Kui ma septembri alguses oma blogi pidama hakkasin, siis ei olnud Eestis mitte ühtegi avalikku võlablogi sellisel kujul. Oli küll igasuguseid finantsblogisid ja ka juriidikablogisid, kus asjatundjad-spetsialistid jagasid oma teadmisi nii võlgade kui ka muude menetluste kohta. Aga need olid pigem sellised juhised. Mina aga otsisin just ennekõike päris inimeste pärislugusid. Päris kogemusi, kust leida tuge ja mõistmist. Sest olgem ausad, finantsmaailmas tugev inimene võib ju nõu anda ja juriidlistes küsimustes saab mõni seadusi tundev inimene suuna kätte anda, aga reaalselt need inimesed vaimsel tasandil ei tunneta neid probleeme, sest enamasti isiklik kogemus puudub. Aga just vaimne pool on see, mille all võlglane ennekõike kannatab. Kõrvalseisja või mõni muu kolmas isik ei mõista neid olukordi ja pigem hakkab õpetama ja teatud määral ka hukka mõistma. "Kuidas sa küll niimoodi üldse said käituda, mis sul arus oli...ja ega sul nüüd muud võimalust polegi, kui müü oma kodu maha ja alusta oma elu uuesti otsast peale..." Aga need ei ole laused, mida võlglane kuulda tahab...need laused viivad lõpuks pigem veelgi suuremasse eneseisolatsiooni ja tekitavad lootusetust veelgi juurde. Kõige aluseks selles seisundis on tegelikult piinlikkus, häbitunne, eneseväärikuse kadumine...
Aga mul on hästi hea meel, et tänaseks on neid blogijaid juba päris mitu. Lisaks on mul hästi hea meel, et ma olen leidnud endale nii meeletult palju kirjasõpru. Sisuliselt on hakanud moodustama võlglaste kommuun, mis tegelikult kõlab justkui väga halvasti. Aga uskuge mind - reaalselt loevad selliseid blogisid ja kirjutavad kirju ja oma lugusid ikkagi inimesed, kes ei põgene selle probleemi eest. Me oleme väärt uut võimalust ja teineteise tuge sellest kõigest välja tulemisel, sest see on meie siiras soov.
Ilmselt on suurem osa minu blogi lugejatest juba tuttavad ka AMOV-blogijaga (AMOV ehk "Appi, ma olen võlglane!" - selle blogi autoriga kooskõlastatud lühend). See traagiliste elukeerdkäikudega neiu näitab oma blogis ääretult tugevat vaimujõudu. Kõike seda, kuidas olles langenud totaalse vaimse terrori ohvriks oma elukaaslase poolt, suutis ta lõpuks need mustrid murda. Kaasavaraks sai muidugi küll meeletud võlad, mida ta ise ei võtnud, aga ta tuleb sellest kõigest välja! Soovitan tema tegemistel ja postitustel kindlasti silm peal hoida.
Aga nüüd on minuni jõudnud info ka järgmise võlablogija kohta. Või noh, ma ise natuke soovitasin ka tal sellega alustada. Kirjavahetus selle noormehega (ma eeldan, et ta on noormees...täpset vanust ma tegelikult ei tea) algas juba 10. novembril, kui ta mulle esimese kirja kirjutas. Tänaseks on neid kirju juba julgelt üle 100 omavahel vahetatud. Ja nagu reaalselt tema blogist näha, siis oma mõtteid hakkas ta kirja panema 1. detsembril. Aga, mis siin ikka pikalt rohkem rääkida - blogi aadressiks on https://kahvolgu.blogspot.com/ Soovitan pilgu peale visata.
Igal juhul julgustan kõiki saatusekaaslasi oma mõtteid jagama, kirju kirjutama. See aitab mõtteid koondada ja nagu mu psühholoog kunagi mulle ütles "selliselt saab oma pea neist tühjemaks, sest mõtted on ära vormistatud". Minu jaoks on see tänaseks praktiliselt juba nagu vaimne rituaal. Ja see tunne, et ma ei ole oma mures üksi ja meid on palju, on omamoodi kurb, aga samas ka julgustav.
Nii tore näha, et aina enam inimesi n-ö kapist välja tuleb! Sinu ja AMOV blogi on mul algusest igapäevases lugemises, lisan nüüd ka kolmanda! Tänan soovituse eest.
VastaKustutaEdu ja meelekindlust! Kõik saab korda, kõik eeldused oled sa selleks juba loonud :)
Jah, see on tõesti hea märk :) ja suured tänud toetavate sõnade eest ja eriline suur aitäh püsilugejaks olemise eest! :) kaunist jõuluootust!
KustutaFoorum äkki teha? Seal saaks mõtteid arendada ja teinetest kiiremini abistada?
VastaKustutaTere! Ma olen Su blogi hoolega lugenud ja see on mulle andnud ka meelekindlust õigel teel jätkamiseks. Minu jaoks on nüüd rohkem kui viis kuud, kui ma ühtegi hasartmängu mänginud ei ole. Sellele eelneva aasta kaotused olid u 2000-3000 eurot. Minu hasartmängusõltuvus algas 2016. aasta detsembris ehk siis kestis kokku umbkaudu 3.5 aastat. Selle aja jooksul suutsin kasiinodesse kaotada rohkem kui 35 000 eurot, minu laenude lagi oli umbes 25 000 juures. Ma olen selle olukorra lahendamiseks kõvasti pingutanud, väga palju on kasu olnud teraapiast, mis üldse aitas teadvustada, mis muga toimub. Sellel aastal sain kodupangast kodulaenu, kuna sellele eelneva kuue kuu väljavõtte suutsin puhtana hoida. Samuti olen nüüdseks kõik oma võlad tagasi maksnud ja isegi säästnud kodulaenu sissemakse jagu. Kokku olen siis viimase 3.5 aastaga hasartmängudele kulutanud rohkem kui eelmainitud summa ja sellest hoolimata olen hiljem säästnud suurema summa, et kodulaenu sissemakse teha. Selle juures on minu palk küll üle Eesti keskmise, kuid mitte ulmeline, olen kasutanud kõiki võimalusi ja lisasissetulekuid säästmiseks, laenude maksmiseks ja hiljem kogumiseks. Mulle endale tundub, et mul on nüüd nagu täiesti uus algus. Peale kodulaenu ei ole mul ühtegi muud võlga, varem oli neid samadest kohtadest, millest kirjutanud oled, suures summas. Samuti tunnen ennast vaimselt ja füüsiliselt palju paremini ja tugevana. Mul läheb ka muudel elualadel oluliselt paremini, kuna ei ole kestvat "vaimset koormat". Minu puhul oli palju abi perest, kes oli väga suureks toeks ja kelleta selle raske asja läbimine oleks olnud pea võimatu. Ka toetasid nad mind niipalju materiaalselt, et väga kriitilistel hetkedel laenasid mulle võlgade jaoks, mille hiljem neile tagasi maksin. Nende moraalne toetus ja püsivus minu suhtes oli muidugi äärmiselt kasulik. See on samas väga individuaalne, kindlasti ei taha ma öelda, et pead neid asju oma perega jagama, kuid nagu ka oma blogis kirjutanud oled, arvan, et on väga oluline, et on inimesi, kellega seda kõike jagada. Ma tean hästi seda tunnet, kui võlad on niisugused, et enamus sissetulekust läheb nende maksmiseks ja see on üsna nüri tunne. Tekibki mõte, et mille nimel ma pingutan ja seal on neid tundeid teisi veel, kuid ma tahan öelda, et kindlasti on tulevikus võimalus, et oled võlgadest vaba ja suhtud uhkusega sellesse, et oled sellise raske asja ületanud. Minu jaoks oli kõige tähtsam hasartmängudega lõpetada, peale seda hakkas elu vaimses mõttes stabiliseeruma ja kõik, mis oli, maksin võlgadeks, ja ühel hetkel olid võlad makstud ja sain ka oma kodu seotada. Tean seda tunnet hästi, et oled väga abitu, kuna kogu elu on seotud võlgadega, kuid nüüd enam mul seda tunnet ei ole ja nüüd ma isegi ei vaata enam kahetsusega juhtunule tagasi, vaid ju see oli minu jaoks vajalik, et õpiksin raha hindama.
VastaKustutaSuur aitäh selle pika kommentaari ja oma loo jagamise eest! Jõudu ja jaksu ning meelekindlust sulle! :)
Kustuta