Mõtted kui keskjaamas sõeluvad rongid

Mul oli täna elu esimene interneti teel toimunud "visiit" psühholoogi juurde. Toimus see kõik siis Skype'i vahendusel ja ma pean ütlema, et see asendab väga edukalt pärisvisiite. See kohtumine oli sama vahetu, sama meeldiva alatooniga. Nagu olekski istunud oma koduse kontoritooli asemel sealsamas psühholoogi kabinetis diivanil.

Seekordse kohtumise põhiteemad olid üsna eriilmelised. Alustuseks tõstatasin ma ise teemaks selle, et kas ma peaksin oma olukorras antidepressantide peale mõtlema. Sest ikka ja jälle tuleb mul ette õhtuid ja öid, kus ma lihtsalt ei saa muremõtetest jagu ja ma ei suuda uinuda. Ärevus ja rahutus on lihtsalt nii tugevalt mu hinges sees. Lisaks tekkisid mõtted, kas peaksin laskma end depressiooni suhtes testida. Tänapäeval on igasugused vaimsed häired järjest aktuaalsem teema ja tihtipeale minnaksegi lõpuks tablettide peale, sest muud moodi enam ei saa. Kas mina peaksin ka selle tee valima? Ma olen sisuliselt terve oma elu ilma ravimiteta hakkama saanud. Ma vist ei ole mitte kunagi vähemalt teadlikult antibiootikumide kuuri läbima pidanud. Ma pole mitte kunagi unerohte või rahusteid pidanud tarbima. Samuti on minu teadmised täiesti olematud ka antidepressantide suhtes. Aga kõik justkui kasutavad midagi. Vaadates seda ETV saadet "Selge pilt," siis selgub, et peaaegu kõigil neist, kes seal räägivad, on mingi tabletikuur läbimisel või läbitud. See tundub justkui nii elementaarne. Esialgu jõudsime siiski selleni, et kohe nüüd ja praegu tablette vaja ei ole. Psühholoogid ise ei saa muidugi ravimeid välja kirjutada ka. Selle tõttu peaks see teekond niiehknaa algama perearsti juurest. Aga see teadmine, et see raviviis ei ole midagi hullumeelset, andis omamoodi mingi rahustava kindlustunde. Mingi taganemistee. Inimene ei muutugi automaatselt hulluks, kui ta antidepressante tarvitab.

Lahendusena jõudsime me hoopis erinevate hingamisharjutuste ja mõtete kontrollimise peale. Tegime reaalselt seansi jooksul ka ühe 5-minutilise hingamissessiooni läbi ja see oli äärmiselt mõnus, lõõgastav ja rahustav. 3-4 sekundit sisse hingamist, seejärel 2-3 sekundit hinge kinni hoidmist ja siis uuesti 3-4 sekundit välja. Nii veider kui see ka ei tundu, siis see tõesti rahustab.

Nüüd aga minu jaoks selle virtuaalse kohtumise tipphetke juurde. Me kõik tahame millestki või kellestki vaimustuda. Olla tõeliselt sillas millestki. Ma olen oma olemuselt selline veidi tuim inimene, analüüsin end ja teisi päris palju. Samuti on ka erinevate olukordadega. Selle kõige tõttu on minus vähemalt viimasel ajal raske tekitada seda ohhoo-efekti, sest ma lihtsalt tajun juba ette, mis edasi juhtub ja üllatusmomenti lihtsalt ei teki. Aga täna psühholoog seda suutis. Ja see puudutabki siis seda mõtete kontrollimist oma peas. Võrdlusena kasutas ta keskset raudteejaama kuskil suurlinnas. Sellist jaama, kus siblib sisuliselt iga minut mingis suunas mõni rong. Mõni tuleb, mõni läheb. Ja kujutame seda ette nüüd meie mõtete jadana. Kui me oleme eksinud, siis me justkui tahaks igale rongile hüpata, kuhugi suunduda. Midagi ette võtta. Aga kui äkki võtaks korraks aja maha ja vaataks natuke ringi. Püüaks natuke põhjalikumalt aru saada, millise rongi peale ikkagi astuda. Või peaks neil kõigil hoopiski minna laskma? Need rongid ongi nagu mõtted meie peas. Me peaksime suutma ise kontrollida seda rohkem, millisega neist kaasa läheme. Lisaks tuleks valida muidugi neid hetki, mil me üldse rongijaamas viibime. Viimased kuud olen ma sisuliselt hommikust õhtuni, kogu oma ärkveloleku aja just seal viibinud, püüdes lahendusi ja õigeid ronge leida. Praegu sai paika, et hea aeg selleks oleks tegelikult vaid kahel tunnil päevas - hommikul 8-9 ja õhtul 17-18. Neil aegadel tohin mõelda oma probleemile. Lugeda blogiga seonduvaid kommentaare ja kirju, suhelda laenuandjatega. Muul ajal peaksin suutma end kõigest sellest välja lülitada. Minu senine tavapraktika on olnud see, et ma monitoorin sisuliselt kogu oma ärkveloleku aja blogiga seonduvat - kui palju on külastajaid, kui palju on kommenteerijaid (püüdes koheselt ka vastata), kui palju on postkastis kirjutajaid (ka neile olen alati üritanud kohe vastata). Sisuliselt on mu päevad hommikust õhtuni koguaeg sisustatud mu probleemiga. Aga see ei saa olla jätkusuutlik. Sest see närib lõpuks mind katki ja see ei lahenda mu probleeme mitte kuidagi kiiremini. Ma panen endale piirid, millal tohin rongijaama territooriumil viibida.