Pühapäev, 4. juuli 2021

Ajajoon, 10 kuud blogimist

Täna on üks järjekordne ümmargune tähtpäev kätte jõudnud. No lisaks sellele, et täna on USA iseseisvuspäev, on täna ka minu blogipidamise 10. minijuubel - täpselt 10 kuud tagasi kirjutasin siia keskkonda oma esimesed read. Selle tähistamiseks teeksin väikese kiirülevaate ajajoone näol, millest siis kõik algas ja kuhu tänaseks olen jõudnud.

Minu lugu algas sisuliselt juba 15 aastat tagasi. Just siis sain esimesed kogemused nii spordiennustuse kui ka pokkeriga. Veidi hiljem tulid esimesed katsetused ka slotimängudega, aga need mind ei haaranud. Küllap jäi siis mingi mulje, et slotikaid ei suuda ma üldse kontrollida, pokkerit justkui natuke suudaks ja mingi eriline ettekujutlus siis tekkis, et vot spordiennustust suudan ma lausa võita ja varsti saan rikkaks. Eks see kõik siis liikus niimoodi vahelduva eduga, summad olid pigem väikesed ja suuri probleeme sellest ei tekkinud. Kui võitsin, siis uskusin, et see oli puhtalt oma analüüsi ja oskuste pealt, kui aga kaotasin, siis oli süüdi halb õnn.

Niimoodi see kõik tiksus kuniks tulid mängu juba laenulepingud. Eriti käest hakkas asi minema 2019. aastal, mil võtsin järjest juba uusi laene, et kehtivaid lepinguid täita. Ma olin sattunud nõiaringi.

Lõplik plahvatus toimus 2020. aasta veebruaris, mil järjekordne mitmikpanus õnnetul kombel kaotas ja sellega justkui elult viimase laksu sain. Et ma ometigi aru saaks, mille kuradiga ma tegelen. Edasi eskaleerus kogu teema üsna kiiresti. Ruttu kõik rahad välja, ennustuskontod kinni ja plaani pidama.

Esimene plaan oli tagantjärgi mõeldes muidugi täiesti absurdselt naiivne. Ma vaatasin oma seisud üle ja mulle sai koheselt selgeks, et oma tollase sissetuleku, säästude ja III samba rahadega pean tollaste kohustuste juures vastu kuskil 4-5 kuud. Mulle sai selgeks, et parimal juhul 2020. aasta juulis tekivad mul makseraskused. Nii saigi plaan paika pandud, et ma püüan veel pool aastat oma pangakontot jonksus hoida, et seejärel mõni suurem ja odavam laenuleping hankida kuskilt (paar laenufirmat veel oli, kus mul aktiivset lepingut polnud). Eks ma siis pidasingi kenasti juulini vastu, kuid siis sai järgmisi vigu tegema hakatud - ma hakkasin uuesti kasutusele võtma juba osaliselt tasutud krediidikontosid. Et võimalikult pikalt oleks see põhikonto kena ja sealt mingit jama vastu ei vaataks.

Hilissuvel saigi siis uued laenutaotlused esitatud. Pangakonto oli puhas kui prillikivi. Kuid vastused tulid ikkagi negatiivsed. Kogu mu plaan lendas vastu taevast.

2020. aasta septembris avastasin poolkogemata mõned artiklid ja üleskutsed, et inimesed võiksid oma võlalugusid jutustada. Nii jõudsingi ma juba pikemalt idanenud ideeni panna oma lugu blogina kirja. See süttis kui kulutuli. Delfi tegi sellest üsna suure numbri ja sellest blogist sai tõeline hitt. Mu postkast täitus kirjadega ja lugejad ootasid mu postitusi. Nii ma siis tiksusin, aga samas see kõik ei teinud mu rahalist seisu kuidagi paremaks ning oktoobris-novembris tulidki esimesed maksehäired. Kõige hullemal juhul olin võlgu 15 erineva lepingu osamaksete osas, ligikaudu 1500 euro eest oli mul jooksvaid makseid tegemata. Enne seda aga juhtus üks märkimisväärne asi - 20. oktoobril võttis meie riigikohus vastu otsuse, et pensionireform tuleb ja 2021. aasta septembris saavad esimesed inimesed oma rahad kätte.

2020. aasta novembri lõpus sain suure üllatuse oma sõbralt, kes otsustas mulle hiiglasliku teene teha. Ta soovis mulle pensionirahade tagatisel laenu anda, et saaksin oma olukorra klaariks. Sõlmisime lepingu ja peagi oligi see raha mu pangakontol. Esmalt klaarisin ära kõik jooksvad võlgnevused ja siis asusin põhjalikult läbimõeldes oma lepingud vähendama ja kustutama. Jõuludeks oli seis juba palju parem kui kuu aega varem. Ma olin mudast välja tiritud, ma sain jälle uue hapnikudoosi.

Vaikselt tiksudes tuleb nüüd liikuda selle aasta kevadesse, mil ma sain järgmise suure üllatuse elult endalt. Ma sain tööpakkumise. Kuigi olin oma senisel töökohal ikka väga palju aastaid mööda saatnud ja mulle seal väga meeldis, siis uus pakkumine oli selline, mis ületas kõik mu ootused ja lootused. Ma ei saanud sellest loobuda. Ning ma ei loobunudki - ma võtsin selle pakkumise vastu. Mu rahaline seis muutus ühe hetkega selliseks, kus mu sissetulekud hakkasid ületama mu kohustusi ning seda kõike üsna elamisväärsel määral. 

Järgmine suur üllatus saabus mõni nädal hiljem. Eelpool mainitud sõber andis mulle mõista, et temal selle laenu tagasi saamisega nii kiire ka pole, et ehk oleks mõistlikum meil teha omavahel pikaajalisem kokkulepe ja pensionirahadega võin teha, mida ise soovin. Minu otsus (tegelikkuses on veel oma 27 päeva aega ümber mõelda) oli see, et ma võtan ikkagi selle raha välja ja maksan viimasedki rämpslaenud ära. Ning selles seisus ma nüüdseks siis olengi. Ootan oma suvepuhkust ja seejärel juba septembrit, mil saan kõigi märkide kohaselt taaskord tavaellu naasta. Sinna on jäänud laias laastus veel vaid 2 kuud...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar