Mõtisklus õnnest

Enne, kui ma siin lähipäevil selle sündmusterohke 2020. aasta lõplikult enda jaoks kokku võtan (ja seda ka siin postitusena välja jagan), siis tahaksin natuke mõtiskleda selle üle, mida tähendab õnn, olla õnnelik. Kui panna google otsingusse fraas "mis on õnn", siis tuleb vähem kui sekundiga 16,9 miljonit vastust - tundub üsna eluliselt oluline teema.

Eesti etümoloogiasõnaraamat väidab, et õnn on rõõm ja sügav rahulolu oma olukorraga. Ehk siis tegelikult võib öelda, et õnn on seisund erinevate rahuolematuste vahel - kui üks on lõppenud ja teine pole veel peale tulnud. Kas pealaeni võlgades olev inimene saab üldse olla lõpuni õnnelik? Ilmselt mitte, või ehk ainult siis, kui ta enam ei hooli sellest olukorrast ja suudab keskenduda kõigele muule. Ehk siis mingi teatud hingerahu peab saabunud olema. Aga tegelikkuses on see oma olemuselt nii meeletult suur koorem, et see survestab kogu seda õnneteemat nii kõvasti, et sisuliselt välistab selle.

Sama lugu on ka ilmselt paadunud hasartmänguriga. Teda ei rõõmusta enam isegi keskmisest suuremad võidud, sest ta on seda varemgi tunda saanud ja teab sisimas, et peagi mängib ta selle taaskord maha. Kuskil keegi tark on öelnud, et kui inimene läheb kasiinosse (või siis netikasiinosse või spordiennustusi tegema) võitma, siis on ta juba eos kaotanud. Raha peale panuste või õnneautomaatide peal keerutamine saab olla võidukas ainult neile, kes teevad seda puhtalt meelelahutuse pärast. Seejuures on oluline rõhutada just meelelahutust ja mitte igavust. Jah, eks aegajalt ikka kostub meediast uudiseid, kuidas keegi võitis mõnes kasiinos suurema jackpoti, sai miljonäriks ja nüüd elab head elu. Aga see kõik tuleb ju tegelikult kellegi arvelt. Kasiinoaparaadid, pokker, ruletilauad, teatud määral ka spordiennustus - no ei maksa olla naiivne ja uskuda, et neid pakkuvad asutused kuidagi heategevusega tegeleks. Kogu see võiduraha tuleb ju mängijate taskust, kust kasiino või netiportaal siis oma kasumi kenasti vahelt võtavad. Üldjuhul saab selle mängurite õnne teema kokku võtta tõdemusega, et kõige õnnelikum mängija igas mõttes on see, kes ei mängi.

Mis aga mind õnnelikuks teeks? Või õigem oleks küsida tegelikult, mis mind taas õnnelikuks teeks, sest veel paar aastat tagasi olin ma ülimalt õnnelik inimene. Mul oli kõik paigas. Naine, kodu, lapsed, lähedased, korralik töökoht. Tundub, et selle kõige pealt ma siis vajasingi mingit särtsu ja keerasin need asjad tuksi. Õnn on oma olemuselt üsna muutuv suurus. Kui hinges kõik paigas, suuri taakasid kanda ei ole, siis võib õnnelikuks teha kasvõi Burger Kingi Rebel Whopper või Joel Ostrati jõulupizza (kahjuks pean nentima, et see ei olnud kinnimakstud reklaamsõnum vaid tõin lihtsalt suvalised näited), eks ole. Minu õnnevalem on muidugi hetkel samas ülimalt lihtne. Võlgadest vabaks ja ongi korras. Oma peas olen ma selle kohta isegi postituse juba kusjuures valmis kirjutanud, kus ma hõiskan, et ongi viimane laen makstud ja jäänud vaid kodulaen. Unes nägin seda kõike ja ma olingi üliõnnelik. Kokkuvõttes seisneb seega minu praegune unistus õnnest sellel, et jõuaksin tagasi sinna, kus ma juba kord olnud olen. Ja ma kavatsengi sinna jõuda, kõige ja kõigi kiuste. See ei saa ometigi nii võimatu ülesanne ka olla. Kaunist aastavahetuse ootust kõigile!