FB eraisikute laenulepingute juriidiline lühianatoomia

Viimasel ajal on mu postitused kuidagi väga emotsionaalseks muutunud. Aga täna teen veidi asjalikuma ja kohe kindlasti ka praktilisema pöörde. Võtaksin koostöös meile juba tuttavate Peetri ja jurist Meelis Jürmaga ette reaalse näite Facebooki laenugruppides pakutavast laenulepingust.

Igaks juhuks jätan laenuandja nime siinkohal mainimata. Seda võin ehk lisada, et ka mina olen sarnastel tingimustel selle sama inimese käest laenu võtnud. Tean, et selle analüüsiga siin teatud mõttes teen ennastki lolliks (et mille kuradi pärast peaks üldse keegi sellistel tingimustel raha laenama?!), aga on nagu on, teinekord lihtsalt ei jää midagi muud üle.

Niisiis. Antud näites on laenusummaks 300 eurot ning laenuperioodiks 30 päeva.

Esimene "toredus" hakkab silma järgneva lepingupunktiga (kõik sõnastused on muutmata kujul pärit originaallepingust, et pöörata tähelepanu ka küllaltki kesisele õigekeelele, mida võiks ju niiöelda ametlike lepingute puhul justkui iseenesest mõistetavaks pidada).

• Laenusaaja maksab Laenuandjale Laenu koos intressiga ja teenus tasudega 450.00 eurot millest Laenu põhiosa on 300 eurot, Laenuintress on 40 Eurot ja Lepingu vormistamise tasu on 110 Eurot.

Kommentaar: Kohus nõuaks kindlasti kõikide nende summade ümbervaatamist ja vähendamist. Täiesti arusaamatu on lepingu vormistamise tasu 110 eurot 300-eurose laenu puhul. Laenuintress on samuti üle mõistuse suur, ca. 150% aastas. Juristi soovitus: maksta maksekuupäevaks tagasi 340 eurot ja kui laenuandja veel midagi sooviks, siis tuleks öelda, et mingu kohtusse.

Järgmised kolm punkti:

• Laenuandjal on õigus rakendada rahaline trahv Lepingust tulenevate tingimuste kinnipidamise keeldumise eest. Summas kuni 1000 eurot lähtudes mõistlikkuse piiridest.
• Laenuandjal on õigus küsida meeldetuletuse teavituse eest 100 eurot, peale lepingus määratud tagasimakse tähtpäeva
• Laenu tagastamisega viivitamisel on Laenuandjal õigus nõuda Laenusaajalt viivise tasumist 2% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Kommentaar: Ma olen arvamusel, et kõik need lisad on ikka niivõrd proportsioonist väljas, et siin peaks kohus midagi ette võtma. See tundub vägagi olema vastuolus heade kommetega. Ja kui Te selliseid lepinguid sõlmite, siis palun ärge laenake enam või sõlmige normaalsed lepingud. Kõik need tasud pole mõeldud laenuandja rikastumiseks vaid intress peaks olema laenuandja kasu. Kõik muu on sisuliselt viisil või teisel kahjuhüvitised (leppetrahv, viivis). Maksimaalne viivis on tänasel päeval tavapäraste krediidilepingute puhul 0,06% päevas, st. et antud lepingu puhul on seda ületatud 33-kordselt!

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Alustuseks räägiksin natuke enda seisukohalt (kes ma ju samamoodi neid laene olen võtnud) - väga keeruline on siin midagigi mõistlikku näha, aga kahjuks on teinekord reaalsed olukorrad sellised, et ei jäägi lõpuks midagi üle, kui selliste tingimustega nõustuda. Kuigi, mis seal salata, eks parema meelega tasuks neid intresse (tõenäoliselt oluliselt mõistlikemal tingimustel) oma sõpradele või lähedastele, aga siin tulevadki mängu juba igasugused emotsioonid - kui mul on ikkagi kohe nüüd mingit summat vaja, siis vaimselt on lihtsam raha küsida nende šaakalite käest (kuigi täiesti selgel teadmisel, et see on rahatarkuse mõttes ülim lollus) kui tülitada mõnd sõpra (lisaks muidugi see hirm ka, et mis reaktsioon sealt tulla võib ning muidugi pole ju kindel, kas üldse raha sealt saabki).

Juristi kommentaar:  Kas selline leping on seaduslik? Leping on vähemalt osaliselt seaduslik ja ilmselt üsna mitmetes osades vaidlustatav. Saab nõuda nt ebamõistlikult kõrge leppetrahvi (lepingu p 2.6) ja ebamõistlikult kõrge viivisemäära (lepingu p 3.1) vähendamist VÕS § 162 alusel. Samuti ei saa välistada, et intressinõue võib olla vastuolus heade kommetega. Seadus käsitleb üksikasjalikult vaid tarbijakrediidilepinguid. Tavalise laenulepingu regulatsioon on väga pealiskaudne, kuid minu nägemus on see, et kõiki laenuandjaid ja laenusaajaid sõltumata lepingu liigist tuleks kohelda võibolla mitte absoluutse võrdsusega, kuid vähemalt mingi ligilähedasegi võrdsusega. See omakorda tähendaks, et ka kahe füüsilise isiku poolt sõlmitud laenulepingus ei saa laenuandja küsida kõike, mis pähe mahub vaid nõuded peaksid jääma ikka terve mõistuse piiresse. Selles lepingus seda ilmselgelt ei ole ja ilmselgelt on need täiendavad summad suuremas osas rikastumise kui kahju hüvitamise eesmärgil. Igati põhjendatud on, et laenuandjale tagastataks saadud põhilaen 300 eurot. Leping, ükskõik kui perversne see näib ei saa tühine olla selles osas, sest juhul, kui raha on laenusaajale üle kantud ja tal ei tuleks saadut tagasi anda, siis seadustaks selline olukord kuritegevuse st laenuandja vara omastamise laenusaaja poolt põhjendusel, et leping ei kehti. Ja ka kehtetu lepingu alusel saadu peavad pooled teineteisele tagastama. Kas ja kui palju kohus mingeid lisasid vähendab ja võibolla jätab hoopis mingi lisa välja mõistmata, see on muidugi kohtu otsustada, aga põhimõtteliselt on võimalik seda kohtult nõuda. See et füüsiliste isikute vahelised laenulepingud on seaduses väga pealiskaudselt reguleeritud ei võta kohtult kohustust kohtuasi lahendada ja omalt poolt saab kohut suunata. Kokkuvõtteks - ilmselgelt on see laenuleping perverssus.

Asi pole kunagi ainult rahas

Ma tahaksin, et te mõistaksite midagi olulist — enamasti pole asi ainult rahas. Kui ma küsin lähedastelt abi või laenu, siis see ei tähenda, et ma eeldan või nõuan seda. Ma saan aru, et igal inimesel on omad piirid, omad kohustused, omad põhjused. On täiesti okei öelda "ei". Aga mis teeb haiget, on midagi muud.

Hiljutine olukord emaga pani mind sügavalt järele mõtlema. Mind ei murdnud mitte see, et ta ei aidanud mind rahaliselt, vaid see, kuidas ta ei tundnud huvi. Ta teadis, et mul oli aega vaid kaks päeva, et lahendada see vägagi keeruline olukord. Ja pärast seda — vaikus. Mitte ühtegi küsimust, mitte ühtegi sõna. Justkui see polekski oluline. Justkui mina polekski oluline.

See ei olnud esimene kord, kui tundsin end tema poolt hüljatuna. Ja nüüd, täiskasvanuna, kui ma pöördun tema poole mitte lootuses, vaid usalduses, siis kohtan taas seda sama külmust.

