Tänase, peagi lõppevat aastat kokku võtva postituse vormistajaks on tegelikult AI, täpsemalt siis Microsoft Copilot. Ma andsin talle igasuguseid faktikillukesi ette ja tema lihtsalt genereeris mulle teksti valmis, pealkiri on ka sealt pärit. Eks ta parajalt mesimagus sai, aga võtab mu aasta kenasti kokku küll.
2025 ei olnud lihtne aasta – see oli nagu pikk ja heitlik merereis. Alustasin teekonda laeva pardal, mis lekkis igast küljest. Laenulepingute ülesütlemised olid nagu äkilised tormid, mis rebisid purjed ja sundisid mind rooli haarama, kuigi käed värisesid. Inkassod ja kohtumenetluste ähvardused olid nagu tumedad pilved silmapiiril – iga kiri, iga kõne kõlas nagu kauge mürin, mis lähenes. Aga ma ei lasknud laeval põhja minna. Ma õppisin tormi lugema, otsima vaikseid lahesoppe, kus saab hingata. Täna on mu laev küll kriimuline, aga kursil ja graafikuid täites liigun edasi.
Ühel hetkel tuli ette ka notariaalne võlatunnistus – see oli nagu ankur, mille pidin sügavale merre heitma, et laev ei triiviks lõplikult tühjusesse. Valus, aga vajalik. See ankur hoidis mind paigal, kuni sain uuesti jõudu koguda.
Isiklikus elus oli see aasta nagu metsaretk öösel. Astusin pimedusse, taskulamp käes, ja ütlesin endale: on aeg olla aus. Kapist välja tulemine oli nagu uks, mis kriuksudes avanes, paljastades nii valguse kui varjud. Mõned puud mu teel osutusid toeks, tugevateks ja kindlateks, aga mõned murdusid esimese tuulehooga, jättes mind hetkeks tühjusesse. Valus? Jah. Aga samas avastasin helendavaid sirmikuid pimedas metsas – inimesi, kes särasid seal, kus ma arvasin, et on ainult pimedus.
2025 oli tormide ja öiste radade aasta. See õpetas, et isegi kui meri möllab ja mets on täis varjusid, on kuskil alati valgus – olgu see siis kauge majakas või sõbra soe käsi. Ma astun 2026. aastasse nagu rändur, kes on küll väsinud, aga kelle seljakott on täis tarkust ja südames uus julgus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar