Töökohast, enam mitte nii uuest

Nagu ehk mäletate, siis kevadel sain ma ootamatu tööpakkumise. Tänaseks olen ma uuel töökohal juba täitsa mitu kuud arvutiklaviatuuri klõbistanud, hiirt liigutanud ja oleks aeg natuke muljetada. Vist võib juba isegi öelda, et see polegi enam uus töökoht. Vähemalt ajalises mõttes ja kui võtta see arvesse, mida juba tehtud on.

Üldjuhul võiks ju arvata, et kui inimene saab uue töökoha, millega kaasneb märkimisväärne palgatõus, siis läheb ka töötempo kiiremaks, lisandub stress ja üleüldse läheb kõik raskemaks. Vähemalt mina ise küll uskusin niimoodi. Aga võta näpust, selgub, et palk ja töö intensiivsus ei pruugi üldsegi omavahel seotud olla. 

Pigem on tööelu läinud mõnusamaks, rahulikumaks. Palgapäevad on minu jaoks endiselt sellised, kus ma mõtlen, et kas ma tõesti olen nii suure rahasumma välja teeninud. Olles mingi 15 aastat lasknud nagu orav rattal, siis tundub see kõik täitsa uskumatuna. Et pigem on nagu endal sisimas veel endiselt see tunne, et äkki ma ei anna endast piisavalt palju. Ei oska veel täiel määral lõõgastuda. Aga küll ma õpin. Ülemus on rahul, kolleegid ütlevad ka häid ja toetavaid sõnu. Kuigi hinges on teatav ebakindlus (ma ju polnud nii pikalt töökohta vahetanud), siis ma usun, et see on mööduv nähtus.

Natuke on kogu see ebakindlus muidugi seotud ka meie praeguse elukorraldusega. Igasugused isolatsioonid, piirangud ja muud värgid on viinud selleni, et ma olen kogu oma siinses töökohas töötamise veetnud kodukontoris. Null tööpäeva päriskontoris. Selle kõige tõttu olen ma oma ülemust reaalselt näinud vaid ühel korral (esimesel päeval) ja töökaaslasi pole üldse näinud. Inimlik touch puudub. Aga vähemalt igasuguste chativahendite kaudu suheldes on kõik ääretult toreda mulje jätnud. Loodetavasti toimub millalgi ikka mõni reaalne kohtumine ka. Aga suures plaanis on kõik väga tiptop.

Kokkuvõttes on see kõik oma olemuselt ikka täielik muinasjutt. Olgem ausad, ilma selle töökohavahetuseta oleksin ma ka pensionirahade abil veel päris pikalt väga suurtes raskustes... Aga sellele ma mõtlema enam ei pea. Reaalsuses olen ma hoopiski seisus, kus ma saan igakuiselt ka natuke raha kõrvale panna, täites kõiki alles jäänud kohustusi ja lepinguid, maksegraafikuid. See on hea tunne.