Ma tean, et tal ei ole rahalisi raskusi. Ma ei ütle seda kadedusest, vaid lihtsalt selleks, et rõhutada: küsimus ei olnud kunagi rahas. Ma ei oota, et mind alati aidatakse. Aga ma loodan, et mind ei alandata. Et mind ei kohelda nagu tüli või koormat. Et minu haavatavust ei kasutata vaikimise või ükskõiksuse relvana.

Kui keegi ütleb mulle "ei", aga teeb seda empaatiaga, siis see ei tee haiget. Aga kui keegi ei küsi isegi, kuidas mul läks — see teeb. Sest see ütleb mulle, et ma ei ole väärt isegi huvi.

Ma ei jaga seda selleks, et kedagi süüdistada. Ma jagan seda, sest ma tean, et ma ei ole ainus, kes on tundnud end nähtamatuna just siis, kui oleks kõige rohkem vajanud lihtsalt... inimlikkust.

Kriisid paljastavad tõelised suhted

On lihtne olla üksteise jaoks olemas siis, kui kõik on hästi. Kui elu on stabiilne ja rõõmus, tundub, et sõpru ja toetajaid jagub igale poole. Aga just kriisides, kui kõik on laiali lagunemas ja vajad abi rohkem kui kunagi varem, selgub, kes on tegelikult sinu kõrval. Kriisid on nagu lakmuspaber – need näitavad, millised suhted on päriselt tugevad ja millised ainult pealispinnal. Tõelised suhted ei selgu siis, kui päike paistab – vaid siis, kui vihma sajab ja sa vajad kedagi, kes jääks.

Mõnikord on kõige valusam avastus see, et inimene, kellelt ootad tuge, hoopis eemaldub või paneb sulle veel ühe koorma õlgadele. Samas võib mõni täiesti ootamatu inimene või isegi võõras pakkuda rohkem mõistmist ja abi kui keegi, keda oled terve elu usaldanud.

See on valus, aga samas ka puhastav kogemus. Saad aru, kelle peale saad päriselt loota ja kelle jaoks oled lihtsalt mugavustsoonis olnud. Kriisid õpetavad hindama neid, kes jäävad su kõrvale ka siis, kui sul pole midagi anda peale oma aususe ja haavatavuse.

Mõni aeg tagasi sattusin olukorda, kus isegi kodulaenu maksmiseks vajalik summa jäi puudu. See oli hetk, kus tundsin, et kõik varasemad vead ja valikud on mind nurka surunud. Viimases hädas pöördusin oma ema poole – inimese, kellelt ootad tingimusteta tuge, eriti siis, kui oled iseendaga juba niigi pahuksis.

Rääkisin talle ausalt oma loo. Ta kuulas, küsis täpsemat ülevaadet mu olukorrast. See hetk andis mulle lootust – äkki seekord keegi päriselt hoolib, äkki ma polegi üksi. Panin kõik ausalt kirja, lootes, et see avameelsus toob mõistmist ja tuge.

Kodulaenu maksepäevani oli jäänud kolm päeva. Järgmisel hommikul sain aga sõnumi, mis lõikas sügavamalt kui ükski võlanumber: “Ma olen sinus väga sügavalt pettunud.” Mingist abist polnud enam juttugi. Kaks päeva enne kõige olulisemat makset olin taas lõhkise küna ees – lootus asendus hetkega tühjuse ja häbiga. Mu ema ei ole hiljem kordagi küsinud isegi seda, kuidas ma tookord hakkama sain. Või kas üldse?

Lõpuks viis see mind jälle Facebooki laenugruppidesse, otsima abi võõrastelt, sest lähedaste toetus jäi seekord tulemata. See kogemus õpetas mulle, et võlglase elu suurimad lahingud ei käi alati rahaga, vaid hoopis usalduse, lootuse ja pettumustega – nii enda kui teiste suhtes.

Nagu olen korduvalt ka varem kirjutanud - võlglase elu ei tähenda ainult numbreid Exceli tabelis või igakuiseid maksegraafikuid. See on hoopis midagi sügavamat – pidev emotsionaalne pendel, mis kõigub lootuse ja pettumuse vahel. Sageli on need pettumused kõige valusamad just siis, kui loodad kõige rohkem.

Võlglase vaimne lahing pragmaatiliste otsuste nimel

Võlgades elamine ei ole pelgalt finantsiline seisund – see on sügavalt vaimne kogemus. Paljude jaoks tähendab see pidevat sisemist võitlust: kuidas teha ratsionaalseid, pragmaatilisi otsuseid, kui iga valik tundub emotsionaalselt laetud ja eksistentsiaalselt määrav?

Võlgadega kaasnev stress ei ole ainult hetkeline – see on krooniline. See väsitab, muudab inimese reaktiivseks, mitte proaktiivseks. Kui aju on pidevalt ellujäämisrežiimis, siis ei tööta see optimaalselt. Pragmaatilised otsused nõuavad rahu, selgust ja perspektiivi – ressursse, mida võlglane tihti ei oma.

Paljud võlglased kannavad endas sügavat süütunnet. Nad tunnevad, et on ise oma olukorra põhjustanud, ja see sisemine kriitik võib muutuda destruktiivseks. Selle asemel, et otsida lahendusi, võib inimene hakata ennast karistama – näiteks vältides arveid, ignoreerides pangateateid või isegi saboteerides oma taastumisplaani.

Neile, kes ei ole ise kunagi võlgades olnud, võib pragmaatiline tegutsemine tunduda ääretult lihtne: "Tee eelarve, maksa võlad, ära kuluta üle." Samuti võib tunduda loogiline, et olukorra paranemine on lihtsalt rutiinne kulgemine – nagu treeningplaan või dieedi järgimine. Kuid see vaade ignoreerib võlglase sisemist maastikku: emotsionaalset väsimust, enesehinnangu langust ja pidevat hirmu. Ratsionaalsus ei ole alati kättesaadav, kui inimene elab pidevas kriisis.

Pragmaatiline otsus ei ole ainult kalkulatsioon – see on uskumine, et see otsus viib parema tulevikuni. Kui lootus puudub, muutub ka pragmaatika mõttetuks. Seetõttu on oluline, et võlglane leiaks viise, kuidas taastada usku endasse ja oma võimesse olukorda muuta. Olgu selleks terapeudi tugi, kogemusnõustaja või lihtsalt sõber, kes kuulab ilma hinnanguteta.

Võlglase jaoks ei ole pragmaatiline otsus pelgalt Exceli tabeli tulemus. See on vaimne pingutus, mis nõuab enesehalastust, julgust ja tuge. Me ei saa eeldada, et inimene, kes elab pidevas rahalises kriisis, suudab alati käituda ideaalselt ratsionaalselt. Aga me saame aidata tal luua keskkonna, kus pragmaatika ei ole vaimse lahingu ohver, vaid selle liitlane.

Blogil on juubel - mõtteid nähtamatu huvi ja vaikiva jälgimise kohta

Täna on mu blogil esimene väike juubeli moodi tähtpäev. Täpselt 5 aastat tagasi kirjutasin ma siia esimesed read. Selle ajaga on uskumatult palju juhtunud. Kohe kindlasti ei arvanud ma viie aasta eest, et sellest kõigest selline sõit või isegi ralli kujuneb (nagu varemgi olen märkinud, siis mu esimesed postitused valmisid Rally Estonia meeleolus, kus ka ise reaalselt raja ääres käisin - tol aastal oli see siis esimest korda WRC kalendris ja COVID möllas veel korralikult). Ma ei tea, mis minust oleks saanud, kui ma seda kõike üles kirjutama poleks hakanud. Mis oleks saanud, kui ma poleks tutvunud kõigi nende inimestega, kes mu ellu tulid just läbi selle blogi. Usun, et see kõik on millekski vajalik olnud. Mis siis, et mu olukord pole endiselt veel korras.

Paneks siia mõned numbrid ka kirja. Alustaks siis blogi külastavusest. Kuskil paar kuud tagasi, kui esimest korda selle praeguse postituse kirjutamisele mõtlema hakkasin, siis lootsin, et äkki saab tänaseks üks maagiline number täis - miljon klikki. Kahjuks päris nii hästi siiski ei läinud, aga uskumatult suur arv on see ikkagi - Miinustest Plussi 195121, Võlglase Blogi 507155 ja Võlglase Päevik 239286. Ehk siis kokku 941562. Järgmisena räägiksin veidi rahalisest poolest - reklaamiraha on see blogi mulle viie aastaga reaalselt pangakontole toonud 5177,36 EUR. Ehk siis veidi üle 1000 euro aastas. Ei ole samuti üldsegi paha sellise nišiblogi kohta. See näitab ka ühtlasi, miks mulle see reklaami näitamine vägagi oluline on (ning miks ikka ja jälle mind kurvastab, kui Google oma reklaamide näitamise mu blogis ära piirab).

Siit edasi aga sooviksin mõtiskleda veidi oma blogi olemuse üle. Selleks tegelikult kaasasin ma ka oma lojaalsemaid lugejaid ja palusin ka nende mõtteid ja arvamusi. Ning minu suureks rõõmuks enamus neist ka võttis vaevaks kaasa mõelda. Aitäh teile! Teatavasti on võlad ja muidugi ka sellest kõigest avalikult rääkimine vähemal või suuremal määral meie ühiskonnas korralik tabuteema. Samal ajal sooviks iga avalik blogipidaja, et tema mõtted ja lugu leviks. Ja siit tekibki teatav vastuolu, mis paraku minu blogi loetavusele (ja läbi selle ka tulususele) vastu töötab. Statistika näitab selgelt: inimesed loevad seda, uurivad, otsivad vastuseid. Kui ma avaldan postituse, siis seda loeb juba esimese paari tunniga julgelt peaaegu viissada inimest. Kui ma koostan küsitluse, siis ka sellele võtab vaevaks peaaegu 100 inimest vastata. Aga siin on konks - need tegevused on reeglina kõik anonüümsed ehk siis avalikult ei jää nendest tegudest märki maha. Ehk siis, kuhu ma jõuda tahan - näiteks mu blogi Facebooki lehel on jälgijaid pigem mõõdukalt, selle perioodi peale võiks neid rohkem olla. Postitused saavad harva kommentaare või reaktsioone. Isegi annetajaid on rohkem kui avalikke "laikijaid". Justkui oleks teema olemas, aga mitte avalikult. 

See paneb mind mõtlema:

• Kas me kardame näidata, et meid huvitab see teema?
• Kas hirm häbi, sildistamise või paljastamise ees hoiab inimesi tagasi isegi siis, kui nad tunnevad end ära nendes lugudes?

Hasartmängusõltuvus ja võlakoormus pole pelgalt numbrid – need on sügavalt isiklikud, sageli häbimärgistatud kogemused. Ja just seetõttu võibki olla, et inimesed loevad, aga ei jaga. Nad tunnevad huvi, aga ei julge näidata, et tunnevad.

See vaikiv huvi on tegelikult väga kõnekas. See ütleb, et teema on oluline. Et inimesed otsivad mõistmist, mitte hinnanguid. Et nad tahavad teada, et nad pole üksi. Minu eesmärk pole mitte ainult jagada infot, vaid luua ruum, kus ka kõige keerulisemad teemad võivad olla nähtavad – ilma hirmuta.

Aga samas ei ole ma muidugi mingi hinnangute andja või maailmamuutja. Kokkuvõttes - Kui sa loed, aga ei jaga – see on okei. Kui sa tunned huvi, aga ei kommenteeri – see on okei. Aga tea, et sinu huvi loeb. Ja et sa pole ainus.

Palju õnne mulle! Ja paneme aga edasi, uute eesmärkide ja saavutuste suunas!