Nagu ma varemgi olen rääkinud, saan ma siiani päris palju kirju, kommentaare ja erinevaid vestlusi nii saatusekaaslastelt kui ka niisama kaasaelajatelt. Ning sel nädalal kirjutas mulle üks kaasteeline, kes mu loole kogu hingest kaasa elab, viimase postituse järel ühe mõtlemapaneva kirja... Tema lahkel loal avaldan selle siinkohal täiesti muutmata kujul. See paneb mõtlema. Võibolla olen ma tõesti oma mõtetesse nii tugevalt kinni jäänud, et ei suuda enam laiemat pilti nähagi. Loomulikult on tore saada inimeste toetavaid kirju (need tõesti aitavad mind vaimselt), aga tegelikult on ilmselgelt vaja ka selliseid kainestavaid mõtteid. Aitäh sulle, armas inimene, kes sa selle kirja mulle kirjutasid.
Tere
ikka täpselt ei saa aru, miks sa arvad, et sul on kaks võimalust ainult
a) ise üksi sellest läbi närida
b) aegajalt abi küsida
kusjuures minu meelest pole see isegi kaks võimalust. Ikka üks ja seesama asi. Sa sahmid üksi ja aegajalt laenad paar sajalist.
Sa näed end kui üksikut hunti, üksikmängijat. