Ka võlglasena tuleks jääda siiski inimeseks

Nagu ma aegajalt kirjutanud olen, siis igasuguse silmaringi laiendamise eesmärgil olen ma liitunud päris mitmete Facebooki gruppidega. Just sellistega, milles inimesed räägivad oma erinevatest võlgadega seotud probleemidest. Igasugused inkassode, kohtutäiturite ja ka üldise võlamenetlusega seotud teemad. Samuti on mu "menüüs" ka erinevad eraisikute laenugrupid ning nendega seotud "võlglaste ja petturite" grupid. Tuleb tunnistada, et kogu see värk on nagu omaette riik riigis. Meeletult palju igasuguseid emotsioone ja anonüümseid postitusi erinevatel teemadel.

Tänaseks olen ma tegelikult suures pildis enamvähem juba harjunud nendes gruppides leviva retoorika ja teemade valikuga, aga alguses ehmatas see kõik mind ikka päris korralikult. Õigem oleks siin vist isegi kasutada sellist sõna nagu "jahmatas". See, kuidas inimesed ei suuda mõista, et tegelikult on nad ju ikkagi reeglina (eks alati on muidugi ka erandeid) ise süüdi, et nad sellises olukorras on. Sisuliselt minnakse seal postitustes lausa kohtutäiturite füüsilise karistamiseni välja (ei puudu ka ähvardused, mis sisuliselt täiturite elu kallale lubavad minna). Eks ma muidugi saan aru, et nurka surutud inimesed ongi äkilisemad ja kindlasti ei suuda end alati talitseda. Aga tuleks siiski mõista, et ka kohtutäiturid ning laenuandjad on ka siiski reeglina inimesed ning enamasti on ju laenuvõtja siiski ise need lepingud allkirjastanud ja tingimustega nõustunud. Üldjuhul täiesti vabatahtlikult seejuures. Et raha vastu võttes oli meel hea ja tuju laes, aga kui keegi tahab oma välja laenatud raha tagasi, siis on kogu maailm selles süüdi, mitte kunagi aga võlglane ise?!

Kui lugeda erinevaid postitusi ka võlglaste/petturite gruppidest, siis ka sealt hakkab silma see võlglaste võimetus oma otsuste eest vastutust võtta. Sõimatakse laenuandjat, antakse iga nädal mingeid suvalisi katteta lubadusi või lõppude lõpuks lihtsalt ignoreeritakse või blokeeritakse laenuandja ära. Niimoodi ju ei saa kuidagi probleeme lahendada. Lõpuks siis antaksegi selle võlglase vastu kiirmaksekäsk sisse ja kui sellele ka võlglane ei reageeri, siis ongi kogu see kupatus koos meeletute lisakuludega täituri laual ning seda enam väga vaidlustada või muuta väga lihtsalt ei saagi. Ehk siis suures plaanis on kogu see maailm siiski üles ehitatud erinevatele kokkulepetele ja mingi sõim või ähvardused siin ei aita.

Muidugi olen ka mina andnud lubadusi, mida ma täita pole suutnud. Aga sellegi poolest olen ma alati püüdnud olla viisakas ja avatud läbirääkimistele. Kogu selles võlamaailmas kehtib tegelikult vanarahva tarkus - "Kuidas küla koerale, nõnda koer külale". Vähemalt minu viie aasta isiklik kogemus on näidanud, et isegi, kui ma pole alati lubadusi täitnud, siis korrektse suhtlusviisiga võib saavutada päris häid tulemusi kõigile osapooltele.

Võimalik, et mu praegune postitus siin saab ka negatiivset vastukaja. Et küllap ma ikka ei jaga üldse matsu ja kohtutäiturid ongi tegelikult igasugused vereimejad, kes on selle kohtlemise ära teeninud. Või et üleüldse on see postitus tegelikult inkassode või täiturite koja poolt kinni makstud ja mida kõike veel. Aga nii see muidugi ei ole. See kõik on lihtsalt kaine mõistus. Jäägem palun inimesteks, isegi nii stressirohkel ajal nagu seda võlglaseks olemine on.

Üks selline praktiline nipp ka siia lõppu - kui te tunnete, et te ei suuda end alati talitseda, siis viige igasugune laenuandjate ja inkassodega suhtlus e-maili tasandile. Siis saate rahulikult alati oma laused läbi mõelda ning emotsionaalsust vähendada. Vähemalt enda kogemusest võin öelda, et see toimib päris hästi - juba pikemat aega ei vasta ma ühelegi võõrale telefoninumbrile, aga samas laenufirmade kirjadele vastan alati.