Kes peaks laenu saama?

Laenuandmise kriteeriumid on aja jooksul meeletult palju muutunud ning ei ole näha mitte ühtegi põhjust, miks need ei peaks ka edaspidi muutuma. See kõik sõltub ikka väga palju igasugustest makromajanduslikest teguritest, mida tavainimene oma käitumisega suurt mõjutada ei saa. Kui siin veel mingi 15 aastat tagasi sai laenu see inimene, kes suutis ära tõestada, et ta seda laenu kohe mitte ei vaja, siis hetkel elame me kahtlemata ajastus, kus kogu globaalne poliitika toetab laenamist ja rahakulutamist. Igasugused euriborid, võlakirjade määrad, ülemandrilised intressimäärad ja mis kõik muud põnevad terminid on nii miinustes kui üldse olla saavad. Sisuliselt on pangad pandud olukorda, kus raha väljalaenamine on odavam kui selle endale hoidmine. Loomulikult keegi päris miinusintressidega raha välja ei laena (aga on siit-sealt kuulda olnud, et teatud tingimustel on näiteks mõnes riigis kodulaenu võimalik saada täiesti 0-intressiga).

Üks asi on laenuandja seisukoht, teine aga laenuvõtja oma. Millest peaks üks laenuvõtja üldse lähtuma, kui ta läheb laenu küsima? Internetiavarustest leidsin ühe universaalse mõttetera, mis kehtib sisuliselt iga laenumõtte korral. Laenuvõtja peaks endalt küsima konkreetselt: "Kas minu praeguses majanduslikus, sotsiaalses ja emotsionaalses seisus ma ise annaksin endale laenu?" Vastus peaks olema üdini aus ja siiras. Kas sa ise ikka usaldaksid ennast selles konkreetses ajahetkes? Jah, loomulikult saab laenuandjaid petta ja pangakontodega susserdada ning lõpuks saadki südamevärinal selle soovitud laenusumma kätte. Aga mis selle hind sulle tegelikkuses on? Kui sa juba sellele petuteele oled läinud, võltsinud oma igasuguseid väljavõtteid ja muid asju, kas sa tegelikult ikka oleks pidanud selle rahasumma saama? Miks sul seda üldse vaja oli? Et endale ja perele viimases hädas kiirnuudleid osta? Et see viinapudel hankida peaparanduseks? Et see raha kasiinos slotimasinate taga maha mängida (no olgu - su eesmärk on ilmselt siiski ju õilis - sa kavatsed selle raha VÄHEMALT duubeldada ja siis ruttu laenu tagasi maksta)?

Mina olen kogu selle valede ja pettuste rägastiku läbinud. Ma sain peaaegu alati laenu, kui küsisin. Alles lõpusirgel hakkas aegajalt tõrkeid esinema. Ning selle kõige tõttu siin ma siis nüüd olengi. Kuigi nüüdseks juba pooleldi teel paranemisele, siis tegelikkuses tegi see okkaline teekond ja pidev vassimine mu ikka väga katki. Igas mõttes. Selle raha eest, mida ma kokku laenasin ja maha mängisin, oleksin ma sisuliselt saanud tänaseks juba oma praeguse kodulaenu kinni maksta. Miks ma küll ennast peatada ei suutnud? Sest ma olin selles mängus, sellel teekonnal üksinda. Ma ei jaganud neid hirme, neid võite mitte kellegagi. Mitte keegi ei osanud aimatagi, mis protsessid mu elus tegelikult käimas on. Ma petsin iseennast, väga räigelt.

Kui vaid oleks osanud õigel hetkel küsida, kas ma iseendale laenu annaksin...