Kui arvesse võtta sellist suuremat pilti, siis jagunevad inimesed laias laastus kolmeks - pessimistid, realistid, optimistid. Kusjuures sama mudelit kasutas kunagine legendaardne sotsiaalmeedia portaal nimega rate.ee. Ilmselt väga paljud tänaseks keskealisteks saanud inimesed veel mäletavad seda roosat lehekülge (kusjuures pidavat siiamaani tegelikult tegutsema). Igal juhul käis seal üks suuremat sorti piltide hindamine ning mida realistlikum sa hindajana olid seda mõjuvõimsam sinu hinne oli. Ehk siis kui sa olid paadunud optimist, siis sinu antud 5 (viie-palli süsteemis) ei olnud kaugeltki sama väärtuslik kui realisti või ammugi mitte pessimisti oma. Iseenesest täiesti lihtne skeem, aga samas minu meelest täiesti geniaalne ja üle kantav kogu elule.
Ka mina olin oma nooruspõlves või varajastes 20ndates paras rõõmupall ja optimist (introverdina ma seda küll alati välja näidata ei osanud, aga ellusuhtumine oli pigem naiivselt positiivne). Tänaseks on elu muidugi omad korrektiivid teinud ning pigem kipun olema realistlik optimist väikeste pessimismi nootidega. Eks neid õppetunde ja lööke on elus lihtsalt piisavalt palju olnud, et ma selliseks muutunud olen. Õhinapõhisus on küll tore asi, aga lõpuks loevad siiski reaalsed hinnangud ja faktid. Ning elu on näidanud, et mitte miski ei ole enne kindel kui alles siis, kui asi on kindel ja vormistatud (olgu see siis spordis, äris, töös või elus üleüldiselt) - kõik, mis ahvatleb ja hiilgab, ei ole ju veel kuld (Terminaator "Juulikuu lumi").
Ma tahtsin oma jutuga tegelikult jõuda selleni, et ma saan endiselt oma postkasti päris palju murekirju (aegajalt tuleb rõõmsamaid ja toetavamaid kirju ka). Ning mulle tundub kohati, et minult oodatakse ka teatavat positiivset meelsust nendele lugudele ja olukordadele. Aga paraku ei oska ma nendes olukorades olla võlts. Kui ma ikka loen inimese loo ära ja ma saan aru, et ta on omadega ikka päris suures jamas, siis ma ei hakka talle vastama, et "ah, mis sa muretsed, kõik saab korda." Ma tahan olla aus. Ma ei ole psühholoog, ma olen realist. Loomulikult püüan ma igast sellisest loost leida ka selle pisikesegi päikesekiire, selgitada olukorda, selgitada võimalusi. Aga reaalsus on see, et võlajamadesse sattudes pole põhimõtteliselt mitte kunagi olemas kiireid lahendusi. Kogu see protsess on meeletult pikk, koos oma vaimsete tagasilöökide ja patjanutmistega. Loomulikult on sellel teekonnal ka helgemaid hetki ja aegajalt läheb ka paremaks, aga see on ränk töö iseendaga. Sisuliselt tulebki lihtsalt liikuda päev päevalt, nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse. Ning tegelikult üks olulisemaid asju sellel teekonnal on lisaks iseenda vaimujõule ka see, et tuleb leida endale tugiisik. Suures plaanis pole vahet, kas see inimene on näiteks su elukaaslane või mõni muu lähedane, psühholoog, mõni täiesti võõras inimene või kasvõi anonüümne abitelefon. Sul lihtsalt peab olema see võimalus oma muresid kurta, kui sul on raske. Ning see inimene võiks olla keegi, kes tõesti suudab ja soovib su muresse süveneda ning ka adekvaatseid hinnanguid anda. Sa ei vaja inimest, kes sulle ütleks, et kõik on tegelikult hästi või ka seda, et keegi ütleks sulle, et kõik on lootusetult halvasti. Nii kaua, kui sul just mõnd surmahaigust küljes ei ole, on tegelikult peaaegu alati lootust. Mingi lahendus on alati olemas. Õnneks on juba Eesti seadused niimoodi üles ehitatud, et eluaegset võlavangistust meil tekkida ei tohiks.
Teine oluline asi selle protsessi juures on mõista seda, et sa pole üldsegi mitte üksinda. Võlglasi on kogu Eesti täis, maailmast rääkimata. See ei ole maailmalõpp. Loomulikult tuleb endale selgeks teha ka need juurpõhjused, miks sa üldse sellisesse olukorda oled sattunud. Kahetseda ega taga nutta samas väga pikalt ei tasu. Aga eneseanalüüs ja vigadest järelduste tegemine on igal juhul olulised. Need on need hetked, mil tuleks emotsioonid natukesekski kõrvale heita, ära kaardistada kogu see olukord ning siis hakata rahulikult abi ja lahendusi otsima. Ehk siis otse öeldes - jah, olukord on rõve, aga nüüd tuleks end kokku võtta ja vaadata, mida edasi teha annab. See on see realist, kes minus räägib. Ning see on see üldpilt, mille pealt peaks iga võlglane oma võlapuslet lahendama hakkama. Paned oma nurgatükid (ühte otsa võlavabadus, teise otsa isiklik pankrot või kohtulik võlgade ümberkujundamine) paika ja hakkad toimetama. Oluline on siin ka mõista, et paratamatult peab võlglane oma senisest mugavustsoonist väljuma. Senisel kombel enam paraku edasi jätkata ei saa.
Oma järgmises postituses püüan ma ka natuke detailsemaid näpunäiteid ja teatud mõttes ehk ka trikke/nippe anda, mida üks võlglane tegelikult enda heaks teha saaks. Tänase postituse lõpetuseks aga soovin teile kõigile nii kaunist nädalavahetust kui teie vaimne seisund parasjagu lubab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar