Veel üks pööre

 

Palav on. Kuigi ma olen üks paras soojalemb ning mulle päike ja kuumus üldiselt meeldivad, siis tundub, et nüüdseks on ka minu piirid ületatud selles osas. Võimalik, et siin on oma osa ka kodukontori võludel ja valudel. Sest üldiselt olen ma varasematel aastatel suved siiski kontori kliimaseadmeid nautides mööda saatnud. Ning seal on alati olnud mõnus, stabiilne +22. Aga nüüdseks olen ma kodukontoriga nii ära harjunud, et väga ei kibele päriskontorisse. Isegi, kui seal oleks ajule oluliselt mõnusamad tingimused (kahel korral olen uue tööandja kontoris käinud, seal oli tõesti hea kliima). Koju ma kahjuks mingeid erilisi jahutussüsteeme pole püsti pannud ja siin tuleb leppida sellega, mida loodus pakub. Aga nagu öeldakse - it is what it is (maakeeli - on nagu on).

Tegelikult tahtsin ma aga siin suurte pühade eel rääkida järjekordsest pöördest oma loos. Nagu siis arvatavasti kõik pikaajalisemad lugejad teavad, andis mu hea sõber mulle eelmise aasta novembris pensionifondi tagatisel laenu. Ning eks ma siis olengi nüüd juba pool aastat elanud teadmisega, et kui septembris pensionirahad üle tulevad, siis selle arvelt klaarin selle tehingu ära. Nagu viimane numbripostitus näitas, siis tegelikkuses jääks sealt mulle isegi natuke raha üle. 

Aga... See olukord on tänaseks kardinaalselt muutunud. Sõber teatas mulle, et ega tal selle rahaga ikkagi nii kiire ka nüüd ei ole ning me sõlmisime uue kokkuleppe. Kuna see leping on siiski konfidentsiaalne, siis täpsemaid detaile ma avaldama ei hakka. Aga asja iva on siis nüüd selles, et seda sõbralaenu hakkan ma tagasi maksma jõudumööda ja igakuiste osamaksetena. Pensionirahade osas on mul nüüd aga vabadus teha, mida iganes soovin. Tegelikkuses on mul isegi veel veidi üle kuu aja võimalik seda väljamakse avaldust tagasi võtta. 

Reaalsuses olen ma seda asja nüüd aga veidi aega seedinud ja väga suure tõenäosusega võtan ma selle raha siiski välja ja klaarin viimasedki kallid kiirlaenud ja rämpsud oma võlaportfellist ära. Ma ei ole veel päris konkreetset plaani paika pannud, kuhu neid eurosid täpsemalt jagama hakkan, aga suures plaanis näitab mu seis seda, et ega sinna pärast neid makseid peale suurpankade laenude suurt midagi muud ei tohikski jääda. Ning igakuine koormus peaks langema ca. 900 euro võrra.

Kuigi see ettepanek sõbralt tuli juba mõnda aega tagasi, siis tegelikkuses olen ma siiani lihtsalt sõnatu selle kõige peale. See tänutunne on kirjeldamatu. Kokkuvõttes võib öelda, et ta lihtsalt tiris mind praktiliselt ainuisikuliselt sellest mülkast välja, kahel korral.

Kogu see periood, mis ma olen siin erinevaid viise kasutades võidelnud oma probleemiga, on olnud üks tõeline ameerika raudtee. Aga ma loodan, et septembris lõpeb see sõit ja ma saan lõplikult naasta argisesse ellu, kus hasarti pakuvad mulle mu pere, lapsed, sõbrad, töö, tervislikumad eluviisid jne jne. Hasartmängud, kiirlaenud, võlad jäävad igaveseks selja taha.

Kauneid jaane!