Sel sügisel kaasati mind kahte projekti, millel ka üldisele avalikkusele päris huvitavad ja põnevad väljundid. Kahtlemata ka vajalikud. Räägiksingi siis nendest nüüd omalt poolt lähemalt.
Alustuseks siis Levila artikkel pealkirjaga "Maksa võlg ära, värdjas". Teemaks siis Facebooki eraisikulaenud ja kõik sellega seonduv. Minu jaoks sai see kõik alguse tegelikult juba augusti alguses, kui ühe uitmõtte käigus saatsin Levilale kirja, et kas neil võiks olla huvi koostööks, mille tulemuseks oleks minu blogi põhjal kirjutatud raamat. Ega ma väga suuri lootusi ei hellitanud, aga vähemalt sain selle mõtte hingelt ära. Sellele kirjale järgnes paar nädalat vaikust, kuniks mulle kirjutas Levila ajakirjanik Lennart. "Ma raamatu kohta ei oska öelda, me pole eriti kirjastamisega tegelenud, aga arutame seda korraks kolleegidega. Küll aga uurin ise ka ühe ajakirjandusliku loo raames laenamist, kitsamalt eraisikute vahelist laenamist, peamiselt Facebooki gruppides. Äkki saame selle loo tarvis kuidagi koostööd teha?" Ja nii see koostöö pihta hakkaski. Me tegime kokku kaks üsna pikka intervjuud (neti teel) ja vahetasime ka ohtralt meile ning igasugust muud infot. Ning nii see info muudkui kogunes ja lõpuks detsembri alguses ilmuski väga mahukas ja põhjalik artikkel. Minu suurim kummardus ja kiitus Lennartile selle artikli eest, see on tõesti hea ning väga kergesti loetav, kuigi temaatika ju ääretult karm ja tume. Mind on selles loos siis nimetatud Andreseks (seejuures on huvitav märkida, et mu isik jäi ka ajakirjanikule teadmata ehk siis saab täitsa vabalt ka anonüümsena suuri asju korda saata ja oma panus anda). Ainus täpsustus selle loo juures on siiski see, et vähemalt mulle endale jäi ühest lõigust mulje, et ma justkui oleksin Lennartilt ka ise laenu küsinud, reaalsuses see siiski nii ei olnud. Aga see selleks, võibolla ma ise oskasin nendest ridadest valesti välja lugeda. Igal juhul jah, selline suurteos nüüd siis Levila portaalis üleval on ja kõigile, kes pole seda veel lugema juhtunud, soovitan soojalt. Saate sellest paralleelmaailmast üsna tervikliku pildi ette.
Järgmisena räägiksin põgusalt ka ühest riiklikust projektist. Oktoobri alguses võttis minuga ühendust Rahandusministeeriumi ametnik Marge. "Tere, olen võlglase päevikut jälginud juba mõnda aega ja pöördun praegu väikese koostöö valguses. Nimelt töötan viimased 2.a. Rahandusministeeriumis rahatarkuse koordinaatorina ja üks teema, mis mulle muret valmistab, on võlgnike toetamine. Teeme palju ennetustööd, et rahatarkuse õpe jõuaks kõikidesse koolidesse jne, aga vaja on aidata ka neid, kes juba praegu võlakeerises. Oleme nüüd koostöös Sotsiaalministeeriumiga saanud valmis esialgsed variandid abistavatest videoklippidest ja sooviksin Sind kaasata etapis, kus saab veel muudatusi teha. Kas oleksid valmis olema lisaks valdkonna ekspertidele testija ja andma oma tagasisidet?" Loomulikult olin kohe nõus ja muidugi olin ka positiivselt üllatunud, et ka sellisel tasandil on mu blogi märgatud. Ju olen tõesti need aastad õiget asja ajanud. Ja nii see koostöö siis algaski. Peagi sain lingid ka videotele, vaatasin need üle ja andsin oma märkused ning mõtted teada. Ning detsembri alguseks olidki need klipid valmis ning selle kõige kohta ilmus ka vägagi vajalik artikkel Rahandusministeeriumi kodulehel - loetav siit (sellelt lingilt on leitavad ka eelpool mainitud videoklipid).
Selline tegus sügis-talv koos kahe konkreetse tulemiga siis mul olnud ongi. Tegelikult mõjusid need mõlemad projektid mu vaimule äärmiselt turgutavalt. Sain tunda seda, et minu arvamus ja minu blogi on tõesti olulised. Et ma tõesti ajan õiget asja. Olen uhke enda üle.
Selle kõige jätkuks aga tahaksin tegelikult ära mainida, et teatud mõttes on mu blogi (ja sellega koos ka mina ise) veidi nagu teelahkmel. Et kuidas seda kõike edasi ajada, mida kirjutada ja milliseks oma identiteet blogijana ümber kujundada. Paarilt blogilugejalt olen saanud mõtteid, et tegelikult peaksin ma suutma rohkem positiivsust siia tuua ja sellega kaasnevalt ehk ka rohkem võimalikke abistajaid leidma. Eks nagu ikka, saatan peitub detailides ja tegelikult olen ma ju endiselt üsnagi suures lisaraha vajaduses, see ei ole mitte kuhugi kadunud. See koormab mind teatud mõttes siiamaani igapäevaselt. Kahjuks aga on mu blogi lugejad tihtipeale samasuguses seisus, kus minagi ehk siis otseselt mingeid rahaliselt kasulikke koostööprojekte siit pigem välja ei kooru.
Üks mulle väga oluline blogilugeja andis mulle kolm soovitust, mis mu peas kummitavad.
- Säästa rohkem, st hangi osa toitu Toidupangast ja müü oma asju
- Laienda blogi teemaderingi
- Leia koostööpartnerid/sponsorid, kes sind sellest olukorrast välja aitavad
Aga eks ole juba uuel aastal näha, kuidas selle kõigega edasi minna. Loomulikult on kõigi teie mõtted ja ideed teretulnud. Seniks aga kaunist saabuvat pühadeaega ja järgmiste postitusteni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar