laupäev, 3. juuli 2021

Endine mängusõltlane suurvõistluse rüppes

Üks küsimus, mida mult ikka ja jälle küsitakse ning mis praegu ka üsna aktuaalne, on see, kas ja mis emotsioonidega ma suudan sporti vaadata, eriti suurvõistlusi (üks selliseid - jalgpalli EM - ju teadupärast ongi just oma kulminatsioonini siin lähimate päevade jooksul jõudmas). Püüangi selle postituse raames natuke neid tundeid ja mõtteid siin kajastada.

Jah, ma vaatan sporti endiselt. Ning seda jalgpalli EMi vaatan tegelikult ikka päris intensiivselt, mis seal salata - mängud ja vastasseisud on lihtsalt niivõrd põnevad. Tegelikkuses on tegemist esimese suurvõistlusega üldse pärast mu spordiennustaja karjääri lõppu ja see ongi täiesti esimene võistlus, mida ma vaatan niimoodi, et ma mingeid panuseid ei tee. Õnneks on ka siin tegelikult koroona suureks abiks olnud. See lükkas kõik tähtsamad võistlused (olümpia, jalgpall jne) eelmise aasta pealt edasi käesolevasse aastasse. See kõik andis mulle lisaaega oma sõltuvuse tagajärgedega kohaneda ja kogu selle perioodiga korralikumalt hüvasti jätta. Kes teab, mis oleks saanud, kui need ägedad jalkalahingud oleksid juba eelmisel suvel toimunud (ehk siis vaevu 3-4 kuud pärast mu "karjääri" lõppu). Kas oleks see kõik nii valutult ikkagi läinud? Kas oleksin suutnud kiusatustele vastu panna? Kas oleksin suutnud neid mänge ikkagi üldse vaadata?

Teatud mõttes saab sõltuvuse lõpetamisel tuua paralleele pikaajalise (armu)suhte lõpetamisega. Lihtsalt kõik need rutiinid, harjumused, võlud-valud, võidud-kaotused, kõik need tuleb selja taha jätta. Tuleb läbida kõik need tavapärased protsessid ja etapid - alates leinast, eitamisest, leppimise ja kohanemiseni välja. Väga kriitilised päevad ja nädalad ongi just seal alguses, kui inimene endale selle vundamendi loob, et üldse suudaks eluga edasi minna ning harjuda sellega, et seda osakest su elus enam pole ja ei tohigi olla. Selle kõige tõttu oligi äärmiselt tore, et minu elus jäi neid kiusatusi koheselt palju vähemaks ka globaalsete sündmuste ja olukordade tõttu. Aitäh Sulle, SARS-CoV-​2!

Mul on aegade jooksul spordis ja eriti jalgpallis ikka väga konkreetsed lemmikud välja kujunenud. Mis seal salata - nii mõnigi lemmik on tekkinud kasvõi selle tõttu, et on mulle mõne vahva rahasumma toonud hea võitluse ja suure üllatusega. Sellised hetked lähevad hinge. Selle kõige valguses on mul neid võistlusi üsna tore vaadata ka ilma ennustustest tekkiva pingeta. Sest peaaegu alati olen ma kellegi poolt ja kellegi vastu. Ning isegi kui otsene lemmik parasjagu puudub, siis naudin juba mänguilu. Samas, olgem lõpuni ausad - kui kohtuvad näiteks Põhja-Makedoonia ja Austria, siis jätan rõõmuga mängu vahele, sest sellises mängus puuduvad minu jaoks nii lemmikud kui ka suure tõenäosusega mänguilu. Siin aitakski ilmselt ainult panus ühele või teisele tiimile. Ehk siis nagu öeldakse - vägisi armsaks ei saa :)

Tegelikkuses olen ma natuke siiski ka mõelnud, kellele või millele ma panustaksin. Ning tuleb tunnistada, et päris palju oleks mu ennustused ikka nihu läinud, üllatusi on ikka väga palju juhtunud. Seega, tuleb rahuliku hingega mõista, et ilma ennustamata olen ma selles mängus ikka korralikus plussis võrreldes sellega, kui oleks neid panuseid pannud. 

Mida siis kokkuvõttes öelda? Kas ma olengi nüüd terve? Absoluutselt mitte. Ma tean, et mul piisaks ilmselt paarist panusest ja mul oleks väga suur risk uuesti jamadesse kukkuda. Ma tean, et kui mul kunagi maksuameti hasartmängupiirang peaks läbi saama, siis pean selle uuesti maksimaalse aja peale kehtestama, et ei tekiks vähimatki kiusatust. Ma ei saa ega tohi uuesti sellesse maailma astuda. Samas, lihtsalt kaine mõistusega võttes - miks ma peaksingi seda tegema?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar