Täna jätkan meile juba veidi tuttava saatusekaaslase looga. Tema loo esimeste osadega saab tutvuda siin: Algus ja 2. osa.
Ma olen tänulik, et meil on ikkagi Eestis võimalik saada tasuta võlanõustamisteenust. Tallinnas ning ilmselt teistes suuremates linnades jääd sa seda teenust kasutades ka üsna anonüümseks. Väiksemates kohtades on sellega kindlasti keeruline. Siiski kui ma saaks midagi veel muuta, siis ma lisaks kohustusliku komponendina selle nõustamise juurde psühholoogi teenuse. Esiteks ei muutu käitumine/sõltuvus kui ei tegeleta selle pärispõhjusega, teiselt enamik võlgnike on ennast ise juba hukka mõistnud, süüdistanud ennast oimetuks ja vaimselt täiesti maadligi. Ma ei räägi siin patoloogilistest laenajatest, kellel ongi ilmselt ükskõik, aga nemad vist ei jõua ka võlanõustajani. Vaimselt tasakaalust väljas inimene ei ole inimene, kes hakkab lihtsalt saadud nõuannete peale kohe langetama ainult ratsionaalseid otsuseid ja hoiab pühendunult reeglitest kinni. Vaimselt tasakaalust väljas inimene mõtleb kuidas saaks homseni elatud, et öösel saaks ikkagi rohkem magada kui mõni tund enne kui ärevus üle võtab.
Ma olen endale õppinud kinnitama, et ma olen muud ka kui ainult võlgnik. Ma olen inimene, kellel on huvid. Inimene, kellel on ilusad lapsed, Ma olen inimene, kes oskab oma tööd hästi teha. Ei ole ainult võlgnik mina. See ei ole kogu mu identiteet. Selle uskumine, et ma olen kõike muud veel lööb aegajalt kõikuma kui ärevus ja muremõtted võimust saavad, aga ma töötan selle nimel, et näha endas ka teisi külgi. Jah ma olen eksinud ja teinud valesid asju, aga on nii palju asju, mida ma ka teen õieti.
Tänu enda kogemusele ei mõista ma enam ka teisi nii naljalt hukka. Kui oled oma elus näinud, et asjad võivad olla ikkagi päris p...ses (vanandust sõna pärast :), aga see ilmestab kõige rohkem), siis sa oskad mõista ka teiste inimeste tegusid ja nende olemist. Ma arvan, et täna ei šokeeriks mind enam mitte ühegi võlglase lugu. Ei tekiks hukkamõistu tunnet, et oi kuidas küll nii saab. On nagu on. Elu läheb mõnikord nii. Me ei kujuta ettegi kui palju meie ümber on elamas inimesi oma salaelu.
Maksejõuetusavalduse esitamine
5.10.24 saatsin kohtule avalduse ära. Nagu kommentaariumis ütlesin, siis tegu oli tõelise revisjoniga oma elus. Lisaks kokku saadud võlasummale (ca 84 000) oli päris kole vaadata reas kõikide võlausaldajate nimesid. Seal olid kõik meile tuttavad tegijad - Ferratum, Placet Group, Bondora, Cretitea, Raha24 jne jne. Sekka suuremad pangad Luminor ja Bigbank ning mõned nimed veel. Milline valetamine, milline topeltmäng. Õnneks saab see nüüd läbi. Loodetavasti.
Täna ei ole ma saanud peale esialgsete vastuste võlausaldajatelt mingit muud infot, olen ootel. Ilmselt on neil oma rütm kuidas nad hakkavad ühendust hoidma ja enda võlgu meelde tuletama.
Kohtu poolt ei ole tagasisidet tulnud, et peaksin kuidagi oma maksejõuetusavaldust täiendama. Võibolla ootangi liiga vara tagasisidet, võib olla läks avaldus läbi ja liigub juba edasi.
Minu hinnang on see, et tegelikult on väga vähe inimese arusaadavad keeles infot leida protsessi kohta. Et saada asjast aru, peab olema hea seaduselugeja. Kui oleks olemas kogemusnõustaja teenus sellel alal, siis ma oleks ilmselt läinud ta juurde. Internetist leiab küsimustele baseeruvat infot, aga see sisaldabki vastust reeglina ainult selle kohta, mida küsiti. Ehk kui veab, siis teema kattub ka sellega, mida teada tahtsid.
Õnneks on kogu vara, mis vääris ülesnimetamist avalduses, mu 15 aastat vana Volvo. Olen lugenud nii palju kui leidsin pankrotihaldurite oksjonite kohta ja olen ka vastaval keskkonnal silma peal hoidnud. Reaalselt müügiks lähevad seal väga vähesed sõidukid. Enamik tiksub oma aja ära oksjonil, mis tundub enamasti kestvat 7 päeva ja siis liigub ümberhindamisel oleva kuulutuse alla. Hellitan lootust, et auto jääb mulle alles ja keegi seda ei taha ka siis kui see korraks müüki paisatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar