Stressi ja kriisiolukordades oma töökohustustega hakkama saamine on alati üks võtmetähtsusega tegur. Sest ilma töökohata ja ilma stabiilse sissetulekuta poleks üldse mingit lootust oma olukorrast välja ronida. Olen sellel teemal ka paar postitust teinud (siin ja siin), kus mul on olnud tõelisi keskendumisraskusi. Mul oli käsil vähemalt kolm täiesti erinevat projekti ja ma lihtsalt ei suutnud enam nende vahel sõeluda ja piisava kiirusega ümber lülituda.
Õnneks on tänaseks see olukord muutunud ja juba 2-3 nädalat tunnen end töö osas taas väga hästi. Kuna vahepeal sai üks projekt edukalt läbi ja teises projektis saabus väga kriitiline periood, siis otsustati juhtkonna tasandil, et praegu võiks minu roll kolmandas projektis ajutiselt minimaalne olla. Nii saangi taas keskenduda ühele projektile korraga. Ja see meeldib mulle! Kui olen hommikul oma kirjad läbi lugenud, saan end täielikult lülitada konkreetsete ülesannete lainele. Mu tööpäeva ei sega ega katkesta enam lugematud koosolekud ja projektivahetusvalud. See periood, mil tundsin tööd tehes süümekaid, on vähemalt ajutiselt läbi saanud. Ma naudin seda, mida teen. Sel ajal unustan ära ka kõiksugused võlad ja muud mured. Eks sellele kõigele on kaasa aidanud ka viimane kohtumine psühholoogiga, kus ka kõik blogiga seonduv on konkreetsemalt ära jaotunud päeva peale. See ei käi enam minuga iga minut ja iga meilboksi refresh kaasas.
Kaalusin siin ühel hetkel ka enda kontrollimist igasuguste vaimsete häirete osas. Aga kuna hetkel kogu see koroonajama on jälle nii aktuaalne, siis ei kibele ausalt öeldes väga sinna perearsti juurde või üldse kuskile polikliinikusse. Mingit viirushaigust küll endale külge ei sooviks, eriti kui see veel igasuguste füüsiliste sümptomitega tuleks. Parem istun rahulikult kodus ja teen vaikselt tööd. Ammutan oma vaimujõudu tööga seotud võitudest, sest nende võitudega peaks suures plaanis ka rahaline tulu kaasnema.
Elus ongi hästi tähtis tegelikult pidevalt näha ka suurt pilti ja sellist pikaajalist vaadet. Kas need sammud, mida nüüd ja praegu ette võtan, aitavad mind ainult homme või on neist kasu ka aasta pärast? Kas see protsess, mida siin praegu nii intensiivselt läbi elan, muudab mind tulevikus paremaks inimeseks? Empaatilisemaks, mõistvamaks, tähelepanelikumaks teiste suhtes? Ma tahaksin loota küll. Ükskõik, kuidas see ka ei lõppeks, muudab see mind kindlasti. Ahjaa, üks positiivne asi veel kõige selle juurde - mul ei ole juba väga pikka aega absoluutselt enam igav olnud. Täpselt enam ei mäletagi, mida üldse igavus tähendab. Natuke tunnen sellest isegi puudust. Vist.
Üks eraldi märge siia kõigile, kes on reageerinud ja Bondora kontole raha kandnud. Eile laekus sinna 4 ülekannet. Kui on soovi, võin neist eraldi aruande koostada ja teatud regulaarsusega sellest ka täpsemalt rääkida. Ja kui on mure, kas ülekanne ikka jõudis kohale (üks inimene küsis eile spetsiaalselt üle), siis kirjutage mulle. Aitäh!
Huvi pärast küsin, kas oled Bondoraga Sinu eest kannete tegemist Bondoraga kooskõlastanud? Mõtlen, et kas võõrad kanded Sinu eest Bondora kontole on rahapesu reeglitega kooskõlas?
VastaKustutaTänan väga asjakohase küsimuse eest! Vastasin sellele eraldi postitusega. Aitäh!
KustutaMillist nõu annaksid samasuguses olukorras olevale inimesele? Mõnda aega on olnud hasartmängusõltlane, nüüd katsub maksta võlgu või hoida neid vähemalt kontrolli all. Samal ajal peab tööl ja kodus tegema näo, et kõik on hästi ja elu on ilus. Suudab tööle keskenduda vaid osaliselt, esineb ülitundlikkust. Nüüd natuke nagu oleks parem, saab juba normaalselt tööd teha. Kas minna vaimset tervist kontrollima või mitte?
VastaKustutaMiks kodus varjama peab? Kas ei usaldata oma partnerit?
KustutaPartner on ülim muretseja. Näeb ohtusid seal ka, kus neid pole.
KustutaTeadasaamine suure tõenäosusega põhjustaks talle trauma.
Nõuanne nr. 1 - hasartmängudele ruttu maksuameti keeld peale. Järgmine nõuanne, võlgade kaardistamine. Siis kindlasti ka võlanõustaja jutule (see on kohaliku omavalitsuse poolt tasuta teenus). Kui need sammud tehtud, siis vaadata juba enesetunde järgi, kas minna vaimset tervist kontrollima või mitte. Aga kindlasti tasub ka psühholoogi peale mõelda, et saaks mõtteid selgemaks. Depressiooni või ärevuse diagnoos ei ole mingi imemeetod, mis kohe kõik paika loksutab. Endaga peab kõvasti vaeva nägema, ületame hirme ja ebakindlust. Aga kõige tähtsam on visuaalselt (kasvõi kuskilt Exceli tabelist) näha igakuist progressi. See annab ilmselt rohkem vaimujõudu, kui see igapäevane antidepressandi doos.
VastaKustuta