Head aega, 2024!

Järjekordne aasta on lõppemas. Ilma liialdamata pean nentima, et see aasta oli mu võlglaseks olemise aja kõige raskem aasta. Kuigi jah, kõige tähtsam fakt on see, et endiselt pole mitte ükski mu laenulepingutest üles öeldud, endiselt pole ma pidanud suhtlema inkassode või kohtutäituritega. Et selles mõttes saab olukord ju veelgi hullem olla, eks ole. Aga on nagu on. Raske on ja ilmselt läheb pigem veel raskemaks. Sest põhjani on veel pikk maa minna. Eks see järgmine aasta saabki üsna pöördeline olema. Kas saan lõpuks lõplikult jalad alla või vajun edasi. Igasuguste tasakaalupunktide leidmine on kuidagi järjest raskem ja raskem.

Siin oma blogi veergudel olen ma päris tihti targutanud, kuidas tuleks asju vaadata pikemas perspektiivis. Aga ometigi olen ma viimase 12 kuu jooksul teinud igasuguseid vigu ja valesid samme, mis sellele tarkusele on täiesti vastupidises suunas. Küll püüdsin ma sinilindu mingite krüptorahadega (sealgi vist lõi lõpuks välja mingi mängurigeen), küll võtsin ma räigete tingimustega laene kuskilt FB laenugruppidest jne. Ehk siis ma tegin endale väga palju haiget ja hävitasin omajagu neid edusamme, mida olin varasemalt juba saavutanud. Eksimine olevat ju inimlik, aga kui neid asju juba liiga palju kuhjub, siis on jama majas. Eriti just vaimses mõttes. Igasuguste tagasilöökide karikas sai sel aastal mul kindlasti kuhjaga täis. Ning seda kõike on endale ääretult raske andeks anda, veel vähem unustada.

Õnneks sai siiski ühtteist hästi ka tehtud. Kui vahepeal oli mu blogi siin otsapidi juba varjusurmas, siis erinevad koostööprojektid ja kaasteelised äratasid selle kenasti ellu. Lisaks olen püüdnud ka ise sotsiaalmeedias aktiivsem olla ja igasuguste meediaväljaannete artiklite või postituste alla oma arvamust avaldada. Ning võib öelda, et see on ka lugejaid juurde toonud. Tänaseks on mu blogi Facebooki lehel lausa 442 jälgijat (ning rohkem lugejaid ja huvilisi tähendab ühtlasi ka rohkem klikke ning see väljendub juba otseselt ka suuremas reklaamitulus, detsembris 2024 ületab see üle pika aja taaskord 100 euro piiri). Selle arvuga võib täitsa rahule jääda, sest siinkohal peab arvestama sellega, et ega inimesed reeglina avalikult ei taha üles näidata, et sellise teema vastu huvi tunnevad. Sest kogu võlglastega seonduv on kuidagi ääretult halva mainega, hullem kui mingit sarimõrvarit ümbritsev arvamus. Kuigi paraku näitavad igasugused uuringud ja üldisem inkassode/kohtutäiturite statistika, et võlglasi tekib meil muudkui juurde ja summadki muutuvad järjest suuremaks ja suuremaks. See kõik on paras epideemia juba, mis sõna otseses mõttes võib hauda viia, sest vaimsed pinged ja kokkukukkumised on selle valdkonna paratamatus.

Mida siis aga 2025. aastalt üldse oodata? No alustuseks laksab riik kohe 2% võrra suurema tulumaksuga, mis minu palgast peaaegu 100 eurot ära sööb. Lisaks ei saa ka tuludeklaratsioonilt eriti midagi tagasi, rääkimata automaksust või ka suvel lisanduvast käibemaksu tõusust. Ehk siis kokkuvõttes tehakse olukord paljude jaoks veelgi keerulisemaks (minu jaoks ka, loomulikult). Kuigi suures plaanis olen ma pigem praeguse valitsuse pooldaja ja eks ma mingil määral mõistan ka nende otsuste vajalikkust, siis jah, minu niigi pingeline eelarve saab päris kõva põntsu. Ebameeldiv kahtlemata, aga no mis teha, tuleb kuidagi hakkama saada.

Et asi liiga masendavaks ei kisuks, siis lõpetuseks midagi positiivset ka. Lõppev aasta on mu ellu (vähemalt virtuaalsesse ellu) toonud päris mitmeid väga meeldivaid ja asjalikke saatusekaaslasi. Inimesi, kellega koos igasuguseid üleelamisi jagada. Osa neist on oma lugudega jõudnud ka siia blogisse, aga on ka neid, kellega iganädalaselt lihtsalt kirju või sõnumeid vahetan. See kõik annab sellist turvatunnet juurde. Sest jah, kuradima raske on, aga ma tean, et me pole üksi.

Kaunist aastavahetust!