Ma tahaksin, et te mõistaksite midagi olulist — enamasti pole asi ainult rahas. Kui ma küsin lähedastelt abi või laenu, siis see ei tähenda, et ma eeldan või nõuan seda. Ma saan aru, et igal inimesel on omad piirid, omad kohustused, omad põhjused. On täiesti okei öelda "ei". Aga mis teeb haiget, on midagi muud.
Hiljutine olukord emaga pani mind sügavalt järele mõtlema. Mind ei murdnud mitte see, et ta ei aidanud mind rahaliselt, vaid see, kuidas ta ei tundnud huvi. Ta teadis, et mul oli aega vaid kaks päeva, et lahendada see vägagi keeruline olukord. Ja pärast seda — vaikus. Mitte ühtegi küsimust, mitte ühtegi sõna. Justkui see polekski oluline. Justkui mina polekski oluline.
See ei olnud esimene kord, kui tundsin end tema poolt hüljatuna. Ja nüüd, täiskasvanuna, kui ma pöördun tema poole mitte lootuses, vaid usalduses, siis kohtan taas seda sama külmust.
Ma tean, et tal ei ole rahalisi raskusi. Ma ei ütle seda kadedusest, vaid lihtsalt selleks, et rõhutada: küsimus ei olnud kunagi rahas. Ma ei oota, et mind alati aidatakse. Aga ma loodan, et mind ei alandata. Et mind ei kohelda nagu tüli või koormat. Et minu haavatavust ei kasutata vaikimise või ükskõiksuse relvana.
Kui keegi ütleb mulle "ei", aga teeb seda empaatiaga, siis see ei tee haiget. Aga kui keegi ei küsi isegi, kuidas mul läks — see teeb. Sest see ütleb mulle, et ma ei ole väärt isegi huvi.
Ma ei jaga seda selleks, et kedagi süüdistada. Ma jagan seda, sest ma tean, et ma ei ole ainus, kes on tundnud end nähtamatuna just siis, kui oleks kõige rohkem vajanud lihtsalt... inimlikkust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar