Üks kõnekas aspekt, mis eristab pikaajalist võlglast niiöelda tavarutiinis elavast inimesest, on üldine pingetaluvus ja tundlikkus oma eksimuste suhtes. Sisuliselt võib öelda, et võlglane elab iga päev suures hirmus ja ärevuses. Ühel hetkel ei julge ta enam ühtegi suuremat otsust vastu võtta, sest kardab, et sellest kujuneb järjekordne läbikukkumine, mida vaimselt juba praktiliselt võimatu taluda. Seal pole isegi vahet, mis laadi eksimustega tegu on. Kas mingid suuremad finantsotsused või kasvõi igapäevaelu või tööga seotud vead. Kui midagi sellist juhtub ja ma seda märkan ning tajun, siis on see minu jaoks üks järjekordne ebaõnnestumiste tilgake niigi juba üle ääre ajavas kannatuste karikas. Järjest keerulisem on seejuures taas püsti tõusta ja edasi pürgida. Aga ometigi (vähemalt siiani) olen ma endiselt jalgel. Mis siis, et arvatavasti 10-kordselt läbipõlenud, aga ma siiski eksisteerin ja toimetan, ma olen endiselt elus. Ning see on juba väärtus omaette.
Tsiteeriksin siinkohal üht kommentaatorit. "Ma ei tea, mis sina sellest arvad, aga üks viis otsida tuge on lihtsalt kellelegi rääkida, et mitte tunda end väljakutsega üksi. Kui tunda end millegi pärast halvasti, võib see teha ka rääkimise ja jagamise raskeks, aga murega üksinda olemine võib teha juba suure mure veel suuremaks. Aga eks ka jagamiseks oluline, et oleks keegi, keda usaldad ja kes oskab päriselt kuulata ja mitte hukka mõista."
Minu vastus sellele oli järgnev: "Tänan nende mõtete eest. Tegelikult olen ma enda sees hakanud viimasel ajal tunnetama hoopis seda, et ma justkui nämmutan üht ja sama teemat kogu aeg. Eks ma olen ju siin blogis enamus asju lahti harutanud ja mõtestanud, et kui hakkaksin kellegagi veel neid teemasid analüüsima, siis justkui kordaksin ennast. Kuigi tegelikult saan ma aegajalt nii kirju ka erinevaid kommentaare, mis avavad jälle uusi vaatenurki. Et siin tekibki tihtipeale mõte, et kes see viitsib seda hala lõputult kuulata. Pigem vajaksingi ilmselt inimest, kes oskaks niiöelda õigeid küsimusi küsida ja mind ja mu mõtteid suunata."
Taaskord kommentaator vastu: "Huvitav reaktsioon. Ütled, et kui kellegagi jagaksid, siis räägiksid samu asju ja sulle tundub, et oled neid teemasid juba piisavalt lahti harutanud. Kas pead silmas, et see ei oleks huvitav teisele poolele või et tahad ise kuidagi mõtetega edasi liikuda? Pidasin toena silmas mitte seda, et arutad kellegagi probleemide lahendamist, vaid et lihtsalt saad väljendada enda tundeid ja tunda, et sind mõistetakse, et oled ilma hukkamõistuta nähtud ja kuuldud. Mõnikord tekitab selline kogemus.. rahu."
Mina: "Jah, selles mõttes on sul õigus, et kuna ma olen iseenda mõtteid meeletult palju siin aastate jooksul keerutanud (natuke ehk on siin kaasamõtlejaid olnud, aga väga suur osa katsumusi ja igasuguseid sundmõtteid on siiski minu enda sisse jäänud), et selleks, et kellegagi neid asju arutada, peaksin meeletult palju enne oma olukorda tutvustama. Ja noh, olgem ausad - kui palju neid mängusõltlase ja võlaorjade mõttemaailma mõistjaid meil ikka on. Eks seegi kõik ole siin omamoodi eelarvamus, et ma juba eos usun, et keegi mind niikuinii ei mõista ja igasuguse lisanegatiivsuse hirmus jätangi lõpuks kõik endasse. Või siis parimal juhul vormub sellest mõni postitus siia blogisse. Ning suures plaanis on lisaks kõigele muule mu hinges üks suur punane joon. Igapäevaelu isana, abikaasana ja ka oma eriala tippspetsialistina ei tohi kannatada saada. Seega, ma justkui ei saagi endale praeguses seisus lubada neid hetki, et võtta aeg maha ja kellegagi mingeid pikaajalisi vestlusi maha pidada."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar