Aidakem Piretit ülikooli lõputööks vajaliku sisendiga

Minuga võttis ühendust Piret. Ning kuna ta on vägagi olulisel teemal ülikooli lõputööd kirjutamas, siis jagaksin siinkohal tema koostatud küsitlust. Loodan, et mu lugejate seas leidub neid, kes on valmis oma väikese abi siinkohal Piretile osutama. Olgem ausad, kogu see võlglastele osaks saav õigusnõustamine on nii meeletult ebaühtlase kättesaadavuse ja tasemega, et sellele lihtsalt on vaja suuremat tähelepanu pöörata. Ning usun, et see lõputöö on kindlasti samm õiges suunas. Ennekõike paluksin siis antud küsitlust täita neil, kes on maksejõuetusmenetlusega isiklikult kokku puutunud. Nüüd aga sõna Piretile.

Olen EBSis üliõpilane ja teen hetkel oma lõputööd teemal "Eraisiku õigusnõustamine enne ja maksejõuetusmenetluse ajal". EBSi läksin tagasi peale 20a. pausi. Mul said kõik ained võetud aga lõputöö jäi tegemata. EBSis õppisin ettevõtlust ja ärijuhtimist. 

Ma ei ole õppinud õigusteadust, aga olen olude sunnil pidanud kokku puutuma oma elu jooksul mitmeid kordi erinevate õigusalaste teemadega. Kuna olen teadlik läbi erinevate allikate antud protsessi läbimise valudest ja nõrkadest kohtadest, siis sellest lähtuvalt sai valitud ka just selline lõputöö teema.

Selleks, et minu bakalaureusetöö oleks rohkem kui lihtsalt dokument kuskil kaustas, oli soov teha intervjuud võlglastega ja võlanõustajatega, võlausaldajatega, kohtutäituritega ja Kohtutäiturite- ja pankrotihaldurite kojaga. Paraku sain ninanipsu ja minuga suhtles ainult üks isik ühe ühenduse esindajana. Võlglaste nimekirjad ei ole avalikud, sellest olin teadlik.

Panin kokku kirjaliku intervjuu, mis on mõeldud võlgnikele. Intervjuu on avatud küsimustega ja seetõttu võtab vastamine ka veidi aega. 

Vajan abi antud intervjuu jagamisel. Oluline on, et see intervjuu jõuaks inimesteni, kes on hetkel olukorras, kus mõtlevad teha maksejõuetusmenetluse avaldust, on just läbi tegemas maksejõuetusmenetlust (tavainimesed ütlevad selle kohta pankrot) või on juba selle kadalipu kõik läbi teinud.

Kahjuks on mul tähtaeg kukil ja seega on vastuseid kiiresti vaja. Kuna sattusin Sinu lehele, siis tekkis mõte küsida, et kas on mõeldav Sul seda küsitlust jagada. Äkki ikka õnnestub enne vana aasta õhtut mõni vastus mul saada, mis oleks mu lõputöö eesmärgi saavutamiseks ülioluline.

Kirjalik intervjuu ise asub siin https://forms.gle/7VyokhwsemKWhEzx9

Robini loo (vahe)kokkuvõte + võimalus talle otse kirjutada

Meile juba tuttav Robin jätkab oma looga. Seekord siis võtame otsad kokku. Lisaks annab ta lahkelt teada, et kõik, kes soovivad detailsemat infot ja kellel on talle küsimusi, siis ta vastab hea meelega. Tema emaili aadress on: rehacare6@gmail.com. Loomulikult võib neid küsimusi ja kommentaare ka siiasamasse, antud postituse alla jätta.

Selle pika heietuse paar kokkuvõtvat vahemärkust on:

1. kuidas minema hakkab sõltub täiesti sellest, kes saab su kohtunikuks. Usaldusisiku käest kuulsin, et minu kohtunik on seda tüüpi, kes pikki menetlusi ei armasta ja seepärast ka tuli kohe otsus pankroti osas. 

2. edasises elus sõltub kuidas elu õnnistas sind usaldusisiku/halduriga. Seadus ütleb, et mittearestitav summa on vajalik määrata kas sularahas kasutamiseks, ülekanneteks jne. Samas ei kohusta seda tegema ja annab usaldusisikule õiguse jätta kätte ka selline vabadus arveldamises nagu minule jäi. 

3. Vestluses usaldusisikuga selgus, et tegelikult selleks hetkeks kui mu teenusepakkuja mulle helistas ei olnud veel võlausaldajatele läinud välja teade minu pankroti suhtes. Teenusepakkujal oli endal automaatse teavituse tellimus Ametlikest Teadaannetest.

Üsna varsti saab täis kaks kuud pankrotis olemist ja saabub ka kuupäev, millal kõik, kes soovivad mu vastu nõuet esitada seda ka tegema peavad. Minu kurvastuseks läheb millalgi oksjonile ka mu sõiduk, aga see on see osa, millega ma olen pidanud arvestama. Muus osas tegelikult igapäevaselt ei tunneta enda olukorda. Ilmselt tänu sellele, et arveldamisele ei seatud piiranguid. Raha on palju rohkem käes, isegi kõrvale saab panna. 

Aga....kas pingelangusest või ma ei tea millest, siis tegelikult toimus vaimse tervise mõtteid täielik mental breakdown. Esimese kuu jooksul tuli nutt peaaegu kõige peale, öösiti ma analüüsisin peas kuidas küll teised kõik saavad elatud enda elu nii, et neil selliseid jamasid ei ole jne jne. Tegelikult ma tean ju hästi, et teistel on ka jamad :) aga sellises katastrofiseerimise etapis aju seda lihtsalt kinni ei võta. Kahju on autost kuigi täiesti ratsonaalselt ja rahulikult võttes ma saan aru, et maailmalõpp selle müügiga ei kaasne, aga ikkagi on vastik olla. Ma isegi mõtlen, et äkki peaks psühholoogi juures ära käima...

Ma hindan, et see oli ainuõige otsus see teekond ette võtta ja teha seda just nii, et mitte ühtegi võlga ei olnud üleval. Ära jäi vahepealne piinav ja häbi toov etapp kui kõik tuleb avalikuks ja tulemus oleks tõenäoliselt ikkagi pankrotimenetluse algus. Kui teha seda viisil nagu mina, siis tööandja ei saa teada. Keegi ei saa kui ta just ei tunne su isiku vastu eriti elavat huvi ja ei otsi avalikest andmebaasidest infot. Minu olukord oli eriti nüüd tagasi vaadates ikkagi nii lootusetu ja tulevikuta, et kaua see nii ei oleks saanud enam jätkuda. Usaldusisik on mitu korda öelnud kerge imestusega (aga mitte kunagi mind halvustavalt), et uskumatu, et ma kõike seda nii kaua maksin ja üleval hoidsin. Nagu kaineks oleks saanud :) ja nüüd kaine pilguga vaatan tagasi asjadele.

Edasi siis ootan nüüd enda lõpliku nõuete nimekirja, pankrotivara oksjonit ja ehk millalgi ka pankrotimenetluse lõppu, et jääks aktiivsena toimuma ainult võlgadest vabastamise menetlus. Hea oleks paari kuu pärast kasvõi enda jaoks (ja kui sind huvitab, siis võin sulle ka jagada :)) uus vahekokkuvõte. Ma juba praegu näen, et aju läks mingile veidrale säästurežiimile ja kõike ei salvesta. Nii on hea kui tagantjärgi on mingi kirjalik jälg ka sellest. Julgus sellele teele minna tuli läbi sinu blogi ehk nagu sa näed, siis sellest sünnib ka teiste elusid ja otsuseid positiivselt mõjutavaid asju.

Käin siis aegajalt vaatamas siia kirjakasti. Tegelikult kui su poole peaks pöörduma keegi, kes soovib saada nõu või lihtsalt kellegi kogemust toeks, siis võib jagada talle meili, millelt kirjutan. Ma võin rääkida. Minu enda näitel oli võimalus anonüümselt küsida küsimus selle protsessi kohta väga oluline (nt see dialoog blogi kommentaariumis :))

Jõudu sulle endale ka! Hoian su tegemistel silma peal!

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: lugu jätkub

Peale segaste tunnete käes veedetud nädalavahetust saabus kõne minu interneti ja televisiooni koduteenuste pakkujalt, kes küsis, et mis nüüd edasi saab. Mul oli läbi nende võetud järelmaks ning selleks, et nad saaksid mu vastu esitada nõuet peaksid nad üles ütlema kõik lepingud ehk mul oleks kodus kaduma läinud vajalikud teenused. Teatavasti pankrotis oleval inimesel on väga keeruline leida uut teenusepakkujat. Teenusepakkuja hakkas vaikselt suunama, et äkki ikka meie asju tasute edasi ja siis nad ei esita mu kohta ka nõuet ning teenused jätkuvad. Kuna ma olin lugenud, et mul puudub pankrotis oleva isikuna otsustusõigus taoliste asjade üle, siis otsustasin kirjutada küsimuse enda haldurist usaldusisikule. See kõne ehmatas tegelikult päris ära ja ma mõtlesin, et selline õudus nüüd alguse saabki, et varsti pole mul enam isegi internetti :)

Kirjas usaldusisikule küsisin veel mõned tekkinud küsimused ja saatsin teele. Olles lugenud ja kuulnud, et usaldusisikud/haldurid ei vasta või vastavad aeglaselt, siis andsin enda teenusepakkujale teada, et minupoolne vastus võib viibida. Suureks üllatuseks reageeris mu usaldusisik sisuliselt kohe ning pakkus välja, et me võiksime teha kohe samal päeval ühe esmase veebikohtumise arutamaks minu küsimusi. Olin sellega nõus. Issand kuidas ma närvitsesin seda kohtumist oodates. Tead seda tunnet kui süda taob kurgus? Vot see tunne oligi. Mingi seletamatu hirm sellise halvaendelise ametitäitjaga rääkimise ees. 

Kohtumine toimus ning meie vestlus kestis üle tunni aja. Ma ei tea kui õnnelik või tänulik sellises olukorras on üldse kohane olla, aga kui normaalne inimene minu usaldusisikuks sattus...teema teema haaval avas ta mulle, mis seis on ja kuidas asjad edaspidi olema hakkavad. Ta aitas mul ilusti ära lahendada teenusepakkujaga ülestõusnud küsimused, rääkis ära üldkoosoleku kogu ülesehituse samm-sammult, selgitas mis mind ootab tulevikus. Leppisime kokku, et kuniks meie vahel püsib usalduslik suhe, siis ta ei rakenda mulle arveldamise maailmas mitte ühtegi piirangut ehk ma saan teha tänaseni ülekandeid, kaardiga maksta jne. Ise kirjutan talle kuu alguses enda laekumiste kohta ja teen talle arestitava summa osas ülekande. Ta saatis mulle vajamineva Exceli, mille abil täpne kalkulatsioon toimub ja tema lihtsalt vaatab üle, kas kõik on korras.

Mulle tundus, et ta äkki isegi päriselt tundis huvi, kui ta küsis kuidas siis kõik nii ikkagi läks ja avaldas toetust, et äkki mõni võlausaldaja vastupidi ei saagi mu vastu nõuet esitada, sest olen neile intresse tasudes maksnud juba rohkem kui saadud põhisumma (Bondora) ja et ma olen noor inimene, kes peale menetluse lõppu saab alustada puhtalt lehelt.

Peale seda esimest vestlust oleme olnud suhtluses üsna tihti. Isegi enne üldkoosolekut ta veel helistas mulle, et kas ma olen valmis ja kas on mul küsimusi, millele ta saab enne vastata. Samuti helistasime, kui kohtuistung oli möödas arutamaks, mida kohtunik rääkis. Istung toimus veebis. Oma küsimustele olen saanud väga kiired vastused. Püüan olla sama kiire ja põhjalik tema küsimustele vastates.

Samuti oli üllatavalt positiivne kohtunik. Kui kohtunik palus usaldusisikul täpsustada mu võlausaldajate arvu ja kogusummat, siis korraks käis läbi, et eraisiku kohta on ikka nii palju erinevaid võlausaldajaid ja summa üsna suur, aga siis võttis ta teema kokku sõnadega, aga selleks, et sellest olukorrast välja tulla ja uuesti alustada, selleks me ju olemegi täna siia kogunenud :)

Järgneb...

Järjekordne saatusekaaslane räägib oma loo: mis sai edasi?

Kas mäletate veel mu saatusekaaslast, kes hiljuti oma lugu siin üsnagi detailselt jagas? Igal juhul jätkaksin tema lahkel loal selle loo edasist kajastamist. Ja seda kõike tuleb nüüd täitsa mitu postitust. Nimetagem teda näiteks Robiniks, et edaspidi oleks selgem, kellest ma räägin.

Loo algus sai ju ära räägitud ning ehk on ka lihtsalt kogemuslugude pealt olukorra hindamise mõttes huvitav teada, kuidas taolised juhtumid edasi arenevad.

Tegelikult hakkas minu puhul kõik liikuma väga kiiresti peale meie viimast suhtlemist. Oktoobri alguses sai esitatud maksejõuetusavaldus, mis siis nagu sa tead esimese hooga jäeti käiguta, kuna kohtunik avaldas soovi, et varade nimekiri peaks olema täielikum kui ainult minu enda hinnangul realiseeritav vara (auto). Lisasin siis kohusetundlikult veidike kodust väiketehnikat ning muud olmeelektroonikat ja saatsin täiendatud avalduse kohtule tagasi.

Sellele järgnes tagantjärgi öeldes üks pingelisemaid perioode, sest kohtu poolt oli vaikus ligi kaks nädalat ning samal ajal olin ma jätnud tasumata esimest korda enda võlgniku karjääri jooksul arved. Ühest küljest oleks nende tasumine suures pildis olnud tõesti mõttetu, sest päris suures osas koosnesid need kogutud intressidest või pikendamistasudest ja põhivõlg nende arvelt oleks vähenenud minimaalselt. Teisest küljest ei suutnud ma seadust lugedes siiski päris lõpuni aru saada, kas ma üldse tohin peale maksejõuetusavalduse esitamist enam arveid edasi tasuda. Maksejõuetusavalduse esitasin ma iseseisvalt ilma võlanõustaja soovitusteta ja seetõttu puudus ka nii selge info.

Igaljuhul peale avalduse esitamist ma enam arveid ei tasunud võlausaldajatele ja hakkasid saabuma esimesed (küll veel väga leebe sisuga) meeldetuletused. Päris kõikidele võlausaldajatele ma vist ei saatnudki kirja, et olen esitanud maksejõuetusavalduse ja see kuu enam laekumist oodata ei ole. Ühel hetkel lihtsalt jooksis ärevus nii suureks kokku, et ma hindasin selliste kirjade kirjutamise väärtuse piisavalt madalaks lootuses, et ehk nagunii varsti pean neid teavitama sellest, et on alanud pankrotimenetlus. Seda kõike saatis püsiv hirm, et äkki ei võetagi avaldust menetlusse ja võlad lähevad lihtsalt kohtutäituri kätte ning sellega kaasneb töötasu arestimine läbi tööandja jms. Kuna mu elukaaslane oli teadlik mu seisust, siis hirm, et mu olukord tuleb avalikuks tööandjale, oli mu peamiseid hingematvalt suuri muresid. Avaliku häbi saabumise hirm on ikka väga lämmatav. 

Peale paarinädalast vaikust saabus aga kiri läbi Ametlike Teadaannete, et kell 12.00 kuulutatakse välja mu pankrot ning algab võlgadest vabastamise menetlus. Ma päriselt mitu korda pidin lugema, et oot...nüüd siis kohe nii? Et kohe pankrot ja kohe algab võlgadest vabastamise menetlus? Ja nii see oligi. Teates oli ära toodud mu pankrotihalduri ja usaldusisiku kontaktid (sama isik) ning esimese võlausaldajate üldkoosoleku toimumise aeg.  

Minu puhul rakendus siis seaduse see lõik, mis ütleb, et kui kohtunik hindab, et pankrotimenetlus lõpeb tõenäoliselt nagunii selle raugemisega, siis võib ta pankroti välja kuulutada vähemalt 10 tööpäeva möödumisel maksejõuetusavalduse esitamisest. See on minu hinnangul väga positiivne otsus, sest minu kolm aastat võlgadest vabastamise menetlust sai alata kohe, mitte peale mitut kuud kestvat pankrotimenetlust.

Siiski tähendab see seda, et kõik pankrotimenetlusega seotud toimingu tehakse läbi ikka, aga lihtsalt kohus ei kogune enam uuesti arutamaks mu võlgadest vabastamise menetluse alustamist ja aeg hakkab jooksma kohe. Ja see tähendas ühtlasi ka seda, et mitte ükski võlausaldaja ei saanud enam mind anda üles täitemenetluse alustamiseks ja peatusid ka intresside kogunemised.

Järgneb...