Niisiis. Järjekordne aasta on läbi saanud ja uus alanud. Peagi saab 5 aastat sellest hetkest, mil ma endale lõplikult tunnistasin, et ma olen omadega tuksis. Ja oi, kuidas ma tol hetkel alahindasin selle paranemise teekonna raskust ja pikkust. Võibolla oleksin kohe alla andnud, kui siis oleksin teadnud, kui vaevaline ja raske see kõik saab olema. Kuigi ega ma täpselt ei tea, mida see alla andmine sellises olukorras üldse tähendanud olekski. Sest noh, kokkuvõttes tahab ju elu elamist, lapsed kasvatamist, pere hoolitsemist ja kodu säilitamist. Isegi siis, kui tegelikult on väga raske kainet mõistust säilitada.
Kas ma oleks üldse saanud midagigi teisiti teha nende aastate jooksul? Loomulikult oleksin, aga kuna eelnev kogemus puudus, siis lõppude lõpuks on see kõik olnud üks paras katse-eksitus meetodi rakendamine. Seega igasugused eksimused on juba eos sellesse sisse kirjutatud. Ning muidugi ei osanud või ei julenud ma õigetel hetkedel ka abi otsida. Sest koguaeg on häbitunne kuklas tiksumas. Kahtlemata olen ma selle aja jooksul bioloogilises mõttes oluliselt rohkem vananenud kui need 5 aastat. Kahtlemata olen ma end ja oma elu tohutult palju läbi põletanud. Mitte ükski inimene ei tohiks selliseid asju endale teha. Ka praegu, siin neid ridu kirjutades, mul käed värisevad ja silmad kisuvad niiskeks. Kuradima raske on.
Päris tihti küsin ma endalt, et kas see kõik on kuidagi õiglane, et ma oma elu niimoodi ära rikkusin. Ning lõpuks pean ikkagi tõdema, et küllap on. Sest selle jama keetsin ma ju ikkagi endale ise kokku. Me võime siin ju targutada, et see kõik on haigus ja see ei allu sõltlase kontrollile ning mida kõike veel. Aga lõppude lõpuks tegin ma ju ise need valikud, kui otsustasin sellest kõigest vaikida ja ise sellega hakkama saada. Kuskilt artiklist jäi silma päris kuldne lause: "Vaimse tervise mured on samasugused tervisemured nagu luumurrud või infarktid, aga ometigi ei proovi me luumurdu kuidagi ise ravida. Miks siis ometigi väga tihti üritame seda vaimse tervise probleemidega?" Kahjuks mina neid vastuseid ei tea. Tundub, et meisse (vähemalt minusse) on sisse kodeeritud, et abi otsimine on kuidagi nõrkuse tunnus. Lõppude lõpuks ma muidugi ju abi otsisin, aga ilmselgelt liiga hilja. Sellele kõigele mõtlemine teeb mind ääretult kurvaks ja nukraks.
Mu viimase postituse alla kirjutas üks lugeja päris mõtlema panevad read: "Minu arust on raske võlgadega inimestel kellel on kaotada auto või maja/korter." Tuleb tunnistada, et siin kehtib ilmselt see vana tõde, et kõige rohkem saab haiget teha neile, kellel on mida kaotada. Kui inimene on juba niigi kõik kaotanud või pole tal olnudki midagi või kedagi kaotada, siis on see olukord vaimselt ka ilmselt lihtsam. Minu hing ja vaim ei suuda loobuda, alla anda, isegi kui mõistus seda aegajalt teeb. Ning nii ma siis tõmblengi lootusetuse ja (vale)lootuste keeristes.
Minu loo puhul ei ole juba ammu enam küsimus hasartmängudes. Küsimus on tagajärgedes. Aga samas olen ma aru saanud, et kuigi mu ümber on mõned inimesed, kes kogu hingest tunnevad mulle kaasa, siis ega sellist täielikku mõistmist on pigem vähe (paar inimest mul siiski virtuaalmaailmas on, kes ise ka mängurlusega kokku puutunud), sest kogu see temaatika on nii spetsiifiline ja tavainimesele adumatu. Ma käisin küll kunagi psühholoogi juures nendel teemadel rääkimas ja see kindlasti oligi vajalik ning oluline, aga paraku oli tegemist siiski inimesega, kes ise sellest teemast palju ei teadnud. Ilmselt tunnen ma puudust näost näkku suhtlusest kogu sellel mängurluse teemal. Et saaksin ilma piirideta kõik hingelt ära rääkida ja et mu vestluspartner oskaks õigeid küsimusi küsida, mis mind avaks. Võibolla oleks see midagi sellist, mis mind hingeliselt parandaks. Selle kõige juures on ääretult oluline, et see kõik toimuks hinnangutevabalt.
Üks omaette fenomen on tegelikult inimese võimekus olukordadega kohaneda ja seda kõike enda jaoks oluliselt ilusamaks mõelda. Ja kui keegi ei küsi ka, kuidas siis päriselt läheb, siis jäädki oma mulli kinni ja usudki lõpuks seda. Tsiteerin siinkohal kunagist menuseriaali "Chernobyl": "What is the cost of lies? It's not that we'll mistake them for the truth. The real danger is that if we hear enough lies, then we no longer recognize the truth at all." Kusjuures, tihtipeale räägin ma oma asjaolud ilusamaks ka neile inimestele, kes mind aitavad või on aidanud. Sest tahaksin vastu anda seda positiivset energiat, et sellest abist on tõesti kasu olnud. See kõik on nii veider inimloomuse eripära, et mu mõistus sellest väga hästi enam aru ei saa.