Segased emotsioonid, keerulised ajad

Üks asi, millega ma oma hinges kuidagi leppida ei suuda, on mu vajadus abi järele. See kõik paneb mind kuidagi nii madalana tundma. Kas selle jaoks ma käisingi omal ajal korralikult koolis, omandasin kvaliteetse hariduse, ehitasin üles märkimisväärse karjääri? Ma peaksin tänasel päeval nautima oma (elu)töö vilju, mitte virelema, pidevalt oma võimalusi kalkuleerima ja abi kerjama. See kõik on mu jaoks täiesti talumatult valus ja pettumust valmistav. Teatud mõttes võib ju keerutamata öelda, et ma olen läbi kukkunud. Jah, ma siin ju siplen ja tõmblen ning otsin igasuguseid õlekõrsi (aegajalt neid leides ka), kuid suures plaanis on seis halb.

Jah, mingid lahendusteed on veel mul endiselt läbi proovimata. Aga ka seal on erinevaid konkse ja takistusi. Sisuliselt oleks mul vaja kuidagi jõuda olukorrani, kus hundid on söönud (ehk siis kõik laenuandjad) ja lambad terved (ehk siis mu vaimne tervis, karjäär ja muidugi ka pereelu). Neid muutujaid on selles mängus nii palju, et seda kõike ma ei jaksa vähemalt praegusel eluperioodil siin kuidagi avalikult lahatagi.

Üks hea uudis on mul siiski ka. Selle lepingu, mis siin eelmisel nädalal ohtu sattus, suutsin ma siiski vähemalt ajutiselt ära päästa. Sõber sattus mu eelmist postitust lugema ja pakkus oma abi. Ja see on nüüd makstud ja vähemalt 2-3 kuud selle katkestamise ohtu ei ole. Ning siis peaks olema ju käes kauaoodatud aprillikuu ja 2024. aasta boonuste jagamise aeg. Ehk siis selle pärast ma enam ei muretse. Aga ma vist olen tänaseks end nii ära väntsutanud nii vaimselt kui läbi selle vaimsuse ka füüsiliselt, et ma ei jaksanud sel hetkel oma hinges muud teha, kui panin korra käe rusikasse ja sosistasin omaette: "Jee".

Kusjuures, ma olen päris palju hakanud mõtlema sellele, et kui kunagi peakski minu loost raamat ilmuma (hetkel on kogu see idee tegelikult soiku jäänud ja ma ise ei jaksa seda edasi torkida ka), siis kindlasti oleks see veelgi avameelsem kui blogi ealeski olnud on. Sest igasuguseid kõige tumedamaid mõtteid ja emotsioone ei ole ma suutnud ega soovinud siia blogisse kirja pannagi. Ja neid pole ma siiani kellegagi jaganud, isegi mitte privaatselt. Aga vaikselt mu pilves nad mustanditena ripuvad (ma pole neid hiljem tegelikult isegi üle lugeda tahtnud). Nii palju võin siiski öelda, et oma elu kallale ma kippuda ei kavatse, mitte mingil juhul. Neid ehmatusi olen ma nooruses endale paaril korral tekitanud ja tuleb tunnistada, et see oli liiga ebameeldiv, et seda kõike uuesti proovida. Pealegi, ma armastan elu. Mis siis, et viimasel ajal tundub, et see armastus justkui on ühepoolne. Aga küll läheb paremaks. Peab lihtsalt minema.

Praegu lohutan ja innustan ma end kõige rohkem sellega, et tegelikult on mul veel vastu vaja pidada ainult paar kuud. Siis läheb sisuliselt üleöö palju paremaks. Loomulikult ei saa ma siis kõike korda, aga ma saan vähemalt tagasi joonele, tagasi sinna, kus ma saan oma kohustustega kenasti hakkama. Siis jääbki vaid uskuda, et enam mingeid vigu sisse ei lipsa, asjatuid riske ei võta ja saan lihtsalt rutiinse töö ja vaevaga tõotatud maale ehk siis võlavabadusse. See sõna ise kõlab minu jaoks nii ebareaalselt, et selle mõtte ja unistusega olekski hea see postitus praegu lõpetada.