teisipäev, 11. mai 2021

Vanad harjumused surevad visalt


Ma tunnistan ausalt, mu elu ja olemine on hetkel natuke pilla-palla. Justkui mingi pingelangus, vaheetapp, kus ei viitsi eriti enam midagi teha. Vana tööelu ei ole veel ametlikult lõppenud ja uus pole veel alanud. Õnneks hakkavad järjest mul igasugused tööotsad ka kokku saama ja enam selliseid kripeldavaid suuri kohustusi hingel ei olegi. Seega, justkui saangi endale lubada seda niisama olemist. Kuigi hinges on endiselt veel äng sees, see tunne, et midagi oleks veel ikka vaja teha, midagi saaks veel paremini lõpuni viia jne. Kuigi tegelikult ei ole selliseid asju enam. Tundub, et hing lihtsalt veel ei saa aru, mis tegelikult toimumas on. Aga eks see ole, kui pikalt ühe koha peal (ühel töökohal) püsida, siis jäävadki teatavad harjumused nii tugevalt sisse, et läheb veel päris omajagu aega enne, kui uued tuuled ja harjumused peale tulevad. Mul oli midagi sarnast ka kunagi ühe elukohaga, kus elasin üle kümne aasta. Pärast kolimist juhtus veel kuu aega hiljemgi seda, et läksin vale bussi peale (selle peale, millega oleks vana kodu juurde saanud) ja alles poole tee peale avastasin ehmatusega, et ma liigun vales suunas ju. Harjumuse jõud on lihtsalt niivõrd suur, eriti kui seda on aastaid sisse tallutud. Kusjuures, teatud mõttes sarnane teema on hetkel ka selle blogiga. Mul oli juba harjumuseks saanud see praktiliselt igapäevane uute postituste kirjutamine ja avaldamine. Ka see harjumus on visa kaduma. Hinges on justkui pettumus iseenda suhtes, kui enam midagi kirjutada pole. Nagu veaks oma lugejaid alt. Kuigi loomulikult ma tean, et nii see ei ole.

Aga selline see inimese elu juba on. Kui pikalt mingis pingeseisundis elada, siis juhtub tihtipeale seda, et isegi kui pingete allikas kaob või väheneb, siis sisetunne jääb ikka alles. Psüühika lihtsalt on nii palju kannatada saanud, et organism peab uuesti elama õppima. Elama ilma igapäevase pingeta. Hetkel on ikkagi see kõik endiselt sees, et hommikuti ärkan üsna varakult ja esimesed mõtted on ikkagi seotud sellega, et ega ometigi midagi halba päev ei too. Et läheb mõni hetk aega mõistmaks, mis seisus ma tegelikult olen. Mõistmaks, et seis ei ole enam nii halb. Samas, see vara ärkamine on võibolla hoopis järjest süveneva vanusega seotud, mine sa võta kinni, eks ole. Aga eks see kõik liigub vaikselt edasi, samm-sammult paranemise teel. Mingit paanikat selles mõttes ei ole, aga eks ma igatsen ikkagi seda hingelist kergust ja mõnusat vabadusetunnet. Aga küll see ka kunagi tuleb, ma usun. Aga võitlus jätkub ja lähipäevil tuleb siis ka maikuu rahanumbrite kokkuvõte.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar