Täna tahaksin rääkida teile loo sellest, kuidas ma aastaid elasin justkui mingis paralleeluniversumis, kus ma muudkui lootsin, et ma saan üksinda hakkama. Ma uskusin, et ma säästan selle kõigega oma lähedasi. Ma ei kuulanud ei sõpru ega ka spetsialiste, kes juba ammu soovitasid mul kõik ausalt ära rääkida. Aga mina olin kange, mina vaikisin ja kannatasin üksinda. Sest nii tundus mulle ainuõige. Ma isegi andsin endale lubadused, et need saladused tulevad minuga hauda kaasa ja vaikin igavesti. Aga...
Raha on teema, millest me väga tihti rääkida ei soovi. Me kardame, et tunnistades oma raskusi, näeme välja nõrgad, läbikukkunud. Aga tegelikkus on karm: vaikimine ei päästa sind, see süvendab su auku. Kujuta ette olukorda: kuu algus, aga sinu eelarve on juba miinuses. Sa tead, et iga euro on arvel, aga su abikaasa eeldab, et sul on vaba raha. Ta palub sul maksta lapse kooli teatrietenduse eest või katta Lottemaa reisi. Sa ei julge öelda, et sul pole seda raha. Sa tunned häbi. Ja nii otsid sa raha kuskilt mujalt – krediitkaardilt, kiirlaenust, sõbralt või lausa Facebooki laenugruppidest. Veel üks auk, veel üks koorem. Ja iga kord, kui sa varjad tõde, kaotad killukese rahu ja usaldust.
Miks me vaikime? Sest me kardame, et meid peetakse läbikukkunuks. Me kardame, et meie lähedased pettuvad meis ja meile langeb kaela suur süüdistustekoorem ning lisaks kõigele on meis justkui mingi illusioon, et küll me saame ise hakkama, on vaja lihtsalt veelgi rohkem pingutada. Aga tegelikult ei lahenda vaikimine mitte midagi. See tekitab pingeid suhetes, kasvatab stressi ja viib sind veelgi sügavamale võlgadesse.
Hetkel on minus tärganud justkui mingi valgustus. Viimaste kuudega olen aru saanud, et minu ainus pääsetee ongi "kapist väljatulek". Eks lõpliku avalikustamise detailsuse peab iga inimene muidugi ise valima. Peaasi, et kõik, mis antud hetkes oluline, tuleks päevavalgele, et see ei jääks enam sinu sisse peitu. Enda puhul ma tunnetan näiteks, et mängurlus ei ole tänaseks enam tähtis, aga rahaline seis, laenukohustused, reaalne võimekus pere eelarvesse panustada on sellised teemad, millest lihtsalt tuleb ausalt rääkida. Selle kõige kohta võiks öelda, et parem hilja kui mitte kunagi.
Olgem ausad, selles seisus on just ausus ja avameelsus need esimesed sammud vabaduse poole. Kõik muud variandid on lihtsalt enda petmine. Kui sa räägid, juhtub midagi imelist - pinge kaob. Sa ei pea enam mängima rolli, mida sa ei jaksa kanda. Pere saab aru, miks sa ei saa kõike lubada. Koos saab teha plaani – vähendada kulusid, otsida lisasissetulekut, seada prioriteete. Ja mis kõige olulisem - sa taastad usalduse.
Raha ei ole tabu. Vaikimine on. Kui sa varjad, maksad rohkem – mitte ainult rahas, vaid ka usalduses ja rahus. Julge rääkida. See on raske, aga see on ainus tee, mis viib sind tagasi pinnale. Mul on natuke isegi piinlik, et ma nii pikki aastaid justkui jonnisin neil teemadel ja muudkui korrutasin endale ja teistele, et mina jään vaikima. Kunagi, mõnes järgmises postituses räägin ma pikemalt oma isiklikust loost, kuidas, millest ja kellele ma enda lugu olen avalikustanud. Nii palju võin siiski siia lisada, et minu hinges on tegelikult seda rahu tänaseks palju rohkem kui näiteks selle aasta alguses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar