Kuidas laenufirmad ja inkassod räigelt seadusi rikuvad

Alates eelmisest esmaspäevast olen ma siis ametlikult võlglane. Tänaseks päevaks on mul kolm laenulepingut viivises. Selle kõige tõttu olen viimase nädala jooksul väga tihedalt suhelnud oma võlanõustajaga, et saada ette selgemat pilti sellest, mis mind ees ootab ja mis õigused mul selle kõige juures on. Välja on koorunud nii mõndagi huvitavat ja seejuures ka ootamatut.

Täpsemalt tahaks rääkida kahest seadusepunktist, mida sisuliselt kõik laenuandjad rikuvad.

Esimene punkt on viivise arvestamine. Juriidiline tekst selle kohta ütleb järgnevalt: "Riigikohtu otsusega on lepingus kasutatavale viivisemäärale seatud konkreetne lagi – viivisenõue, mis on suurem kui 24% aastas, s.t suurem kui kolmekordne seadusjärgne määr, on ebaseaduslik. Maksimaalne ühe päeva viivis saab seega olla 0,066%. Kui lepingus on viivis suurem kui 0,066% tuleb ikkagi arvestada viiviseks seadusjärgne 0,022%."

Kellel huvi, vaadake oma laenu- või muid krediidilepinguid. Kui suureks teil seal viivis on määratud? Bondoral on see näiteks 0,2% (ületab seadusega lubatud viivist peaaegu 10 korda), Kreditexil 0,102%, Placet Groupil (smsraha, smsmoney, laen) 0,11% jne. Ehk siis kõigil on see seadusega lubatud piirist kõrgem.

Miks nad niimoodi teevad või miks nad seda teha saavad? Sest tegelikult ei ole viivisemäär enne oluline kui alles kohtumenetluses. Ja vaevalt ükski võlglane ise laenuandjat kohtusse annab. Seda nii teadmiste puudumise, uute kulude lisandumise, kohtuveskite aegluse jms. tõttu. Selle lihtsa põhjuse tõttu saavadki laenuandjad ära kasutada oma jõupositsiooni ja sisuliselt teevad võlgu jäänud kodanikuga seda, mida ise tahavad. Laenufirmad ja inkassod algatavad sageli enne nõuete aegumist maksekäsu kiirmenetluse, seejuures lootes, et võlgnik ei taipa vastuväidet esitada (nii sageli ongi). Kui vastuväidet ei esitata, siis lähebki see nõue koheselt ka täitmisele (ehk siis täitmisele läheb ka eelmainitud ebaseaduslik viivisenõue). Kui vastuväide siiski esitatakse, siis mitte alati ei alusta võlausaldaja seejärel hagimenetlust (sest ta teab, et see nõue ei ole täiel määral põhjendatud). 

Järgmine punkt, millele soovin tähelepanu pöörata, on laenulepingu ülesütlemise aeg. VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seejuures ei ole tähtis, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed moodustasid kogu laenust.

Ehk siis kokkuvõttes, kui jooksev võlgnevus on vähem kui 3 osamakset (ca. 90 päeva) + 2 nädalat lisaaega, siis ei tohi lepingut veel üles öelda ega ka inkassodele üle anda. Ometigi laenuandjad teevad seda. Miks? Taaskord selle tõttu, mis juba eelmises punktis sai välja toodud.

Võlamenetlus on oma olemuselt nii meeletult laenuandja poole kaldu, et sisuliselt võib laenufirma võlgniku paljaks röövida enne kui alles kohus on see, mis laenusaajat päästma hakkab (aga sedagi siis juhul, kui laenufirma ise asja kohtuni on viinud...). Rääkimata muidugi kogu sellest vaimsest terrorist, mida inkassod ja laenufirmad võlgniku kallal rakendavad.

Tooksin siinkohal veel ühe olulise punkti välja, millele võlamenetluse juures tähelepanu pöörata. Iga osamakse võlgnevuse eest tohib välja saata maksimaalselt ühe tasulise meeldetuletusteate ja selle maksimaalne "trahv" on 5 EUR. 

Ja nüüd üks illustreeriv näide kogu see eelneva jutu peale. Oletame, et teil on laenuleping, mille igakuine kuumakse on 100 EUR. Selle maksetähtaeg kukub ja te jääte viivisesse oma laenuga. Esimesel kuul tohib sellele maksimaalselt lisanduda 5 EUR (leppetrahv) + 0,066% päevas viivist ehk siis 6,6 senti päevas = 1,98 EUR 30 päeva jooksul. Ehk siis esimese kuu lõpuks on koos viiviste ja trahviga summa kasvanud 106,98 EUR peale. Lepingut veel üles öelda ei tohi. Algab teine kuu, viivisesse läheb ka teine osamakse. Taaskord tohib määrata leppetrahvi 5 EUR. Kuna nüüd on jooksev võlgnevus juba 200 EUR, siis on viivise algsummaks 200 EUR. Seega viivist jookseb 2 korda kiiremini ja koguneb 30 päevaga 3,96 EUR. Nüüd on koguvõlgnevus 106,98 + 100 + 5 + 3,96 =  215,94 EUR. Ja lepingut ei tohi endiselt kuhugi edasi anda ega üles öelda. Kukub ka kolmas kuu. Võlasumma kasvab 215,94 + 100 + 5 + 5,94 = 326,88 EUR peale. Nüüd tekib laenufirmal seaduslik alus lepingu üles ütlemiseks. Selleks peab ta teile saatma vastava meeldetuletuse. Kui nüüd aga selle 326,88 EUR ära maksate (olete võitnud 3 kuud lisaaega 26,88 EUR eest), siis peatub kogu protsess ja jooksev võlg on tasutud. Lisanüanss on muidugi see, et maksehäireregistris on teie kohta kirje tehtud ja laenusaamise võimalus mõneks ajaks ära võetud, aga suures plaanis ei ole see oluline. See kirjeldus siis on see, kuidas peaksid asja käima seaduslikult. Ja see on see, mille alusel olen mina oma plaani koostanud.

Lõpetuseks veel mõned kommentaarid võlanõustajalt.

"Võlausaldajatel on oma nägemus ja oma sisemised eeskirjad, mille alusel nad toimetavad. Osa sellest on kirjas lepingutes. Näiteks võib lepingus kirjas olla, et maksete mittetähtaegsel tasumisel antakse võlgnevus üle inkassofirmale kahe kuu möödumisel. Kui tarbija sellega ei nõustu ja leiab, et see on seadusega vastuolus, siis ongi võimalus selguse saamiseks kohtu poole pöörduda. Näiteks ütleb seadus (VÕVS), et võlausaldaja ei saa võlgade ümberkujundamise menetluse ajal lõpetada lepingut nõude alusel, mille ümberkujundamist võlgnik taotleb. Sellest hoolimata näen ma pidevalt selliste nõuete loovutamisi inkassofirmadele. Olen küll juhtinud võlausaldajate tähelepanu sellele, et loovutamine on seadusega vastuolus (nad põhjendavad, et teatud tingimustele vastavad nõuded loovutatakse automaatselt), kuid eraldi menetluse algatamist ei ole vajalikuks pidanud."