Vaimne pohmell

Käes on november, meeste tervise kuu. Peaks justkui eriti palju tähelepanu pöörama oma tervisele. Mehed teevad kampaania korras kaalulangetamist, loovad eraldi selle jaoks sotsiaalmeedia gruppe. Mõned kasvatavad vuntse ja püüavad selliselt kogu teemale tähelepanu pöörata. Lisaks möllab meil suureneva tempoga üks kuri viirus.

 

Täna keskendun aga iseenda tervisele. Järjest rohkem tunnetan ma seda, et ma siiski pean minema oma vaimset tervist kontrollima. See kõik küll nõuab eraldi korraldamist ja ettevõtmist, sest ma ei ela suurlinnas ja kogu see käimine võtab natuke rohkem aega kui "sutstsi-ja-käidud". Aga ma lihtsalt pean selle käigu ära tegema. Ma põlen meeletult ereda leegiga. Stressihood vahelduvad stressist tekkinud pohmelliga. Sisuliselt rahulikku ja õndsat hetke ei olegi enam.

Pingeseisund on nii tugevalt sees, et igasugune negatiivne emotsioon või ootamatu väline surve tekitab sisimas plahvatusohtliku olukorra. Isegi, kui keegi kuskil kellegagi pahandab, häält tõstab ja ma seda pealt juhtun kuulma. Ka need hetked juba tekitavad minus vastureaktsioone. Igasugune minu suunas teele saadetud rahulolematus või kriitika mõjub kuidagi nii halvasti ja tapvalt. Selline tunne nagu olekski päriselt pohmell (ma ei ole juba ca. 5 aastat nii palju alkoholi joonud, et hommikuti tegelikult pohmell oleks - aga vahest mõnel korral aastas siiski paar õlut joon). Kõik teravad ja tugevad hääled, karjumised on lihtsalt nii valusad. Ma ei saa öelda, et mul pea otseselt valutaks, sest kogu keha on nii suures pinges, et eristuvat valupunkti nagu polegi. Ühel hetkel tekib tunne, et kõik ümberringi on valesti. Positiivsed märgid lihtsalt mattuvad kõige selle stressi alla. Tundub, et ka teised on närvilisemad ja rahulolematumad.

Tahaks lihtsalt olla. Niisama, pikali, vaikuses. Tahaks korrakski aja maha võtta ja mitte mõelda neid mõtteid. Tahaks ennast välja lülitada. Mu sisemised akud on täiesti tühjaks saanud. Iga väiksemgi tagasilöök, kasvõi avastamine, et elektriarve on 60 senti suurem kui oma eelarves olin arvestanud, on nii suure mõjuga. Ka mina olen siiski inimene. Kuigi püüan kogu hingest endast parima anda, et sellest olukorrast pääseda, siis reaalselt ei jaksa ma ilmselt selliselt igavesti vastu pidada. Varem või hiljem ma murdun. Mulle küll öeldakse alatasa, et olen ainuõige teekonna ette võtnud ja teostanud õigeid samme jne, aga lõppude lõpuks ei garanteeri see mitte kui midagi.