Meile juba tuttav Robin jätkab oma looga. Seekord siis võtame otsad kokku. Lisaks annab ta lahkelt teada, et kõik, kes soovivad detailsemat infot ja kellel on talle küsimusi, siis ta vastab hea meelega. Tema emaili aadress on: rehacare6@gmail.com. Loomulikult võib neid küsimusi ja kommentaare ka siiasamasse, antud postituse alla jätta.
Selle pika heietuse paar kokkuvõtvat vahemärkust on:
1. kuidas minema hakkab sõltub täiesti sellest, kes saab su kohtunikuks. Usaldusisiku käest kuulsin, et minu kohtunik on seda tüüpi, kes pikki menetlusi ei armasta ja seepärast ka tuli kohe otsus pankroti osas.
2. edasises elus sõltub kuidas elu õnnistas sind usaldusisiku/halduriga. Seadus ütleb, et mittearestitav summa on vajalik määrata kas sularahas kasutamiseks, ülekanneteks jne. Samas ei kohusta seda tegema ja annab usaldusisikule õiguse jätta kätte ka selline vabadus arveldamises nagu minule jäi.
3. Vestluses usaldusisikuga selgus, et tegelikult selleks hetkeks kui mu teenusepakkuja mulle helistas ei olnud veel võlausaldajatele läinud välja teade minu pankroti suhtes. Teenusepakkujal oli endal automaatse teavituse tellimus Ametlikest Teadaannetest.
Üsna varsti saab täis kaks kuud pankrotis olemist ja saabub ka kuupäev, millal kõik, kes soovivad mu vastu nõuet esitada seda ka tegema peavad. Minu kurvastuseks läheb millalgi oksjonile ka mu sõiduk, aga see on see osa, millega ma olen pidanud arvestama. Muus osas tegelikult igapäevaselt ei tunneta enda olukorda. Ilmselt tänu sellele, et arveldamisele ei seatud piiranguid. Raha on palju rohkem käes, isegi kõrvale saab panna.
Aga....kas pingelangusest või ma ei tea millest, siis tegelikult toimus vaimse tervise mõtteid täielik mental breakdown. Esimese kuu jooksul tuli nutt peaaegu kõige peale, öösiti ma analüüsisin peas kuidas küll teised kõik saavad elatud enda elu nii, et neil selliseid jamasid ei ole jne jne. Tegelikult ma tean ju hästi, et teistel on ka jamad :) aga sellises katastrofiseerimise etapis aju seda lihtsalt kinni ei võta. Kahju on autost kuigi täiesti ratsonaalselt ja rahulikult võttes ma saan aru, et maailmalõpp selle müügiga ei kaasne, aga ikkagi on vastik olla. Ma isegi mõtlen, et äkki peaks psühholoogi juures ära käima...
Ma hindan, et see oli ainuõige otsus see teekond ette võtta ja teha seda just nii, et mitte ühtegi võlga ei olnud üleval. Ära jäi vahepealne piinav ja häbi toov etapp kui kõik tuleb avalikuks ja tulemus oleks tõenäoliselt ikkagi pankrotimenetluse algus. Kui teha seda viisil nagu mina, siis tööandja ei saa teada. Keegi ei saa kui ta just ei tunne su isiku vastu eriti elavat huvi ja ei otsi avalikest andmebaasidest infot. Minu olukord oli eriti nüüd tagasi vaadates ikkagi nii lootusetu ja tulevikuta, et kaua see nii ei oleks saanud enam jätkuda. Usaldusisik on mitu korda öelnud kerge imestusega (aga mitte kunagi mind halvustavalt), et uskumatu, et ma kõike seda nii kaua maksin ja üleval hoidsin. Nagu kaineks oleks saanud :) ja nüüd kaine pilguga vaatan tagasi asjadele.
Edasi siis ootan nüüd enda lõpliku nõuete nimekirja, pankrotivara oksjonit ja ehk millalgi ka pankrotimenetluse lõppu, et jääks aktiivsena toimuma ainult võlgadest vabastamise menetlus. Hea oleks paari kuu pärast kasvõi enda jaoks (ja kui sind huvitab, siis võin sulle ka jagada :)) uus vahekokkuvõte. Ma juba praegu näen, et aju läks mingile veidrale säästurežiimile ja kõike ei salvesta. Nii on hea kui tagantjärgi on mingi kirjalik jälg ka sellest. Julgus sellele teele minna tuli läbi sinu blogi ehk nagu sa näed, siis sellest sünnib ka teiste elusid ja otsuseid positiivselt mõjutavaid asju.
Käin siis aegajalt vaatamas siia kirjakasti. Tegelikult kui su poole peaks pöörduma keegi, kes soovib saada nõu või lihtsalt kellegi kogemust toeks, siis võib jagada talle meili, millelt kirjutan. Ma võin rääkida. Minu enda näitel oli võimalus anonüümselt küsida küsimus selle protsessi kohta väga oluline (nt see dialoog blogi kommentaariumis :))
Jõudu sulle endale ka! Hoian su tegemistel silma peal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar