Kui sinust on saanud võlglane...

Tänase postituse alustuseks pean nentima, et kahjuks jäid mu blogid taaskord kuidagi silma Google AdSense tiimile ja nad tõmbasid mu reklaamikonto vähemalt ajutiselt pausile. Ehk siis hetkeseisuga enam siin reklaame ei näe. Võimalik, et oma Ukraina abistamise kampaaniaga rikkusin ma mingeid reegleid, kuigi ma ju otseselt kedagi klikkima ei meelitanud. Aga eks omamoodi mõjutusega ma ilmselgelt ikkagi tegelesin. Aga mis seal ikka - on nagu on, tänasel päeval sellel minu jaoks suures plaanis siiski mingit traagikat ei ole. Sellest paarikümnest reklaamieurost minu heaolu kuidagi õnneks ei sõltu. Eks näis, kas millalgi saan need bännerid siia tagasi või mitte.

Aga täna tahaksin ma natuke mõtiskleda võlglaseks olemise üle. Kuidas siis ikkagi käituda, kui ühel hetkel mõistad, et sa oled oma võlakoorma alla lämbumas. Igaks juhuks rõhutaksin siiski üle, et kogu järgnev jutt põhineb lihtsalt minu isiklikel kogemustel ja aja jooksul kogunenud teadmistel. Kindlasti leidub ka erandeid ja keerulisemaid juhtumeid, mis minu teooria alla ei kohandu.

Suures plaanis jagaksin ma võlglased kolme erinevasse gruppi:

• Võlglane, kelle sissetulekud ületavad kohustusi, aga reaalselt jääb elamiseks väga vähe raha üle.
• Võlglane, kelle sissetulekud on kohustustega sisuliselt võrdsed (ehk siis söögiks, transpordiks enam raha ei jätku).
• Võlglane, kelle kohustused ületavad sissetulekuid.

Kui inimene elab üksinda ja tal kellegagi oma igakuist eelarvet jagada ei õnnestu, siis tegelikult võib otse ja keerutamata öelda, et kahes viimases grupis olevad inimesed on pankrotis. Pole küsimustki. Kui just mingit kiiret olukorra paranemist ei teki või ei paista, siis sellest olukorrast ilma kohtu abita välja ei roni (ehk siis lõpp-punktideks ongi isiklik pankrot või kohtulik võlgade ümberkujundamine). Esimeses grupis olevad inimesed on samas veel sellises olukorras, kus õigete sammudega (või kui eriti täpne olla, siis valede sammude vältimisega) on võimalik veel iseseisvalt välja tulla. Suures plaanis võivad esimeses grupis olevaid inimesi aidata igasugused lisatööd, lisaampsud (Boltid-Woltid, tõlketööd vms), vähemal määral ka ehk refinantseerimised, maksepuhkused. Samuti ka kodus ringi vaatamised - ehk saab midagi maha müüa.

Võlglaste mõttemaailma kõige suuremaks probleemiks on lühike ajaperspektiiv. Kuna ollakse omadega väga raskes seisus, siis ei tegutseta enam selle nimel, et tulevikus oleks kergem. Ainus eesmärk on tänane ja homne päev üle elada. Ning paratamatult viib see järgmiste halbade sammudeni - ehk siis iga hinna eest uute laenude hankimiseni. Loomulikult ei vaadata sel hetkel enam mingeid intresse, lepingutingimusi, viiviste protsente ega midagi. Tähtis on see laenuraha võimalikult ruttu kätte saada. Ehk siis oma tulekahju üritatakse kustutada sisuliselt kasvõi Venemaa toornaftaga. Ning selle najal meie igasugused kiirlaenufirmad oma 60% KKM-iga lepinguid sõlmivadki. Rääkimata igasugustest Facebooki laenugruppidest, kus need tingimused juba tõeliselt röövellikud.

Tegelikult peaks aga võlglane oma olukorda lahti harutama hakkama hoopis teisest otsast. Kuigi suures plaanis on võlaandjate poole pöördumine üsna tulutu tegevus (ega sealt mingeid häid ettepanekuid reeglina ei tule ja diile ei pakuta), siis tuleks see samm siiski ette võtta. Kasvõi edaspidise kohtumenetluse jaoks näiteks (seal on oluline tõestada, et sa oled enda poolt vähemalt proovinud lahendusi leida). Kirjutadki kõigile juba enne reaalseid makseviivitusi, et selline jama kohe saabub, et sul lihtsalt pole raha oma lepingute täiemahuliseks täitmiseks. Põhjuseid pole seejuures vaja välja tuua (näiteks pole vaja kirjutada, et asi sai alguse hasartmängudest) - piisab, kui kirjutada, et praegu on majanduslikud raskused. Edasi ilmselt hakkavad lepingud järjest hapuks minema - tulevad viivised, leppetrahvid (maksimaalne trahv on 5 eurot iga maksmata jäänud osamakse kohta), hoiatuskõned, meeldetuletuskõned, kurjemad kirjad ja muud värgid. Siis 45 päeva möödudes tekib laenuandjatel õigus sind maksehäireregistrisse lisada (kui võlgnevus ületab 40 eurot). Ning tegelikult on see hea. Sest sellest hetkest alates laenufirmad sulle enam laenu ei anna. Ehk siis ületatud saab esimene oluline verstapost, mis takistab sind end sügavamale auku kaevamast. Sa ei saa enam kuskilt credit24 või smsraha krediidikontolt raha juurde võtta.

Samal ajal tasuks loomulikult juba mõne võlanõustajaga ühendust võtta ja asjad läbi vaadata. Ning suuresti sõltuvalt vara olemasolust (kinnisvara, autod jne) siis valida, kas võtta enne kohtulik võlgade ümberkujundamine või pankroti teekond. Siin ei ole selles mõttes mõtet asju ilustada ja öelda, et äkki saab neid ikka vältida. Saab, aga ilmselt ainult siis, kui sa kohe kohe uue ägeda töökoha saad, mis sulle vähemalt 50% rohkem sisse tooma hakkab. Või no siis ka, kui mingi lotovõidu saad (aga see eeldab juba piletite ostmist ja seda sa tegelikult endale lubada ei saa). Kokkuvõttes parem õudne ja konkreetne lõpp kui lõputu õudus. Sest ilma selleta võitleksid sa aastaid igasuguste inkassode ja igapäevaste sõimavate kõnede ning kirjadega.

Jah, meie riigis on neid igasuguseid laenufirmasid ikka meeletult palju. No julgelt ikka üle 20. Ning üldjuhul, kui sul veel kirjet kuskil maksehäireregistris pole, saab igaühest neist mingi 1000 eurot üsna kerge vaevaga kätte. Teinekord isegi ilma sissetulekut omamata. Seega reaalsuses saaks vähemalt paar aastat kindlasti nende laenurahade peal liugu lasta ja sel kombel lumepalli kasvatada. Kuniks ühel hetkel oledki olukorras, kus sa oled esimesest grupist lootusetult kolmandasse lennanud, koos selle hiiglasliku laenupalliga.

Omaette teema on igasugused refinantseerimised ja laenupuhkused. Iseenesest on need OK variandid (kindlasti paremad kui uue laenu võtmine), aga tegelikkuses aitavad need sul vaid aega võita ning pikemas perspektiivis üldjuhul sind jamast välja ei aita. Jah, kui sul on mingi laenuleping seisus, kus poole aasta pärast saab see otsa, siis tasub ehk mõni teine leping selleks ajaks pausile panna, kui selle arvelt saab selle kohe lõppeva lepingu kiiremini ära lõpetada. Sel juhul oleks tulu juba tõesti rohkem. Aga võtta lihtsalt maksepuhkus niiöelda igaks juhuks, ilma suurema eesmärgita, siis sellel väga suurt mõju ei ole - lisaks teeb see su lepingu veelgi kallimaks. Refinantseerimised teevad samuti su lepinguid kogumahu mõttes kallimaks, aga kui sellega kaasneks märkimisväärne kuumaksete vähenemine (ideaalis äkki isegi intressi langetamine), siis tasub proovida. Eriti, kui see viib sind näiteks elamisväärse eluni (aitab kasvõi palgapäevast palgapäevani kenasti hakkama saada).

