Ukraina abistamine, 3. osa

Kuigi ma tõmbasin siin oma investeerimisteemadega natuke pidurit, siis teatud lubadused ja iseendaga tehtud kokkulepped kehtivad siiski edasi. Üks sellistest on ka Ukraina aitamise plaan. Sellest saab täpsemalt lugeda siit. Tänane ülekanne oli selles järjekorras juba kolmas - senised summad on olnud 85,08 EUR ja 44,76 EUR.

Seekord siis võtan kokku maikuu. Klikkide arv oli täitsa tubli ning kokku tiksus neid reklaamieurosid 26,06 EUR eest. Ehk siis ülekande summaks kujunes seekord 52,12 EUR. Kokku kolme kuuga Ukraina heaks seega 181,96 EUR. Tegelikult ei olegi seda ju väga vähe. Ise olen küll selle üle isegi uhke ja väga tänulik teile, mu kallid lugejad.

Aga ega siin midagi muud selles osas ei olegi lisada, et jätkame palun samas vaimus ning loodame parimaid uudiseid ka sõjatandrilt. Ükskord peab see sõda ju ometigi lõppema. Mitte ükski sõda pole igavene. Слава Україні! Героям Слава!

Vaimselt olen ma endiselt võlglane

Teinekord on elus selliseid hetki, mil tuleb edasi minekuks teha hoopis mõned sammud tagasi. Tunnistada endale, et vähemalt sellel konkreetsel ajahetkel oli valitud teeots siiski vale. See on küll raske, aga nui neljaks sama teed jätkata on veelgi raskem ja pikemas perspektiivis ka kasutu. Nii olen ka mina teinud otsuse, et vähemalt mõneks ajaks läheb mu "Miinustest Plussi" blogi puhkusele. Pikemalt sellest taustast ja kuidas nende mõteteni, otsusteni jõudsin, kirjutasin ma siin.

Mis siis aga nüüd edasi? Mis seal ikka - siinne blogi ärkab taas üles ja edaspidi tulevad postitused just siia. Oma hinges olen ma siiski endiselt võlglane, hasartmängur ning investoriks ma oma vaimse seisundiga lihtsalt veel ei kõlba. Kõige mõistlikum tundubki hetkel seda kõike iseendale ausalt tunnistada, end veidi koguda, tarkust ja kogemust ammutada. Ning küllap naaseb see investeerimisblogi ka just siis, kui aeg ja mina selleks küps.

Üks asi, millele ma siin nädalavahetusel mõtlesin, on just see erinevate rahakaotuste talumine. Kui investeerimisblogis kirjutasin ma mingitest 10-20 eurostest miinustest (needki suht pika aja jooksul), siis oma mängurikarjääri jooksul oskasin ma ju kaotada summasid, mis selle kõige kõrval täiesti hoomamatud. Meenus üks reaalne, konkreetne päev tollest ajast. Ma olin järjekordselt siis tubli olnud ning oma pool aastat kenasti pangakontosid puhtana hoidnud. Ning siis tuli taas selline seis, kus avastasin, et mul on oma 1300 eurot igakuistest maksetest puudu. Kuid kuna olin taaskord laenukõlbulik, siis saigi kiirelt laenukontorisse X taotlus saadetud, 5000 euro peale. Ning kuna mu kuupalk oli juba tollal Eesti keskmisest palgast oluliselt suurem, siis ei tekkinud selle laenu saamisega ka mitte mingeid probleeme. Juba samal päeval oli see kenasti mu pangakontol olemas. Mis seal ikka - 1300 eurot läks sellest koheselt siis jooksvate kohustuste katteks ning oligi jälle selles mõttes kuuks ajaks rahu majas, eks ole. Ülejäänud 3700 eurot (!) kandsin ma aga hetkega erinevate spordiennustusportaalide peale laiali. Ning siis läks ennustamiseks. Panused olid suured - 300 eurot siia-sinna ei tekitanud mingeid emotsioone. Mäletan, et korraks sain tookord isegi oma seisud kuskile 5000 euro juurde ning oleks võinud ju summad välja võtta ja laenu tagasi maksta. Aga ei, kus sa sellega. Ahnus ja võidujoovastus olid nii suured, et panused muutusid muudkui suuremaks ja riskantsemaks. Kuskil peas vasardas mõte, et kui 10000 euroni jõuan, siis võtan kõik välja. Aga loomulikult lõppes see kõik korraliku tildi ja kogu raha maha mängimisega. Ehk siis vähem kui 24h jooksul suutsin ma 3700 eurot mutiauku ajada. Seda järgmise päeva mänguripohmelli ei unusta ma ilmselt kunagi.

Selle loo taustal võiks küsida, et mida kuradit ma siin mingeid suvalisi investorimiinuseid põen, aga tegelikult on see teatud mõttes just selliste sündmuste tagajärg. Ma kardan. Sest ma olen oma elus nii palju kaotanud, et enam ei ole ma sisuliselt sentigi valmis kaotama. Vähemalt vaimselt mitte - see tekitab sisemise ängi ja ärevuse ning siis kardan ma juba valesid otsuseid. Ning eks see kõik näitab, et ma lihtsalt ei tohiks veel ronida sinna põllumaale, kus on oht sisse vajuda. Kus on oht iseenda vaimu ohvriks langeda.

Ehk siis kokkuvõttes - kuna ma olen endiselt pigem võlglane kui mingi investor, siis jätkubki kõik siin. Uute lugudeni ja nautigem suve!

Eksklusiivselt Võlglase Blogile: intervjuu Paul Neitsoviga

Eestis on päris palju hasartmängusõltlasi. Pean siis silmas ikka neid, kellele see kõik on ka mingeid probleeme tekitanud - kas siis majanduslikke, vaimseid või isegi kriminaalseid, sotsiaalsetest muredest rääkimata. Päris täpseid numbreid on loomulikult väga raske välja tuua, sest keegi neid(meid) üle lugeda kuidagi ei saa. Ehk siis kõik need numbrid on suures plaanis hinnangulised. Aga neid inimesi on kindlasti julgelt kümneid tuhandeid. Ning arvestades meie rahvaarvu ning eriti mõeldes kasiinoealiste inimeste peale, siis on see osakaal täiesti märkimisväärne. Loomulikult on nende tuhandete inimeste seas ka selliseid inimesi, keda meie avalikkus rohkemal või vähemal määral tunneb. Ning mingeid valdkonna piire selles osas ei ole - nende seas on nii poliitikuid, muusikuid, sportlasi kui ka kindlasti teiste alade esindajaid. Ning osad neist on julgenud ka niiöelda "kapist välja tulla". Tuntumad näited neist ilmselt kunagine keskkonnaminister Tõnis Mölder, meie senini ainus NBA-s platsil käinud korvpallur Martin Müürsepp või siis kõige avameelsemalt ja avatumalt end selles osas avanud kitarrivirtuoos Paul Neitsov.

Mina võtsin Pauliga ühendust ja palusin temalt väikese intervjuu. Ning ta oli hea meelega nõus endast taaskord ühe tükikese avama. Panen siia igaks juhuks juba ennetavalt kirja, et kuna tegemist on eksklusiivselt selle blogi jaoks antud usutlusega, siis järgnevaid ridu tohib tsiteerida ja jagada vaid otsese viitega käesolevale postitusele.

Aga mis seal ikka, läksime!

Tere, Paul! Alustuseks võiksidki kirjeldada oma mänguriaja algust. Sinu "karjäär" vist on piirdunud füüsiliste kasiinodega ja netiteemad (kaasa arvatud näiteks spordiennustus või pokker) ei ole sinu elust läbi käinud?

Jah, minu lugu hasartmängudega algas niipea kui see võimalik oli.. sain 21 ja läkski lahti kohe. Mina olin jah füüsiliste kasiinode kütkes. Olen ka kunagi proovinud netipokkerit, aga see ei köitnud õnneks niivõrd, et oleksin konkreetselt sellest sõltuvusse jäänud. Üheski netikasiinos (olen kuulnud, et on populaarsed) ma pole mänginud.

Kui kaua sul aega selleni, mil oma raha sai otsa ja tuli väljaspoolt lisa hankida? Ilmselt jõudsid ka igasuguste kiirlaenukontoriteni? 

Kuna olin tollal tudeng, siis ega seda raha polnudki ju tegelikult.. laenuküsimised tekkisid ikka väga ruttu. Kiirlaenukontoriteni jõudsin hoopis paar aastat peale aktiivset mängurluse perioodi. Võlgade keeris oli nii suur, et mässisin end järjest sügavamale ja lõpuks kasutasin pettuseid, mille eest kannan hetkel ka kriminaalkaristust.

Millal hakkasid esimest korda mõistma, et sa tegeled enesehävitusega?

Enesehävituseks on väga palju viise. Eks mul läks sellest kõigest päriselt aru saamiseks ikka hea mitu aastat. Ja kui saingi, siis polnud piisavalt tugev, et lõpetada.

Oled rääkinud, et käisid ka psühholoogi vastuvõtul, aga need kogemused on pigem vist negatiivsed ja mõttetud?

Psühholoogidega on kogemusi seinast seina. On ka väga-väga häid kogemusi, aga neid kahjuks tõesti hasartmängurluse teemadel on vähem.

Kust üldse peaks sinu arvates üks mängur abi otsima? Mis peaksid need esmased sammud olema? EMTA piirang?

EMTA piirang panna ja lähedastele teada anda, et sul selline mure on. Räägi alguses oma inimestega ja siis pöördu teraapiasse.

Miks sina üldse avalikkuse ette oma nimega selle teemaga läksid? See on ju tegelikult ühiskonnas veelgi suurem tabu ja patt kui alkoholism ja suitsetamine...

Ma läksin avalikkuse ette kahel põhjusel: esiteks aitas see mul paremini iseendale kõike tunnistada ja teiseks lootsin, et ma pole ainus ja keegi saab minu vigadest ja kogemustest õppida.

Kui sa mõtled oma praegusele elule ja sellele, millest oled välja tulnud, siis kas sa tänaseks usaldad end nii palju, et väita, et sa enam ei lange sellesse võrku? Minu enda arusaam siin on paraku see, et see on omamoodi nagu herpes - kui see kord juba külge on hakanud, siis viirusena jääb see su organismi igaveseks - piisab vaid mingist ebastabiilsemast eluperioodist ja see lööb taas välja ja tirib mängima. Jagad mu mõtet?

Ma usaldan end selles osas piisavalt, kui ma olen Eestis. Siin mind teatakse, mul on keeld jne. Välismaal viibides on kõhe tunne, aga siiani olen suuremalt jaolt ikka hakkama saanud. Eks see jääb kindlasti kogu eluks kummitama, aga olles jõudnud ikka väga kindla selguseni, et see on meile välistatud, siis tekib positiivsem tunne. Ebastabiilsel eluperioodil tuleb endale lihtsalt kinnitada, et sul see viga küljes on ja tugev olla. Mina Eestis viibides õnneks mingit mängutungi ei tunne.

Kuidas su sõbrad-tuttavad-lähedased sellesse kõigesse suhtusid? Kas oli ka neid, kes ütlesid, et oh, Paul, hea, et sellega välja tulid, tead, tegelikult mul sama mure? Või oli ka neid, kes sinuga selle peale igasugused suhtlused katkestasid?

Sõbrad-tuttavad on olnud toetavad alati. Eks ikka on neid, kes on minu nõrkustes pettunud, aga selle järgi ei maksa ennast defineerida.

Arvestades, et füüsilised kasiinod on siiski suhteliselt avalikud kohad, siis ilmselt oli see siiski mingil määral vast niigi selline avalik saladus, et sa mängimas käid? Kui pikaks üldse su mängusessioonid teinekord venida võisid? Kasiinodes ju teadupärast kellasid seintel pole ja ajataju ilmselt kaob suht ruttu?

Ma ei tunnetanud, et tegu oleks olnud avaliku saladusega. Kes teadis, see teadis. Ajataju paneb seal minekut jah.. rekord ilmselt kuskil 30h järjest. 

Kas kontserte andes oled ka tajunud seda temaatikat kuidagi, publiku poolt siis? Või ise sellel teemal ehk juttu teinud?

Kontsertidel pole otseselt sellest juttu teinud, aga inimesed ikka uurivad ja küsivad. Minu kuulajad on head inimesed. Neile olen tänulik alati. 

Aitäh, Paul, nende vastuste eest :)

Kõike kõige vahvamat sulle sinu muusikukarjääris ja muidu elus üldiselt!

https://www.youtube.com/watch?v=ucanp9cyUUo

Tallinna panoraam: Kasiinosõltuvusest ja võlgadest

Kuigi ma väga enam ei kibele siia blogisse postitusi tegema, siis sedapuhku teeksin siiski ühe erandi. Räägiksin ühe loo.

Eelmisel neljapäeval (31.03.2022) kirjutas mu Facebooki postkasti (selle blogiga seotud konto postkasti siis) TV3 saate "Tallinna panoraam" toimetaja Liisa Tupits: "Tere, kirjutan teile Tallinna Panoraami saate toimetusest, nimelt otsin inimest, kes oleks nòus andma  intervjuu kasiinosòltuvuse teemal. Saame isiku jätta anonyymseks. Kas teie oleksite nòus intervjuuks?" Kuna ma päris pidevalt selles postkastis ei käi, siis avastasin selle kirja umbes 4 tundi pärast saatmist. Vastasin siis kiirelt, et iseenesest olen nõus oma arvamust ja lugu jagama küll, aga paraku kindlasti mitte oma näo ega nimega. Aga möödus vaevu tunnike ja Liisa vastas, et nad juba leidsid inimese. Igal juhul olin rõõmus ja elevil, et selliste teemadega endiselt ikkagi tegeldakse. Ning ega's midagi, jäin siis saadet ootama (saade jõudis eetrisse pühapäeval, 03.04.2022).

Ning tänaseks olen selle saate ja eriti siis selle kasiinosõltuvuse ja võlgadega seotud teema mitu korda läbi vaadanud. Mulle see meeldis. Oli näha, et selle küllaltki lühikese (ca. 7 minutit) lõigu sisse oli kõik oluline info ära mahutatud. Suur kiitus saate tegijatele! Loomulikult saaks nendel teemadel tundide pikkuseid seriaale valmis teha, sest see temaatika lihtsalt on niivõrd mittetahuline, aga kokkuvõttes on ikkagi oluline, et neil teemadel räägitakse. Sest see on üks väga sügav kasvaja kogu meie planeedil. Kel huvi antud lõigu vastu, siis klippi sellest näeb näiteks siit: https://www.youtube.com/watch?v=lizrmc-57Ac

Epiloog + uus võlablogi

Kuna mu aktiivsest hasartmängukarjääri lõppemisest saab peagi 2 aastat täis ning mu eluke on üsna vaikseks maha rahunenud, siis on ikka ja jälle mul aega ka kogu seda hullumeelsust meenutada. Teate, ausalt öeldes tulevad praegugi veel külmavärinad peale kõigile neile sündmustele ja tegudele mõeldes. See oli sõna otseses mõttes elu põletamine. See oli eluperiood, kus ma pean üldse tänulik olema, et ma ellu jäin. Sõna otseses mõttes. Kusjuures kõige raskemad hetked olid tihtipeale komandeeringutes olles, kus oli seda omaette olemist ja võimalust lollusi teha veel eriti palju. Ning sellele järgnes ka päris palju unetuid öid, kus ma üle kere värisedes püüdsin aru saada, mida kuradit ma teen ja kuidas sellele kõigele lõpp teha. Muidugi vaheldusid need mõtted samas ka mängurile omaste ideedega, kust ometigi uue rahasumma peale saaks ja uuesti mõne panuse kuskile panna. Tuli ju ometigi just kaotatud raha tagasi "teenida"! Need oli tõeliselt karmid hetked, mida on raske uskuda ja veelgi raskem meenutada. Aga see emotsioon on minu sees alles. Oli ka hetki, mil ma tõesti olin valmis kuskilt külaliskorteri rõdult alla hüppama, sest ma ei suutnud enam välja mõelda, kuskohast uut laenu saada. Ma ei ole oma elus liiga palju ega liiga tihti alkoholiga patustanud, et lõpuni adekvaatset võrdlust teha, aga ma usun, et mänguri vaimsed pohmakad on kordades hullemad kui need joodiku hommikuahastused. Need hetked, mil ma lihtsalt passin kuskil 2000km kaugusel kodust keset mingit suurlinna hotelli rõdupiiret...ja mõtlen, kui lihtne see kõik oleks...vähemalt füüsilises mõttes. Ega ma lõpuni ei tea, mis mind neil hetkedel tagasi hoidis. Aga mingi kaitseingel tegi kõik, mis tema võimuses ja mu elu ei lõppenud seal.

Mulle teeb head meelt, et järjest rohkem ja rohkem on ajakirjanduses juttu sõltlastest. Ja mitte enam alkohol, nikotiin ja narkootikumid, vaid järjest rohkem räägitakse ka mänguritest. Üks viimaseid üllitisi on Eesti Ekspressi artikkel, kus kirjas nelja erineva hasartmängusõltlase lood. Kaks neist lugudest kajastab tavakasiino külastajaid, üks siis netikasiinodes jackpotte taga ajavat inimest ja viimane siis minusugune mees - spordiennustused. Selle viimase mehe kohta tsiteeriksin ka paar lõiku: "Talle ei meeldinud mitte kunagi mitte mingiks otstarbeks raha laenata. Kasiinodes ta samuti ei käinud. Ta elu oli tegelikult igas mõttes korras... kuni spordiennustused ta konksu otsa võtsid. Aleksei mängustaaž kestis kolm aastat. "Sellest kolmest aastast ei ole mul mitte midagi head meenutada. Mängisin pidevalt, ei mõelnud millelegi muule, võlad aina kasvasid." Aleksei ei kahetse mitte ainult suure rahasumma kaotust, vaid ka kaotatud aega."

Nii lihtne see kõik ongi. Vähemalt välisel tasapinnal. Aga kõik see, mis võlgadesse uppunud mänguri hinges toimub, see on räige. Ta ei ole enam tegelikult teovõimeline inimene. Tegelikult imestan ma siiamaani, kuidas ma üldse suutsin ka pärast neid unetuid öid ja sõna otseses mõttes eluga võideldes ikkagi hommikul end kokku võtta ja koos teistega tööle minna. See kõik oleks nagu unes toimunud. Aga ometigi oli see kõik reaalsus. Minu reaalsus. Ja vägagi palju aastaid... Hoiduge sellest! Ärge tehke isegi seda esimest spinni ega esimest panust!

Lõpetuseks aga üks väike reklaam. Ühelt poolt on mul muidugi kurb meel (et ta sellisesse olukorda on üldse sattunud), aga teisalt on ka siiski hea meel, et järjekordne inimene on asunud oma võlaprobleemidega aktiivselt tegelema ja ta kajastab oma teekonda ka värskes blogis. Olen selle neiuga juba päris mitu kirja ka vahetanud ja tema kirjutamisoskus on lihtsalt vapustavalt hea - https://minuvolad.blogspot.com/