Abi palumine vs abi vastu võtmine

Täna tahaksin rääkida võlglase aitamisest. Teatud määral ka sekkumisest (inglise keeles on selle kohta eraldi termin - intervention).

Loomulikult on inimesed erinevad ja inimeste käitumine kriisiolukordades samuti täiesti seinast seina. Kindlasti leidub neid, kes üritavad pea liiva alla peita ja lihtsalt loota, et probleem kaob ära, kui piisavalt kaua peidus olla. Teised hakkavad aktiivselt abi otsima ja ka abi paluma. Kui juba inkassod ja kohtutäiturid kukil, siis püütakse leida lahendusi sellega, et käiakse tuttavate-sugulaste-sõprade juures lihtsalt konkreetselt raha küsimas. Räägitakse ära oma kurb saatus ja loodetakse, et keegi ehk ikka saab raha anda. Ning siis on veel kolmandat sorti inimesed. Kes küll kurdavad oma mure ära, kuid reaalselt abisoove ei avalda. Ka mina kuulun siia seltskonda. Ma ei oska ega taha olla olukorras, kus ma pean kellegi ebamugavasse olukorda panema. Ma ei tea ju inimeste reaalseid rahalisi olukordi ja nende tulevikuplaane. Ma ei suudaks küsida rahalist toetust või laenu enda jaoks tähtsatelt inimestelt, sest kardan rikkuda sõprussuhteid. Ma võin küll neid summasid vajada kui õhku, aga ma vajan ka neid inimesi. Siin ei ole küsimus isegi väärikuses või maines, vaid pigem selles, mis mulle hinges õige tundub.

 

Kogu see teema on minu jaoks välja koorunud ühest väga meeldivast uuest kirjasõbrast, kes on sellele kõigele tähelepanu hakanud pöörama. Ta küsis mult konkreetselt niimoodi: "Te ka pigem vist soovite, et lähedased ja sõbrad oleksid Teie jaoks emotsionaalselt olemas, kuid aktsepteeriksid Teie otsust asjaga ise tegeleda ja ei pakuks (reaalset) abi?" Siin ongi suur vahe pakkumise ja palumise vahel. Kui keegi mulle abi pakub, siis pean alati vajalikuks rõhutada, et minu käest on selle raha tagasi saamise aeg ääretult pikk. Kahelt sõbralt ma olen abi ka saanud. Suve keskel andis üks sõber 500 EUR ja septembris sain teiselt 350 EUR. Aga need mõlemad olid nende inimeste endi aktiivsus ja soov. Nende endi soov sekkuda sellesse, mis minuga toimub. Seega, kokkuvõttes, ma ei ole kindlasti nii kange, et ma abi vastu ei võta, aga ma lihtsalt ei suuda seda ise paluda. See kõik on olnud minu enda suur eksimus ja ma ei saa seda kellegi teise õlule asetada. Tegelikkuses pean ma ikkagi selle kõigega ise hakkama saama. Ma peaksin ju olema oma elus ise see kapten, kes vastutab ja kes vajadusel ka koos laevaga põhja läheb.

Mu psühholoog mainis mulle viimasel kohtumisel targad sõnad - ma pean mõistma seda, et mina olen oma suure murekoormaga koos iga sekund, iga tund. Need, kelle olen aga sellesse kõigesse pühendanud, ei taju ka kokku seda pooltki nii tugevalt kui mina. See on minu mure, minu elu, mis saadab mind koguaeg, kõigis mu tegevustes. Teiste jaoks on see justkui draamafilm või põnevusraamat, mille saab alati kinni panna ja mingi aja pärast uuesti lugema või vaatama asuda. Või siis lõplikult riiulisse ära panna. Minul seda võimalust paraku pole. See ei ole probleem, mis pikali visates ja silmi sulgedes ära kaoks. See jääb veel väga pikaks ajaks mind saatma.