Sel sügisel kaasati mind kahte projekti, millel ka üldisele avalikkusele päris huvitavad ja põnevad väljundid. Kahtlemata ka vajalikud. Räägiksingi siis nendest nüüd omalt poolt lähemalt.
Alustuseks siis Levila artikkel pealkirjaga "Maksa võlg ära, värdjas". Teemaks siis Facebooki eraisikulaenud ja kõik sellega seonduv. Minu jaoks sai see kõik alguse tegelikult juba augusti alguses, kui ühe uitmõtte käigus saatsin Levilale kirja, et kas neil võiks olla huvi koostööks, mille tulemuseks oleks minu blogi põhjal kirjutatud raamat. Ega ma väga suuri lootusi ei hellitanud, aga vähemalt sain selle mõtte hingelt ära. Sellele kirjale järgnes paar nädalat vaikust, kuniks mulle kirjutas Levila ajakirjanik Lennart. "Ma raamatu kohta ei oska öelda, me pole eriti kirjastamisega tegelenud, aga arutame seda korraks kolleegidega. Küll aga uurin ise ka ühe ajakirjandusliku loo raames laenamist, kitsamalt eraisikute vahelist laenamist, peamiselt Facebooki gruppides. Äkki saame selle loo tarvis kuidagi koostööd teha?" Ja nii see koostöö pihta hakkaski. Me tegime kokku kaks üsna pikka intervjuud (neti teel) ja vahetasime ka ohtralt meile ning igasugust muud infot. Ning nii see info muudkui kogunes ja lõpuks detsembri alguses ilmuski väga mahukas ja põhjalik artikkel. Minu suurim kummardus ja kiitus Lennartile selle artikli eest, see on tõesti hea ning väga kergesti loetav, kuigi temaatika ju ääretult karm ja tume. Mind on selles loos siis nimetatud Andreseks (seejuures on huvitav märkida, et mu isik jäi ka ajakirjanikule teadmata ehk siis saab täitsa vabalt ka anonüümsena suuri asju korda saata ja oma panus anda). Ainus täpsustus selle loo juures on siiski see, et vähemalt mulle endale jäi ühest lõigust mulje, et ma justkui oleksin Lennartilt ka ise laenu küsinud, reaalsuses see siiski nii ei olnud. Aga see selleks, võibolla ma ise oskasin nendest ridadest valesti välja lugeda. Igal juhul jah, selline suurteos nüüd siis Levila portaalis üleval on ja kõigile, kes pole seda veel lugema juhtunud, soovitan soojalt. Saate sellest paralleelmaailmast üsna tervikliku pildi ette.
Järgmisena räägiksin põgusalt ka ühest riiklikust projektist. Oktoobri alguses võttis minuga ühendust Rahandusministeeriumi ametnik Marge. "Tere, olen võlglase päevikut jälginud juba mõnda aega ja pöördun praegu väikese koostöö valguses. Nimelt töötan viimased 2.a. Rahandusministeeriumis rahatarkuse koordinaatorina ja üks teema, mis mulle muret valmistab, on võlgnike toetamine. Teeme palju ennetustööd, et rahatarkuse õpe jõuaks kõikidesse koolidesse jne, aga vaja on aidata ka neid, kes juba praegu võlakeerises. Oleme nüüd koostöös Sotsiaalministeeriumiga saanud valmis esialgsed variandid abistavatest videoklippidest ja sooviksin Sind kaasata etapis, kus saab veel muudatusi teha. Kas oleksid valmis olema lisaks valdkonna ekspertidele testija ja andma oma tagasisidet?" Loomulikult olin kohe nõus ja muidugi olin ka positiivselt üllatunud, et ka sellisel tasandil on mu blogi märgatud. Ju olen tõesti need aastad õiget asja ajanud. Ja nii see koostöö siis algaski. Peagi sain lingid ka videotele, vaatasin need üle ja andsin oma märkused ning mõtted teada. Ning detsembri alguseks olidki need klipid valmis ning selle kõige kohta ilmus ka vägagi vajalik artikkel Rahandusministeeriumi kodulehel - loetav siit (sellelt lingilt on leitavad ka eelpool mainitud videoklipid).
Selline tegus sügis-talv koos kahe konkreetse tulemiga siis mul olnud ongi. Tegelikult mõjusid need mõlemad projektid mu vaimule äärmiselt turgutavalt. Sain tunda seda, et minu arvamus ja minu blogi on tõesti olulised. Et ma tõesti ajan õiget asja. Olen uhke enda üle.
Selle kõige jätkuks aga tahaksin tegelikult ära mainida, et teatud mõttes on mu blogi (ja sellega koos ka mina ise) veidi nagu teelahkmel. Et kuidas seda kõike edasi ajada, mida kirjutada ja milliseks oma identiteet blogijana ümber kujundada. Paarilt blogilugejalt olen saanud mõtteid, et tegelikult peaksin ma suutma rohkem positiivsust siia tuua ja sellega kaasnevalt ehk ka rohkem võimalikke abistajaid leidma. Eks nagu ikka, saatan peitub detailides ja tegelikult olen ma ju endiselt üsnagi suures lisaraha vajaduses, see ei ole mitte kuhugi kadunud. See koormab mind teatud mõttes siiamaani igapäevaselt. Kahjuks aga on mu blogi lugejad tihtipeale samasuguses seisus, kus minagi ehk siis otseselt mingeid rahaliselt kasulikke koostööprojekte siit pigem välja ei kooru.
Üks mulle väga oluline blogilugeja andis mulle kolm soovitust, mis mu peas kummitavad.
- Säästa rohkem, st hangi osa toitu Toidupangast ja müü oma asju
- Laienda blogi teemaderingi
- Leia koostööpartnerid/sponsorid, kes sind sellest olukorrast välja aitavad
Aga eks ole juba uuel aastal näha, kuidas selle kõigega edasi minna. Loomulikult on kõigi teie mõtted ja ideed teretulnud. Seniks aga kaunist saabuvat pühadeaega ja järgmiste postitusteni!
Oluline blogilugeja just kõige paremaid ja pikaajalisi soovitusi ei andnud. Kas toidupangast saavad tõesti kõik abi olenemata rahalisest seisust/laste arvust? Kaua sa ikka asju müüd, paari kuuga istud täiesti tühjas korteris/majas. Ja mis siis. Sügav masendus. Seega asjade müümist ma väga ei pooldaks. Kas kõik abivajajad saavad sponsoreid? Vaevalt, et keegi "toetada tahab" kui hiljem sadu võlgnike nende juurde jooksevad abi palvega. Blogi teemaderingi ära küll laienda (minu arvamus). Tulen lugema võla blogi, mitte uudisteportaali (kus on igast erievast teemast juttu)
VastaKustutaOlen eelkõnelejaga nõus. Ma käin ka peamiselt lugemas, kuidas sul läheb nende võlgadega ja mingeid näpunäited endale seoses nendega. Blogi ka ju peamiselt selle ümber keerleb ja loodetavasti tulevikus teisedki siit abi saavad.
VastaKustuta"Ainus täpsustus selle loo juures on siiski see, et vähemalt mulle endale jäi ühest lõigust mulje, et ma justkui oleksin Lennartilt ka ise laenu küsinud, reaalsuses see siiski nii ei olnud. Aga see selleks, võibolla ma ise oskasin nendest ridadest valesti välja lugeda."
VastaKustutaKa minule jäi selline mulje artiklist. Tundub, et sellel juhul on sõna sõna vastu. Autor mainis raha küsimist ühise tunnusena võlgades vaevlate inimeste puhul. Oskad sa äkki välja tuua paar näidet, kust tal selline eksiarvamus tuli?
Kuna see suhtlus käis meil suures osas ka emaili teel, siis saan siia panna sõnasõnalt selle lõigu, millest selline arusaam tekkida võis. See on siis järgnev: "Nagu ehk oled minu olukorrast aru saanud, siis ma sõltun päris palju välisest abist. Kuna mu majanduslik seis on endiselt üsnagi kriitiline (iga kuu alguses vaatan, kas saan vajalikud summad kokku, et üldse arvedki makstud saaks), siis on mulle üsnagi tähtis, et mu blogi loetaks ja lisaks, et leiduks ka inimesi, kes mind aidata soovivad ja saavad (otse välja öeldes, annavad mulle raha, vahet isegi pole, kas laenuks või annetusena).
KustutaSiit siis tulenebki mu küsimus - kas Levila või kasvõi sina ise oleks valmis mu lugu kuidagi jagama, et rohkem leviks? Või oleks muid võimalusi, kuidas seda rahalist abi, mida nii väga vajan, rohkem minuni jõuaks. Eks ma tean, et need palved on veidi isekad ja omamoodi veidrad, aga ma vähemalt pidin need ära küsima."
Jõudsin su blogini läbi selle viimase Levila artikli.
VastaKustutaIlmselt olen kunagi minevikus ka mingeid postitusi siin lugenud, kuid käisin nüüd diagonaalis kõik läbi (huvitas just isiklik lugu, mitte juriidika teemad).
Kui jõudsin 2021 aasta lõppu, kus kõik paistis helge (teades, et IT sektoris ootas veel üldine palgakasv ees), tundus arusaamatu, kuidas sa jõudsid sinna seisu, et ajakirjanikult laenu pidid küsima, seega lasin edasi siinse postituseni välja. Ehk siis selge.. või siis mitte.
Selgusetuks jäi, et kas said need FB laenud klaaritud? Mulje selline jäi. Samas miks siis praegu ikka veel probleemid üleval on? 2021 aasta lõpus olid kohustused 1500.- (või oli 1700, ei mäleta enam) juures, vahepeal 2000.- (panen selle FB laenude arvele), mis nad siis praegu on? Kui suuremad, kas oled siis laene nii ümber mänginud, et maksad neid kiiremini tagasi aga maksed suuremad? Vastasel korral ei saa ma hästi aru, kuidas ilmselt üle 4500.- brutosissetulekust ei jätku.
Veel - suhestun veidi sinuga. Vanus sarnane, valdkond sarnane. Sissetulek ka paistab sarnane. Õnneks ei ole elu sama raja peale viinud, on ainult väike moment enne MASU võetud kodulaen ehk tolle aja tipust. Olen ka elu aeg kooner olnud - raha ei taha väga näppude vahelt välja anda.
Samuti introverditeema ja see tõdemus, et minust ei saa ilmselt kunagi ettevõtjat, no ei ole lihtsalt emapiimaga oskust "raha maast üles korjata" kaasa antud.
Eks teemasse mitte suhestumine on ilmselt põhjus, miks omal ajal su blogi lugema ei jäänud, lugesin paari investeerimisinfluentseri blogisid (mõnda aega ka sinu "miinusest plussi"), sest hakkasin selle teema vastu 2019 aastal rohkem huvi tundma (mis on jälle huvitav kokkusattumus, et sa hakkasid just siis oma madalpunkti jõudma). Sellest ajast olen samuti kõiki enda rahaasju Excelis pidanud, õnneks ei pidanud sinu kombel sügavalt miinusest alustama.
Aga see kõik oleks võinud ka sinu teed pidi minna, sest ma olen spordiennustustega paratamatult kokku puutunud, millalgi 00-ndate teisel poolel sai neid ikka tehtud, küll väga väikeste panustega ja teadvustasin enesele, et see on puhas meelelahutus ja kui ma ühel hetkel tundsin, et asi hakkab liigset hasarti tekitama, panin lihtsalt konto kinni ning suutsin ennast eemal hoida.
Samuti seda kõike lugedes hakkasin ühe oma kolleegi peale mõtlema, kes kõrvalt vaadates meenutab väga sind. Just kogu see psühholoogiline ja depressiooni pool. Mis paneb mõtlema, et peaks temalt rohkem küsima, et kuidas ta ennast päriselt tunneb.
Mul on hea meel, et lõpuks oma abikaasa teemasse pühendasid. Kohe algusest peale ootasin, et millal see lõpuks juhtub. Kuigi oli raskendavaid asjaolusid, siis see tundus nii loogiline samm mida teha. Just nimelt selle kaksikelu pärast, see põhjustas nii palju lisapingeid. Varjamine pole lihtne. Lisaks kui elukaaslane teab, siis ta on ka kohe kõrval toeks - kellega rääkida või kes hoiaks sind joone peal. Seda muidugi eeldusel, et ta jääb pärast tõe teada saamiseks kõrvale, kuid kui ei jää, siis saab vähemalt topeltelust lahti.
Mis mu pika heietuse mõte üldse on? Nagu päris tihti tahaks nüüd kõik lihtsalt maha kustutada, sest mis ma ikka siin endast räägin aga las ta olla, internet vast täis ei saa.
Seega kokkuvõtvalt - suur aitäh, et aitad mul enda elu perspektiivi panna, et kõik on hetkel ideaalne ja mis kõik oleks võinu juhtuda. Hoiatavad näited on head, enne jäi mainimata, et on kaks lähituttavat, kes samuti hasartmängusõltuvuse küüsis olnud ning selle käigus ka lähisugulaste nimel laene võtnud. Aga see oli ammu, nad olid ka need halvad eeskujud, kes mind ilmselt spordiennustusest loobuma panid.
Sinu jutt on minu arvates täiesti ideaalne kriitika. See just ongi see teema mis teeb selle blogi võlablogiks. Ja numbritest rääkimine jne. Ma ise ka mõtlen, et huvitav kuidas ca 4500 brutost ei jätku. Aga tõenäoliselt tal on kodulaen (olen aru saanud) ja siis ei ole nii, et vaatab kuidas maksab. Seda lepingut peab säilitama. Ja tundub, et ta ei lase ühtegi laenu ka "hapuks" minna ehk täiturile. JA siis ongi nende inkassode-võlausaldajate küüsis, et need ütlevad a la: "maksad nüüd tänasest 100e rohkem igakuu või anname asja täiturile" ja siis meie blogipidaja rõõmsalt hakkabki 100e igakuu juurde maksma sest ei taha, et asi täiturile läheks. Pigem tundub selline asi siin olevat ja sellepärast suurest palgast ei jätku. Mina isiklikult olen mitmed laenud täiturile lasknud ehk mul on väga palju kogemusi erinevatel teemadel k.a enda jaoks vajalikud seadused selgeks teinud, et keegi pähe ei istuks. Ma lihtsalt ei viitsinud neid kõnesid taga ajada ja kõikidele aru anda sest kõik tahtsid oma osa ja mul ei olnud lihtsalt seda raha võtta. Nüüd ongi, istuvad täiturid peal ja võlausaldajad sügavad "k*tte" ja ootavad enda raha. Tean täpselt millistel laenudel viivis jookseb ja millistel mitte. Need, millel jookseb, maksan esmajärjekorras ja need millel ei jookse, lasen omasoodu minna ja maksan kui kunagi rohkem raha. Maksmise all tähendab siis, et maksan ise juurde neile. Niigi võtavad palgast ja teoreetiliselt nad rohkem ei saagi kui ma ei maksaks ise juurde.
KustutaNii sügavaid ja põhjalikke kommentaare pole minu blogi varem näinudki. Tänan! Ilmselt tuleb mul see kõik tegelikult ka mingiks postituseks kokku klopsida, sest teemad ja küsimused on valusalt otsekohesed. Aga püüan siis veidi siia valgust tuua. Ega sellistel tagasilöökidel mingit üht konkreetset põhjust tihtipeale ei olegi. Ka minu puhul kehtib pigem tõdemus, et asjad lihtsalt kuhjusid, sest aastaid tuli elada valedes, mille tõttu sai ka ju olukorra "päästmiseks" võetud neid igasuguseid rõvedaid laene. Eesmärgiga iga hinna eest vältida tõe ilmsiks tulekut. Ja sellistel hetkedel ei omanud intress või laenukulu mitte mingit tähtsust. Ning üks suur põhjus oli ka krüptoturgudel toimetamine, milles ma lõpuks mitte kuidagi oma hasarti ja impulssi talitseda ei suutnud ning endale korralikud suured miinused juurde tekitasin. Samas jah on ka tõsi, et ma olen kasutanud väga valesid meetodeid oma laenude elus hoidmiseks, hiljuti kirjutasin sellest tõdemusest ka postituse. Alles viimastel kuudel olen ma mõistma hakanud, et laenulepingud ei ole pühad lehmad, mida ilmtingimata peab elus hoidma. Täitureid ma samas siiski veel pelgan (nii kaugele ükski mu laen jõudnud pole), sest mul on siiski olemas kinnisvara, mille kaotamist ma siiski sooviksin iga hinna eest vältida. Või on see hirm asjatu, kui palk niivõrd suur? Selline põgus vastus siia alustuseks siis. Eks uuel aastal kogun veidi jõudu ja kirjutan sellest ka pikema ja detailsema postituse. Seniks aga toredat aastavahetust nii teile kui ka kõigile teistele!
KustutaLisan juurde, et kinnisvara kaotamise vältimist ma ise ka teeksin. Mina küll ei oma kinnisvara kuid olen aru saanud, et vahet pole palju su palk on. Kui ikka täitur (võlausaldaja) otsustab, et su vara on vaja realiseerida võlakatteks siis neid ei huvita kas teenid 1000 või 10 000. Siinkohal võib ka täitur (kui laseksid asja hapuks minna) ähvardama umbes, et: "nüüdsest hakkad igakuiselt maksma 700e või paneme su kinnisvara müüki". Ehk siis jah, täiturite vältimist kinnisvara päästmiseks on variant hea.
Kustuta