Juba pikemat aega pole ma enam suutnud oma lugu edasi jutustada. Asi pole kaugeltki selles, et mul poleks enam midagi rääkida, vaid pigem on asi masenduses, kurbuses, jõuetuses. Ei jaksa lihtsalt. Nii ongi olnud "toredaks" kattevarjuks, kui saatusekaaslased soovivad omi lugusid minu blogi kaudu jutustada. Eks kokkuvõttes ongi mul ju vabadus siia kirjutada täpselt seda, mida ise õigeks pean. Aga praegu tunnen, et pean end natuke siiski ka oma loo osas tühjemaks kirjutama.
Muidugi on taaskord käes ka see tumemust novembrikuu oma vähese päikesenergia ja pidevate hallide toonidega. Aga noh, küllap ma ei halaks siin seda novembrit taga, kui mu enda vaimne seisund oleks veidigi parem. Mis ma siis kokkuvõttes üldse öelda tahan? Ilmselt ennekõike seda, et pikaajaline võlglase periood on ülimalt kurnav. Sisuliselt on tegemist ellujäämiskursusega, millel mõnes mõttes puuduvad juhendajad. Selle sees olles pean ma ise kõik otsused tegema. Proovima päevast-päeva, kuust-kuusse lihtsalt ellu jääda. Kuna ma selline paras introvert olen ja häid sõpru on mul pigem vähe, siis on ka see inimeste hulk, kellelt abi saada, mul vägagi piiritletud. Ning eks ma aja jooksul olen need suhted natuke ka selles mõttes proovile pannud. Kui ikka iga kuu või kasvõi iga paari kuu tagant pean jälle kelleltki paarsada eurot küsima järgmise palgapäevani, siis lõpuks tunnen ma end selle kõige tõttu nii halvasti, et pigem lasen asjadel omasoodu minna. Kui ikka kodus mingid veetorud lekkima hakkavad või suudan mõne laenulepingu unarusse jätta ja ära unustada (ning sellest tekivad jälle ootamatud lisakulutused), siis juhtubki see, et olen omadega parajas puntras. Ning siis lõpuks lähen ja küsin jälle mõnest FB laenugrupist rämeda intressiga laenu, sest noh, nii on vaimselt kergem. Teoorias ma muidugi tean, kui valed need otsused on, aga samal ajal ei suuda ma neil hetkedel ka midagi paremat välja mõelda. Kuigi jah, eks see üks paras püksi pissimise värk ole. Alguses on soe ja hea, hiljem aga tagajärjed üsna ebameeldivad ja vastikud. Ma pean ausalt tunnistama, et veel mingi pool aastat tagasi ei suutnud ma mõista inimesi, kes nendest laenugruppidest laenu võtsid. Ja noh, veel mingi 5 aastat tagasi ei saanud ma ka neist aru, kes kiirlaene võtsid. See kõik tundus mulle absurdne. Et kus küll ometigi selliste inimeste mõistus on. Aga olles ise nüüd kogu selle supi sees ja ilmselt kõikvõimalikud etapid läbi proovinud ja elanud, siis mõistan seda kõike vägagi hästi. See ongi üks suur paanika, suur meeleheide.
Nagu mainisin, on mu lähikondlaste ringkond vägagi väike. Ning iga kord, kui abi küsin, tunnen end äärmiselt halvasti. Jah, ma olen alati kõik summad tagasi maksnud ja selles mõttes justkui probleeme ju pole. Aga see küsimine ise ja siis see ebamugavustunne inimeste ees - need on ääretult ebameeldivad hetked mu jaoks. Aga no, mis sa teed, kui valede otsuste tõttu on juba poole kuu pealt rahad kulutatud ja poleks raha enam söögigi jaoks. Meeleheites saabki siis süda külmaks aetud ja need küsimused ära küsitud. Aga pikas plaanis pole see kõik muidugi jätkusuutlik lähenemine. Ma ei saa niimoodi jäädagi lootma sellele, et keegi mind turgutab või aitab kuust kuusse. Jah, eks see kogu protsess on tohutult pikk ja vastik, aga lõppude lõpuks peavad asjad ikkagi paremuse poole ka liikuma hakkama.
Aga selle kõige taustal olen ma muidugi hakanud järjest enam mõistma inimsuhete tähtsust ja ka inimlikkuse ning hoolivuse väärtust. Olen saanud abi ka inimes(t)elt, kelle puhul olen tunnetanud, et ilmselt nad tegelikult ei saanud seda minu aitamist endale lubadagi. Muidugi loodan ma, et peagi saabub aeg, mil mul on jälle parem ja ka rahalises mõttes toredam olla. Ning siis tahan ma olla olemas kõigi inimeste jaoks, kes mind on toetanud hetkedel, mil mul oli tõeliselt raske. Selles mõttes on kogu see protsess mind kindlasti pigem paremaks inimeseks muutnud. See tunne, et isegi kui sul on raske, ulatad sa ikkagi oma abikäe inimesele, kellel on veelgi raskem.
Ma veel ei tea, millal mul kergemaks läheb. Igakuiselt need võlasummad ju loomulikult muudkui vähenevad ning siiani püsin veel pinnal. Endiselt on kõik lepingud kehtivad ning inkassod või kohtutäiturid mind veel ei ähvarda. Vahepeal tegelen ma seejuures parajalt enesepettusega ja mõtlen olukorra enda jaoks kergemaks kui see ehk tegelikult on. Aga see annab omamoodi vaimujõudu juurde. Ning lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam see, et tööalaselt olen ma viimastel kuudel elu parimas vormis. Ma tõesti suudan seda kõike nautida ja olen meeletult motiveeritud oma ülesandeid täites. Igasugused kõrvalised tegevused on kuidagi eemaldunud mu tööpäevadest. Vahepeal pole aega lõunatki süüa. Produktiivsus on üsnagi kõrge ja ülemus on rahul. Ning mina ise ka.
Eks ma ootan muidugi hilistalve ja kevadet. Siis peaks taas olema lootust suuremale aastapreemiale ja äkki isegi ka palgatõusule. Kahjuks veebruaris tulevast tuludeklaratsioonist enam midagi head oodata ei ole, sest igasugused seadusemuudatused on võimalikud tagastused ära lõpetanud. Aga tuleb vastu pidada ja edasi rühkida. Muud ei jää üle lihtsalt.
Siia lõppu ehk veel nii palju, et õnneks mu peavalude põhjus on olnud puhtalt vaimne. Mingeid ajukasvajaid või muid anomaaliaid ei leitud. Neelan aga muudkui oma kollaseid tabletikesi edasi ja annan endast parima. Iga päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar