Veelkord võlgade aegumisest

Täna ilmus Maalehes järjekordne artikkel võlgade aegumise kohta. Eriti just selle seadusemuudatuse kohta, mis 5. aprillist hakkab kõvasti möllu tekitama. Kahjuks on see artikkel aga taaskord tasuline ning ma arvan, et need, kes sellest infost kasu võiksid saada, ei hakka seda ka ostma. Aga ma püüan väikestviisi kokkuvõtte sellest teha. Link on siin: https://maaleht.delfi.ee/artikkel/92535735/kumnete-tuhandete-inimeste-volad-aeguvad-kahe-kuu-parast-kohtutaitur-puuab-votta-veel-viimast

Kümnete tuhandete eestlaste vanad võlad aeguvad 5. aprillil. Nimelt võeti kümme aastat tagasi 5. aprillil 2011 vastu seadusemuudatus, mille kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat, varasema 30 aasta asemel. Seega saabub aeg, mil kümnete tuhandete eestlaste täitemenetlused aeguvad, hinnanguliselt võib sellel kuupäeval täitemenetlus aeguda 80 000 inimesel.

Kui vana võla sissenõudmisest on möödunud kümme aastat, siis enam võlga sisse nõuda ei saa. Nüüd on kohtutäiturid, inkassod ja võlausaldajad leidnud aga omast arust kavala mooduse aegumise katkestamiseks. Nimelt võtab võlausaldaja avalduse kohtutäituri juurest tagasi ja pöördub sama nõudega uuesti sama või uue kohtutäituri poole ning algabki uus 10-aastane aegumine. Tundub väga ebaaus trikitamine, kas pole?

„Igasugune trikitamine aegumise tähtaja edasilükkamiseks seaduse lünka ära kasutades ei ole lihtsalt eetiline. Inkassoettevõtete ja kohtutäiturite selline kombineeritud koostöö on üllatav, kuna säte, mille üle justkui võitlus käib, võeti vastu 10 aastat tagasi. See peaks olema piisav aeg nõude sissenõudmiseks ja tänane erutus tähtaja saabumise lõpusirgel meenutab pigem ärevushetke pika uinaku järel,” sõnas HUGO.legali jurist Raivo Kiisk.

Kiisk lisas, et seadusandjal on menetluse lõpusirgel aegumise kohaldamiseks ettenähtud niinimetatud lihtsustatud kord ning õnneks on seadusandja näinud ette ka seaduse tekstides selguse, mis lõpetab sellise trikitamise.

Aegumine tähendab seda, et võlgnikul on pärast nõude aegumistähtaja saabumist õigus keelduda kohustuse edasisest täitmisest ning nõuet ei saa täitma sundida ka kohtutäitur. See aga ei ole automaatne protseduur ning võlgnik peab aegumise realiseerima omal initsiatiivil – kehtiv seadus näeb ette, et kui kohtutäituri käes on aegunud nõue, tuleb võlgnikul pöörduda kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Hagi rahuldamise järgselt täitemenetlus lõpeb ja võlausaldaja ei saa võla täitmist edasi nõuda.

Justiitsministeeriumis on aga ette valmistatud eelnõu, mille eesmärk on lihtsustada täitemenetluse lõpetamist aegumise korral – kui täna tuleb võlgnikul täitemenetluse lõpetamiseks pöörduda kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ning tasuda kopsakas riigilõiv 300€, siis seadusemuudatuse jõustudes on üheks võimaluseks menetleda see lihtsustatud korras läbi kohtutäituri, kellele tuleb esitada vastav avaldus. Lisaks ei saa seaduse muudatuse jõustudes võlausaldaja enda suva järgi enam aegumist katkestada ja uuesti alustada, kuna uue seaduse järgi algab aegumine esimesest täitedokumendist. Eeldatavasti jõustub eelnõu märtsi alguses.

Seega, tundub, et vähemalt justiitsministeerium on asunud selles võitluses võlglaste poolele. Annab igal juhul lootust. Tahaksin muidugi siinkohal üle rõhutada seda, et mitte kuidagi ei õigusta ma võlgade eest ära põgenemist. Aga õiglast kohtlemist väärivad ka võlglased.

Nagu üks kommentaator mu "Võlanõustamisteenuse" postituse all kirjutas: "Tegelikult päris masendav, mis olukorras me ühiskonnana oleme, kui inimene peab enda eest võitlema, kogu aeg enda õiguste eest seisma. Inimese õigus ongi olla loll (võhik), selleks on asjatundjad - ettevõtted, mis selles vallas tegutsevad. Et kui mina ei ole automehhaanik, olen tavakodanik, siis mul ei pea olema samu teadmisi ja oskusi autot remontides, mis mehhaanikul. Ma saan vaid heauskselt usaldada oma ala spetsialiste. Kusjuures see hea usu põhimõte on üks võlaõiguse baasprintsiipe. Aga miks see võlgnik, samamoodi täiesti tavaline inimene, võhik, kesiste teadmistega võlgnevuste, paragrahvide jne osas, et miks tema ei saa heas usus toetuda spetsialisti ehk inkassofirmale? Kus see VÕS § 6 lg 1 siin siis on, mis ütleb, et Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt? Loomulik ju, et tavakodanik (tarbija) ei pea omama samu teadmisi ja oskusi, mis selles valdkonnas igapäevatööd tegev asjatundja."