Vanad harjumused surevad visalt

Ma tunnistan ausalt, mu elu ja olemine on hetkel natuke pilla-palla. Justkui mingi pingelangus, vaheetapp, kus ei viitsi eriti enam midagi teha. Vana tööelu ei ole veel ametlikult lõppenud ja uus pole veel alanud. Õnneks hakkavad järjest mul igasugused tööotsad ka kokku saama ja enam selliseid kripeldavaid suuri kohustusi hingel ei olegi. Seega, justkui saangi endale lubada seda niisama olemist. Kuigi hinges on endiselt veel äng sees, see tunne, et midagi oleks veel ikka vaja teha, midagi saaks veel paremini lõpuni viia jne. Kuigi tegelikult ei ole selliseid asju enam. Tundub, et hing lihtsalt veel ei saa aru, mis tegelikult toimumas on. Aga eks see ole, kui pikalt ühe koha peal (ühel töökohal) püsida, siis jäävadki teatavad harjumused nii tugevalt sisse, et läheb veel päris omajagu aega enne, kui uued tuuled ja harjumused peale tulevad. Mul oli midagi sarnast ka kunagi ühe elukohaga, kus elasin üle kümne aasta. Pärast kolimist juhtus veel kuu aega hiljemgi seda, et läksin vale bussi peale (selle peale, millega oleks vana kodu juurde saanud) ja alles poole tee peale avastasin ehmatusega, et ma liigun vales suunas ju. Harjumuse jõud on lihtsalt niivõrd suur, eriti kui seda on aastaid sisse tallutud. Kusjuures, teatud mõttes sarnane teema on hetkel ka selle blogiga. Mul oli juba harjumuseks saanud see praktiliselt igapäevane uute postituste kirjutamine ja avaldamine. Ka see harjumus on visa kaduma. Hinges on justkui pettumus iseenda suhtes, kui enam midagi kirjutada pole. Nagu veaks oma lugejaid alt. Kuigi loomulikult ma tean, et nii see ei ole.

Aga selline see inimese elu juba on. Kui pikalt mingis pingeseisundis elada, siis juhtub tihtipeale seda, et isegi kui pingete allikas kaob või väheneb, siis sisetunne jääb ikka alles. Psüühika lihtsalt on nii palju kannatada saanud, et organism peab uuesti elama õppima. Elama ilma igapäevase pingeta. Hetkel on ikkagi see kõik endiselt sees, et hommikuti ärkan üsna varakult ja esimesed mõtted on ikkagi seotud sellega, et ega ometigi midagi halba päev ei too. Et läheb mõni hetk aega mõistmaks, mis seisus ma tegelikult olen. Mõistmaks, et seis ei ole enam nii halb. Samas, see vara ärkamine on võibolla hoopis järjest süveneva vanusega seotud, mine sa võta kinni, eks ole. Aga eks see kõik liigub vaikselt edasi, samm-sammult paranemise teel. Mingit paanikat selles mõttes ei ole, aga eks ma igatsen ikkagi seda hingelist kergust ja mõnusat vabadusetunnet. Aga küll see ka kunagi tuleb, ma usun. Aga võitlus jätkub ja lähipäevil tuleb siis ka maikuu rahanumbrite kokkuvõte.

Vestlus sõbraga

Ma rääkisin mõned nädalad tagasi pikemalt ühe oma väga hea sõbraga. Või noh, pigem siis chattisime lihtsalt Facebooki Messengeris nagu tänapäeval koroonatingimustes tavaks. Tema on üks neist, kes mu looga üsna detailselt kursis ja elab mulle südamest kaasa. 

Seekordne vestlus oli siis loomulikult minu loo pöördest tingitud. Tundsin lihtsalt, et tahan seda rõõmuhetke temaga jagada enne, kui sellega blogis avalikult lagedale tulen. Tema reaktsioon sellele kõigele oli minu jaoks nii armas ja äge. Tsiteeriksin seda siinkohal. "Kui sa oma blogi kirjutama hakkasid, siis realist minus kujutas ette, et nii novembrini saad oma maksetega hakkama ja siis oled inkassos... optimistlik mina arvas, et veebruar umbes on see koht.... praegu on aga juba aprill!!! See on väga suur asi! Kui kõik uksed on kinni, siis kusagilt ikka mingi pisike aken avaneb. See kõik on nagu mingi ulme lausa... sa tuled oma suure murega... ma kuulan sind, mõtlen "oehhhhh".... ja siis tuleb see uus tööandja ja päästab päeva... ja seda kõike vähem kui aastaga! Lihtsalt wow!"

Sellised vestlused ja reaktsioonid on minu jaoks täiesti hindamatud. See tekitab tunde, et minu heaolu tõesti läheb inimestele korda, mulle elatakse südamest kaasa. Mõni pragmaatik võiks selle kõige peale küsida, et mida see kaasaelamine siis reaalselt ka annab? Kaasaelamisega ju arveid ei maksa. Ei maksagi, aga see kõik annab meeletult palju jõudu ja motivatsiooni selle kõigega veelgi intensiivsemalt tegeleda. Hädaline ei tohi üksi jääda. 

Mult on siin nüüd pärast neid pöördeid küsitud ka seda, et ega ma ju ometigi päeva pealt töökohta ei vahetanud, et miks ma siis koheselt igasugused abipakkumised (Bondora jne) maha võtsin. Jah, ma ei ole veel endiselt uuel töökohal, kuid praeguse tööandja juures tehtud/tehtavad ületunnid toovad mulle niipalju lisaraha, et saan ka kenasti selle vahepealse aja arved ära kaetud. Rääkimata siis sellest, et ma pole sel aastal päevagi puhanud ja selle tõttu saan üsna märkimisväärse lisakopika ka kasutamata puhkuse kompenseerimiseks. Seega, kõik on selles mõttes läbi mõeldud. Ma lihtsalt tundsin juba teatud mõttes häbi, et selliselt siin seda abi teilt vastu olin sunnitud võtma. Kuigi, mis seal varjata - üks 10-eurone ülekanne tuli isegi eile veel Bondora kontole, kuigi vastava info olen ära varjanud. Igal juhul suur aitäh sulle, kes sa selle kande tegid. See on tegelikult nii armas ja nii ootamatu :) Hea meel on muidugi ka selle üle, et te endiselt siin reklaamidele klikite aegajalt. Viimase kolme kuu peale on kokku tiksunud lausa kolmekohaline summa, mis selle kuu lõpus ka mu pangakontole laekuma peaks.

Niimoodi see eluke mul siin hetkel vaikselt tiksubki. Teen muudkui tööd, tõmban viimaseid asju praeguse tööandja juures kokku, maksan muudkui arveid ja ootan suve ning uut algust uuel töökohal. Kui kõik maikuu arved makstud saavad, siis teen ka tavapärase kuukokkuvõtte. Nagu ikka - võitlus jätkub ja kuigi meel on iseenesest hea, siis Excel ei valeta - laenukohustuste jäägid on endiselt ikka rõvedalt suured. Aga vähemalt on tunneli lõpus valgus ja see pole seekord üldsegi mitte rong.

Laenuvõlglase ABC, Õhtulehe artikli põhjal

Eile ilmus üks päris asjalik artikkel Õhtulehe veebis. Paraku on see aga taaskord maksumüüri taga, nagu pahatihti sellistlaadi artiklitega tehakse. Püüan siinkohal sellest siiski väikese ülevaate anda, sest siin on päris hästi mõned baastõed ära sõnastatud. Midagi väga uut ja ootamatut siit samas siiski ei leia.

Link artiklile: https://tarbija.ohtuleht.ee/1032537/volanoustaja-selgitab-kuidas-voimalikult-valutult-kiirlaenust-lahti-saada

Esimesena antakse neli kuldset soovitust, mis kehtivad suures plaanis kõikide võlgade puhul.

1. Ära satu paanikasse, säilita rahu. Tähtis on edasiseks tegevuseks paika panna selge plaan. Kui selle tegemisega iseseisvalt hätta jääd, saad vajaduse korral abiks võtta kas võlanõustaja või õigusabi.

2. Tee ära nõuete inventuur. Lühidalt öeldes: proovi oma kohustuste olukord endale võimalikult selgeks teha. Parima ülevaate saad, kui koondad kogu info ühte kohta, näiteks Exceli tabelisse. 

3. Vaata üle oma rahaline hetkeseis. Tee selgeks, kuidas oleks võimalik väljaminekuid vähendada. See samm nõuab tihti harjumuste muutmist ja nutikust, aga olukorrale teadlikult lähenedes võib leida nii mõnegi võimaluse igapäevaelus soodsamalt toime tulla.

4. Mõtle läbi, kas sul on võimalusi oma sissetulekuid suurendada. Kas on asju, mida sa enam ei vaja, aga millel võiks teiste jaoks väärtus olla? Kas saad midagi maha müüa? Kas sul on oskusi, mida annaks lisasissetuleku teenimiseks ära kasutada?

Järgmisena antakse soovitus võlausaldajate arvu vähendada. Tsiteerin: "Kui inimesel on mitmeid laenukohustusi, on tihti probleemiks, et kuigi igakuiste tagasimaksete kogusumma on väga suur, siis igale üksikule võlausaldajale makstakse ainult väike summa ja lepingud kestavad väga kaua. Oma töös nimetame seda kastekannu printsiibiks ehk iga võlausaldaja saab natuke, kuid võlgnik on ikkagi iga kuu n-ö sama küna ees. Selle asemel soovitan toimida nii, et anda kümnest üheksale natuke ja võtta ette ka üks suurem võlg, et see siis võimalikult kiiresti ära maksta."

Lisaks nenditakse, et tegelikkuses mingit ülevaatlikku ülevaadet polegi, kui palju neid kiirlaenuhädalisi on. "Laenufirmad oskavad küll öelda, kui palju neil on lepinguid, kuid inimesed katsuvad end vee peal hoida mitmete erinevate laenudega erinevatelt firmadelt, tõmmates ennast veel suuremasse keerisesse." See on see klassikaline juhtum, millesse end peaaegu kõik kiirlaenukliendid lõpuks veavad. Standardne lumepall.

Ning artikli lõpetuseks antakse ka kolm näpunäidet, millele mõelda, kui on tekkinud mõte kiirlaen võtta:

1. Miks sul raha vaja on?

2. Mõtle läbi ja planeeri!

3. Muuda oma mõtlemist!

Sõltlase võitlus sõltuvusega

Üks asi, millest ma natuke pikemalt nüüd tahaksin rääkida, on sõltlase võitlus (hasartmängu)sõltuvusega. Kuigi ma olen siin kohati ilmselt jätnud mulje, et mul käis see kuidagi eriti lihtsalt, et hops ja oligi päeva pealt kõik läbi, siis ega see tegelikult nii kergesti ka ei käi. Enne seda lõplikku otsust tuleb reeglina päris palju neid hetki, mida saab nimetada ebaõnnestunud katseks sellest kõigest jagu saada.

Ühesõnaga, tegelikult eelnes sellele lõplikule võidule päris palju kaotusi. Kui inimene on langenud mingi sõltuvuse küüsi ja ta seda endale teadvustama hakkab, siis proovib ta korduvalt sellest kõigest jagu saada. Kõige ilmekam näide on ilmselt siinkohal nikotiinisõltlased. Ilmselt olete kõik kuulnud (või ise rääkinud) neid suitsumeeste jutte, kuidas nad nüüd on selle kõigega lõpparve teinud ja pole juba 3 kuud ühtegi suitsu teinud. Aga mingil hetkel avastate, et nad on taas suitsetama hakanud.

Eks suures plaanis on sarnane lugu ka hasartmängudega. Kui ühel hetkel kohale jõuab, et see elustiil on hävitav ja pole mitte kuidagi jätkusuutlik, siis läheb tõenäoliselt veel päris mitu katset sellega lõpparvet teha enne kui see kõik päriselt kohale jõuab ja otsa saab. Kui just muidugi juba esimesel korral mõni lähedane peale ei satu ja oma südameasjaks ei võta sind sellest välja aidata. Aga kõik see vajab igal juhul tuge ja ilmselt ka oma eriala spetsialistide abi. Ning ka lähedaste mõistmist ja sisuliselt "käe hoidmist".

Mina läbisin kõik need etapid tegelikult ise, üksinda. Neid "kohalejõudmisi" oli ikka päris mitu. Neid hetki, kus ma endale ennustusportaalides keelde ja piiranguid hakkasin peale panema. Kuid seejärel juba nädal hiljem mingit ägedat spordivõistlust vaadates uut suurt tungi tundes jälle libastusin ja uuesti vaikselt neid kontosid avama asusin. Ning möödus ehk vaid paar nädalat kuniks kõik piirangud olid taaskord maha võetud ja kõik jätkus endise hooga. Ning muidugi kaasnes sellega ka jälle kiirlaenuturul ringi vaatamine ja uute kontorite otsimine. Kusjuures, viimases otsas jõudsin ma isegi juba igasuguste hoiu-laenuühistuteni välja (kurikuulus Erial jne), aga mingil põhjusel nemad mulle laenu ei andnud. Igatahes, nii see karussell siis muudkui ketras. Vahepeal saabus jälle selginemishetk või arusaam, et kurat küll, asjad ikka päris kehvasti ja siis uuesti tagasi ratta peale. Ning kui ma seal ratta peal juba olin, siis suurema hoo peal läks asi selles mõttes eriti jamaks, et ma ei ennustanud enam neid mänge, mis lihtsalt telekast tulid (mingid tipptasemel jalgpalli või korvpallimängud, tippliigades) vaid ma ennustasin sõna otseses mõttes kõike. Sisuliselt langesin tsüklisse, kus igasugune kaine mõistus kadus. Üks klassikaline näide mänguri mõtteviisist on see, et kui tal on näiteks 100 eurot, aga lähipäevil on vaja 200 euro eest kohustusi ära maksta, siis on see tema jaoks piisav põhjus, miks panustama minna. Eesmärgiga lihtsalt selle 100 euroga 200 eurot teenida. Paraku aga lõpeb see enamasti lihtsalt selle 100 euro mahamängimisega. Nii see kordub kuust kuusse... Kuniks jälle kõik rahad maha mängitud said ning vaimses pohmellis kuskil diivaninurgas tuima näoga lage vaatama jäin. Neid värinaid ei tahaks enam mitte kunagi kogeda, sest erinevalt alkoholist põhjustatud pohmellist, oli neil juhtudel see kainenemishetk ja tagajärgedega tõtt vaatamine oluliselt karmim. Rahakott oli tühi ja Exceli tabelisse tuli paraku ka uued kohustused ja laenulepingud sisse kanda. Küll sai siis lubatud, et nüüd oli küll viimane kord ja et see kõik ei kordu enam mitte kunagi.

Aga tegelikkuses kestis see täpselt nii kaua kuniks seda laenuraha ei olnud enam võimalik peale saada. Alles siis sain aru, et mind päästabki vaid HAMPI piirang. Alles siis rahunesin ma lõplikult maha ja asusin oma elu varemeid inventeerima ja taastama kõike seda, mille olin mõne aastaga ära lõhkunud. Ning täna, 15 kuud pärast selle kõige lõppu, julgen ma vist end lõplikult usaldada, et sinna maailma ma tagasi ei liigu. Mitte kunagi.

Viimase küsitluse tulemused ja võitja välja kuulutamine

Nagu ehk mäletate, kuulutasin ma paar nädalat tagasi võimaluse mulle küsimusi esitada ja panin ka väikese auhinna välja. Paraku pean tõdema, et seda blogi on tabanud ilmselt teatav pingelangus ja ka lugejate huvi märgatav vähenemine. Kuna olen alati hinnanud ausust ja otsekohesust, siis ei ole mul mõtet ka siin neid numbreid kuidagi ilustama hakata. Küsimusi tuli seekord täpselt 3 (jah, kolm) ning oma kontaktandmed jättis vaid üks inimene. Aga nagu öeldakse, lubadustest tuleb kinni pidada ja seekord siis mingit loosimist ma läbi ei pidanud viima. Lilje, sina oled 10-eurose kinkekaardi uus omanik. Tegelikult on kinkekaart juba võitjale välja ka saadetud. Palju õnne veelkord! :)

Nüüd aga siis nendest kolmest küsimusest nii palju kui neist rääkida lubati.

1. "Kas Te olete mõistnud ,mille järgi kohtutäitur võtab tasu ,saan aru ,et see peaks olema määratud seaduse alusel ca 80 eur ,aga minu ühe võlgnevuse pealt teenib kohtutäitur 600 eur ja ta ei suuda mulle ära põhjendada ,mille alusel selline summa tuleb."

Tunnistan ausalt - mu teadmised kohtutäituri tasude kohta on üsna puudulikud. Ja ega seal mingeid kuldreegleid või valemeid vist otseselt ei olegi. Teatud info on kokku korjatud Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kodulehele (https://kpkoda.ee/tasud/), aga kui midagi segaseks jääb, siis soovitan kindlasti saata arupärimise info@kpkoda.ee meiliaadressile. Neil peaks olema siiski kohustus ära selgitada, kuidas mingi konkreektne tasu on kujunenud.

2. "Kas Sinu lähim pere ei tea ikka veel Sinu probleemidest?"

Ei tea ning kuna asjaolud on hetkel oluliselt paranenud, siis praegu ei ole plaanis neid sellest ka teavitada. Julgeksin öelda, et kuna asjad on nüüdseks kontrolli all (igakuiste graafikute osas), siis saan selle olukorraga hakkama niimoodi, et pusin omaette edasi ja säästan oma lähedasi sellest.

Kolmandat küsimust ma avalikult lahkama ei hakka, sest see temaatika on üsna spetsiifiline. Aga küsija sai oma vastuse tegelikult kätte e-maili teel (jah, lisaks võitis ta ka auhinna).

Ja ongi selleks korraks kõik selle küsitlusega. Kuna osavõtt oli sedapuhku üsna nukralt kesine, siis võimalik, et see jäi ka viimaseks küsitluseks.

Ma pean tõdema, et teatud mõttes on mul tekkinud mingi vastuolude dilemma. Et ühelt poolt tahaks ju ka blogi edasi pidada ja seda võimalikult huvitava ja põnevana hoida, kuid teisalt muutus mu elu selle töökohavahetusega päris mitu kraadi igavamaks. Kuna blogi lugejate seas on päris palju ka mu sõpru, kes tegelikult mu eluga kursis, siis ei saa siin päris fantaseerima ka hakata. Ehk siis kokkuvõttes on mind tabanud teatav identideedikriis, kuidas selle kõigega edasi minna.

Aga olgem ausad - blogi võib jääda kirjutamata, aga elu ei saa jääda elamata. Prioriteedid peavad siiski paigas olema. Aga sellegi poolest - järgmiste postitusteni!