalistel hetkedel. Ühel hetkel oli see isegi nii tugev, et ma ei suutnud enam normaalselt liinibussideski viibida. Mul hakkas sisuliselt igal pool halb - rongis, autos, taksos, lennukis (mul oli kunagi selline aeg, kus pidin sisuliselt üle kuu lennukiga lendama). Loomulikult olid minu jaoks täiesti kohutavad igasugused laevareisid, kus juba täiesti tervetelgi inimestel paha võib hakata. Isegi kinos võis ootamatult iiveldustunne peale tulla. Ei aidanud selle kõige juures ka mingid ingveritabletid või palderjanijuured. Käisin ka arsti juures igasuguseid proove andmas, kuid midagi märkimisväärset ei leitud. Lihtsalt soovitati rohkem värskes õhus liikuda ja oma tervist jälgida. Ühesõnaga, ma olin täitsa õnnetu ja loomulikult ka nõutu, sest ma ei osanud enam midagi selle olukorra osas ette võtta. Püüdsin siis sellega leppida ja vaikselt kohaneda, teadmisega, et teatud tegevused võivadki minus üsna kergelt sõna otseses mõttes oksereflekse tekitada.

Aeg läks ja nii ma siis vaikselt elasingi oma elukest edasi, kõigi oma suuremate ja väiksemate rõõmude ning katsumuste kiuste. Kuniks ühel päeval (võis vabalt ka õhtu olla) hakkasin ma täheldama, et ma ei näe enam nii selgelt lähedale kui vanasti - vahet pole, kas oli see siis nutiseade, ajaleht või kasvõi raamat. Seejuures, läätsede-prillide abil kaugele nägemine oli endiselt täiesti ideaalne, pilt üliselge ja terav. Aga eks ma siis tegingi omast arust ainuvõimaliku järelduse, aeg on taaskord oma ealiste eripäradega leppida ja mõista, et lisaks miinusprillidele tuleb nüüd endale hankida ka lugemisprillid. Pärast mõningast hoovõttu jõudsingi ma siis lõpuks silmaarsti jutule. Seal oli vastuvõtt lühike ja üsna konkreetne: jah, aeg ja vanus on küll oma töö teinud mu silmadega, aga lugemisprille ma ei vaja. Ma vajan hoopis lahjemaid miinuseid nii läätsede kui prillide osas. Tegime siis vastavad katsed ja testid seal ära ja saimegi uue sobiva miinuse teada. Ja ennäe imet, see toimiski - nüüd näen ma taas nii lähedale kui kaugele!

Ning, et lugu nüüd siis kenasti kokku siduda, siis ilmnes selle kõige käigus ka teine oluline elukvaliteeti tõstev detail - kõik mu iiveldushood olid ka suures osas seotud just sellega, et ma kandsin juba paar aastat liiga tugevaid miinuseid ja mu pilt oligi koguaeg juba liiga terav. Aju ei suutnud sellega enam lihtsalt hakkama saada, eriti siis muidugi liikuvate piltidega (nagu siis mainitud sai, enamasti hakkas mul paha ikkagi just siis, kui olin mingis liikuvas vahendis).

Mis võiks selle loo moraal või õppetund olla? Minu meelest ennekõike see, et oma muredega ei maksa üksi jääda - tuleb otsida spetsialistide abi nii ruttu kui võimalik. Nagu näha oli, siis teinekord piisab vaid ühest 10-minutilisest vaatlusest ja su elu võib saada hoopis mahedamad värvid. Kaunist algavat ja värvilist suve kõigile!