Lõpetuseks võiks veel päris pikalt rääkida ka ilmselt eraisikute laenudest, aga kuna mul endal on neid vaid täpselt üks (see sõbralaen, mis sai alguses pensionisamba tagatisel tehtud), siis ega ma siin väga pädevat juttu rääkida ei oskagi. Sõbralaenud on suuresti kinni isiksuses. Kas sa suudad endale need välja rääkida või mitte. Kui ausaks sa selle kõige juures enda ja laenuandja suhtes jääda suudad. Paratamatult on see tegevus teatud mõttes laenuvõtja jaoks alandav ja meeleheitlik. Sest paratamatult küsitakse eraisikutelt laenu siis, kui mujalt enam ei saa ning eks laenuandja jaoks on see ohumärk igal juhul. Üks asi on see, kui sa küsid 25 eurot laenu, et süüa osta. Teine asi aga see, kui sõbralt võtad suurema laenu selleks, et selle abiga oma jooksva kuu kohustusi tasuda. Mõtteainet ja valikuküsimusi on siin teemas ilmselt hulganisti.

Aga selline see tänane postitus siis saigi. Ma loodan, et mõtete korrastamiseks oli sellest vähemalt kellelegi tolku ka. Igal juhul soovin kõigile võlglastele kainet meelt ja tugevat vaimu oma olukorra lahendamisel. Tahan uskuda, et kui sa selle blogini ja nende postitusteni juba jõudnud oled, siis oled sa vähemalt teadvustanud endale, mis seisus sa oled ning selle tõttu ehk on lootust, et teed ka õigemaid otsuseid.

Realistlik optimism väikeste pessimismi nootidega

Kui arvesse võtta sellist suuremat pilti, siis jagunevad inimesed laias laastus kolmeks - pessimistid, realistid, optimistid. Kusjuures sama mudelit kasutas kunagine legendaardne sotsiaalmeedia portaal nimega rate.ee. Ilmselt väga paljud tänaseks keskealisteks saanud inimesed veel mäletavad seda roosat lehekülge (kusjuures pidavat siiamaani tegelikult tegutsema). Igal juhul käis seal üks suuremat sorti piltide hindamine ning mida realistlikum sa hindajana olid seda mõjuvõimsam sinu hinne oli. Ehk siis kui sa olid paadunud optimist, siis sinu antud 5 (viie-palli süsteemis) ei olnud kaugeltki sama väärtuslik kui realisti või ammugi mitte pessimisti oma. Iseenesest täiesti lihtne skeem, aga samas minu meelest täiesti geniaalne ja üle kantav kogu elule.

Ka mina olin oma nooruspõlves või varajastes 20ndates paras rõõmupall ja optimist (introverdina ma seda küll alati välja näidata ei osanud, aga ellusuhtumine oli pigem naiivselt positiivne). Tänaseks on elu muidugi omad korrektiivid teinud ning pigem kipun olema realistlik optimist väikeste pessimismi nootidega. Eks neid õppetunde ja lööke on elus lihtsalt piisavalt palju olnud, et ma selliseks muutunud olen. Õhinapõhisus on küll tore asi, aga lõpuks loevad siiski reaalsed hinnangud ja faktid. Ning elu on näidanud, et mitte miski ei ole enne kindel kui alles siis, kui asi on kindel ja vormistatud (olgu see siis spordis, äris, töös või elus üleüldiselt) - kõik, mis ahvatleb ja hiilgab, ei ole ju veel kuld (Terminaator "Juulikuu lumi").

Ma tahtsin oma jutuga tegelikult jõuda selleni, et ma saan endiselt oma postkasti päris palju murekirju (aegajalt tuleb rõõmsamaid ja toetavamaid kirju ka). Ning mulle tundub kohati, et minult oodatakse ka teatavat positiivset meelsust nendele lugudele ja olukordadele. Aga paraku ei oska ma nendes olukorades olla võlts. Kui ma ikka loen inimese loo ära ja ma saan aru, et ta on omadega ikka päris suures jamas, siis ma ei hakka talle vastama, et "ah, mis sa muretsed, kõik saab korda." Ma tahan olla aus. Ma ei ole psühholoog, ma olen realist. Loomulikult püüan ma igast sellisest loost leida ka selle pisikesegi päikesekiire, selgitada olukorda, selgitada võimalusi. Aga reaalsus on see, et võlajamadesse sattudes pole põhimõtteliselt mitte kunagi olemas kiireid lahendusi. Kogu see protsess on meeletult pikk, koos oma vaimsete tagasilöökide ja patjanutmistega. Loomulikult on sellel teekonnal ka helgemaid hetki ja aegajalt läheb ka paremaks, aga see on ränk töö iseendaga. Sisuliselt tulebki lihtsalt liikuda päev päevalt, nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse. Ning tegelikult üks olulisemaid asju sellel teekonnal on lisaks iseenda vaimujõule ka see, et tuleb leida endale tugiisik. Suures plaanis pole vahet, kas see inimene on näiteks su elukaaslane või mõni muu lähedane, psühholoog, mõni täiesti võõras inimene või kasvõi anonüümne abitelefon. Sul lihtsalt peab olema see võimalus oma muresid kurta, kui sul on raske. Ning see inimene võiks olla keegi, kes tõesti suudab ja soovib su muresse süveneda ning ka adekvaatseid hinnanguid anda. Sa ei vaja inimest, kes sulle ütleks, et kõik on tegelikult hästi või ka seda, et keegi ütleks sulle, et kõik on lootusetult halvasti. Nii kaua, kui sul just mõnd surmahaigust küljes ei ole, on tegelikult peaaegu alati lootust. Mingi lahendus on alati olemas. Õnneks on juba Eesti seadused niimoodi üles ehitatud, et eluaegset võlavangistust meil tekkida ei tohiks.

Teine oluline asi selle protsessi juures on mõista seda, et sa pole üldsegi mitte üksinda. Võlglasi on kogu Eesti täis, maailmast rääkimata. See ei ole maailmalõpp. Loomulikult tuleb endale selgeks teha ka need juurpõhjused, miks sa üldse sellisesse olukorda oled sattunud. Kahetseda ega taga nutta samas väga pikalt ei tasu. Aga eneseanalüüs ja vigadest järelduste tegemine on igal juhul olulised. Need on need hetked, mil tuleks emotsioonid natukesekski kõrvale heita, ära kaardistada kogu see olukord ning siis hakata rahulikult abi ja lahendusi otsima. Ehk siis otse öeldes - jah, olukord on rõve, aga nüüd tuleks end kokku võtta ja vaadata, mida edasi teha annab. See on see realist, kes minus räägib. Ning see on see üldpilt, mille pealt peaks iga võlglane oma võlapuslet lahendama hakkama. Paned oma nurgatükid (ühte otsa võlavabadus, teise otsa isiklik pankrot või kohtulik võlgade ümberkujundamine) paika ja hakkad toimetama. Oluline on siin ka mõista, et paratamatult peab võlglane oma senisest mugavustsoonist väljuma. Senisel kombel enam paraku edasi jätkata ei saa.

Oma järgmises postituses püüan ma ka natuke detailsemaid näpunäiteid ja teatud mõttes ehk ka trikke/nippe anda, mida üks võlglane tegelikult enda heaks teha saaks. Tänase postituse lõpetuseks aga soovin teile kõigile nii kaunist nädalavahetust kui teie vaimne seisund parasjagu lubab!

Ukraina abistamine, 3. osa

Kuigi ma tõmbasin siin oma investeerimisteemadega natuke pidurit, siis teatud lubadused ja iseendaga tehtud kokkulepped kehtivad siiski edasi. Üks sellistest on ka Ukraina aitamise plaan. Sellest saab täpsemalt lugeda siit. Tänane ülekanne oli selles järjekorras juba kolmas - senised summad on olnud 85,08 EUR ja 44,76 EUR.

Seekord siis võtan kokku maikuu. Klikkide arv oli täitsa tubli ning kokku tiksus neid reklaamieurosid 26,06 EUR eest. Ehk siis ülekande summaks kujunes seekord 52,12 EUR. Kokku kolme kuuga Ukraina heaks seega 181,96 EUR. Tegelikult ei olegi seda ju väga vähe. Ise olen küll selle üle isegi uhke ja väga tänulik teile, mu kallid lugejad.

Aga ega siin midagi muud selles osas ei olegi lisada, et jätkame palun samas vaimus ning loodame parimaid uudiseid ka sõjatandrilt. Ükskord peab see sõda ju ometigi lõppema. Mitte ükski sõda pole igavene. Слава Україні! Героям Слава!

Vaimselt olen ma endiselt võlglane

Teinekord on elus selliseid hetki, mil tuleb edasi minekuks teha hoopis mõned sammud tagasi. Tunnistada endale, et vähemalt sellel konkreetsel ajahetkel oli valitud teeots siiski vale. See on küll raske, aga nui neljaks sama teed jätkata on veelgi raskem ja pikemas perspektiivis ka kasutu. Nii olen ka mina teinud otsuse, et vähemalt mõneks ajaks läheb mu "Miinustest Plussi" blogi puhkusele. Pikemalt sellest taustast ja kuidas nende mõteteni, otsusteni jõudsin, kirjutasin ma siin.

Mis siis aga nüüd edasi? Mis seal ikka - siinne blogi ärkab taas üles ja edaspidi tulevad postitused just siia. Oma hinges olen ma siiski endiselt võlglane, hasartmängur ning investoriks ma oma vaimse seisundiga lihtsalt veel ei kõlba. Kõige mõistlikum tundubki hetkel seda kõike iseendale ausalt tunnistada, end veidi koguda, tarkust ja kogemust ammutada. Ning küllap naaseb see investeerimisblogi ka just siis, kui aeg ja mina selleks küps.

Üks asi, millele ma siin nädalavahetusel mõtlesin, on just see erinevate rahakaotuste talumine. Kui investeerimisblogis kirjutasin ma mingitest 10-20 eurostest miinustest (needki suht pika aja jooksul), siis oma mängurikarjääri jooksul oskasin ma ju kaotada summasid, mis selle kõige kõrval täiesti hoomamatud. Meenus üks reaalne, konkreetne päev tollest ajast. Ma olin järjekordselt siis tubli olnud ning oma pool aastat kenasti pangakontosid puhtana hoidnud. Ning siis tuli taas selline seis, kus avastasin, et mul on oma 1300 eurot igakuistest maksetest puudu. Kuid kuna olin taaskord laenukõlbulik, siis saigi kiirelt laenukontorisse X taotlus saadetud, 5000 euro peale. Ning kuna mu kuupalk oli juba tollal Eesti keskmisest palgast oluliselt suurem, siis ei tekkinud selle laenu saamisega ka mitte mingeid probleeme. Juba samal päeval oli see kenasti mu pangakontol olemas. Mis seal ikka - 1300 eurot läks sellest koheselt siis jooksvate kohustuste katteks ning oligi jälle selles mõttes kuuks ajaks rahu majas, eks ole. Ülejäänud 3700 eurot (!) kandsin ma aga hetkega erinevate spordiennustusportaalide peale laiali. Ning siis läks ennustamiseks. Panused olid suured - 300 eurot siia-sinna ei tekitanud mingeid emotsioone. Mäletan, et korraks sain tookord isegi oma seisud kuskile 5000 euro juurde ning oleks võinud ju summad välja võtta ja laenu tagasi maksta. Aga ei, kus sa sellega. Ahnus ja võidujoovastus olid nii suured, et panused muutusid muudkui suuremaks ja riskantsemaks. Kuskil peas vasardas mõte, et kui 10000 euroni jõuan, siis võtan kõik välja. Aga loomulikult lõppes see kõik korraliku tildi ja kogu raha maha mängimisega. Ehk siis vähem kui 24h jooksul suutsin ma 3700 eurot mutiauku ajada. Seda järgmise päeva mänguripohmelli ei unusta ma ilmselt kunagi.

Selle loo taustal võiks küsida, et mida kuradit ma siin mingeid suvalisi investorimiinuseid põen, aga tegelikult on see teatud mõttes just selliste sündmuste tagajärg. Ma kardan. Sest ma olen oma elus nii palju kaotanud, et enam ei ole ma sisuliselt sentigi valmis kaotama. Vähemalt vaimselt mitte - see tekitab sisemise ängi ja ärevuse ning siis kardan ma juba valesid otsuseid. Ning eks see kõik näitab, et ma lihtsalt ei tohiks veel ronida sinna põllumaale, kus on oht sisse vajuda. Kus on oht iseenda vaimu ohvriks langeda.

Ehk siis kokkuvõttes - kuna ma olen endiselt pigem võlglane kui mingi investor, siis jätkubki kõik siin. Uute lugudeni ja nautigem suve!

Eksklusiivselt Võlglase Blogile: intervjuu Paul Neitsoviga

Eestis on päris palju hasartmängusõltlasi. Pean siis silmas ikka neid, kellele see kõik on ka mingeid probleeme tekitanud - kas siis majanduslikke, vaimseid või isegi kriminaalseid, sotsiaalsetest muredest rääkimata. Päris täpseid numbreid on loomulikult väga raske välja tuua, sest keegi neid(meid) üle lugeda kuidagi ei saa. Ehk siis kõik need numbrid on suures plaanis hinnangulised. Aga neid inimesi on kindlasti julgelt kümneid tuhandeid. Ning arvestades meie rahvaarvu ning eriti mõeldes kasiinoealiste inimeste peale, siis on see osakaal täiesti märkimisväärne. Loomulikult on nende tuhandete inimeste seas ka selliseid inimesi, keda meie avalikkus rohkemal või vähemal määral tunneb. Ning mingeid valdkonna piire selles osas ei ole - nende seas on nii poliitikuid, muusikuid, sportlasi kui ka kindlasti teiste alade esindajaid. Ning osad neist on julgenud ka niiöelda "kapist välja tulla". Tuntumad näited neist ilmselt kunagine keskkonnaminister Tõnis Mölder, meie senini ainus NBA-s platsil käinud korvpallur Martin Müürsepp või siis kõige avameelsemalt ja avatumalt end selles osas avanud kitarrivirtuoos Paul Neitsov.

Mina võtsin Pauliga ühendust ja palusin temalt väikese intervjuu. Ning ta oli hea meelega nõus endast taaskord ühe tükikese avama. Panen siia igaks juhuks juba ennetavalt kirja, et kuna tegemist on eksklusiivselt selle blogi jaoks antud usutlusega, siis järgnevaid ridu tohib tsiteerida ja jagada vaid otsese viitega käesolevale postitusele.

Aga mis seal ikka, läksime!

Tere, Paul! Alustuseks võiksidki kirjeldada oma mänguriaja algust. Sinu "karjäär" vist on piirdunud füüsiliste kasiinodega ja netiteemad (kaasa arvatud näiteks spordiennustus või pokker) ei ole sinu elust läbi käinud?

Jah, minu lugu hasartmängudega algas niipea kui see võimalik oli.. sain 21 ja läkski lahti kohe. Mina olin jah füüsiliste kasiinode kütkes. Olen ka kunagi proovinud netipokkerit, aga see ei köitnud õnneks niivõrd, et oleksin konkreetselt sellest sõltuvusse jäänud. Üheski netikasiinos (olen kuulnud, et on populaarsed) ma pole mänginud.

Kui kaua sul aega selleni, mil oma raha sai otsa ja tuli väljaspoolt lisa hankida? Ilmselt jõudsid ka igasuguste kiirlaenukontoriteni? 

Kuna olin tollal tudeng, siis ega seda raha polnudki ju tegelikult.. laenuküsimised tekkisid ikka väga ruttu. Kiirlaenukontoriteni jõudsin hoopis paar aastat peale aktiivset mängurluse perioodi. Võlgade keeris oli nii suur, et mässisin end järjest sügavamale ja lõpuks kasutasin pettuseid, mille eest kannan hetkel ka kriminaalkaristust.

Millal hakkasid esimest korda mõistma, et sa tegeled enesehävitusega?

Enesehävituseks on väga palju viise. Eks mul läks sellest kõigest päriselt aru saamiseks ikka hea mitu aastat. Ja kui saingi, siis polnud piisavalt tugev, et lõpetada.

Oled rääkinud, et käisid ka psühholoogi vastuvõtul, aga need kogemused on pigem vist negatiivsed ja mõttetud?

Psühholoogidega on kogemusi seinast seina. On ka väga-väga häid kogemusi, aga neid kahjuks tõesti hasartmängurluse teemadel on vähem.

Kust üldse peaks sinu arvates üks mängur abi otsima? Mis peaksid need esmased sammud olema? EMTA piirang?

EMTA piirang panna ja lähedastele teada anda, et sul selline mure on. Räägi alguses oma inimestega ja siis pöördu teraapiasse.

Miks sina üldse avalikkuse ette oma nimega selle teemaga läksid? See on ju tegelikult ühiskonnas veelgi suurem tabu ja patt kui alkoholism ja suitsetamine...

Ma läksin avalikkuse ette kahel põhjusel: esiteks aitas see mul paremini iseendale kõike tunnistada ja teiseks lootsin, et ma pole ainus ja keegi saab minu vigadest ja kogemustest õppida.

Kui sa mõtled oma praegusele elule ja sellele, millest oled välja tulnud, siis kas sa tänaseks usaldad end nii palju, et väita, et sa enam ei lange sellesse võrku? Minu enda arusaam siin on paraku see, et see on omamoodi nagu herpes - kui see kord juba külge on hakanud, siis viirusena jääb see su organismi igaveseks - piisab vaid mingist ebastabiilsemast eluperioodist ja see lööb taas välja ja tirib mängima. Jagad mu mõtet?

Ma usaldan end selles osas piisavalt, kui ma olen Eestis. Siin mind teatakse, mul on keeld jne. Välismaal viibides on kõhe tunne, aga siiani olen suuremalt jaolt ikka hakkama saanud. Eks see jääb kindlasti kogu eluks kummitama, aga olles jõudnud ikka väga kindla selguseni, et see on meile välistatud, siis tekib positiivsem tunne. Ebastabiilsel eluperioodil tuleb endale lihtsalt kinnitada, et sul see viga küljes on ja tugev olla. Mina Eestis viibides õnneks mingit mängutungi ei tunne.

Kuidas su sõbrad-tuttavad-lähedased sellesse kõigesse suhtusid? Kas oli ka neid, kes ütlesid, et oh, Paul, hea, et sellega välja tulid, tead, tegelikult mul sama mure? Või oli ka neid, kes sinuga selle peale igasugused suhtlused katkestasid?

Sõbrad-tuttavad on olnud toetavad alati. Eks ikka on neid, kes on minu nõrkustes pettunud, aga selle järgi ei maksa ennast defineerida.

Arvestades, et füüsilised kasiinod on siiski suhteliselt avalikud kohad, siis ilmselt oli see siiski mingil määral vast niigi selline avalik saladus, et sa mängimas käid? Kui pikaks üldse su mängusessioonid teinekord venida võisid? Kasiinodes ju teadupärast kellasid seintel pole ja ajataju ilmselt kaob suht ruttu?

Ma ei tunnetanud, et tegu oleks olnud avaliku saladusega. Kes teadis, see teadis. Ajataju paneb seal minekut jah.. rekord ilmselt kuskil 30h järjest. 

Kas kontserte andes oled ka tajunud seda temaatikat kuidagi, publiku poolt siis? Või ise sellel teemal ehk juttu teinud?

Kontsertidel pole otseselt sellest juttu teinud, aga inimesed ikka uurivad ja küsivad. Minu kuulajad on head inimesed. Neile olen tänulik alati. 

Aitäh, Paul, nende vastuste eest :)

Kõike kõige vahvamat sulle sinu muusikukarjääris ja muidu elus üldiselt!

https://www.youtube.com/watch?v=ucanp9cyUUo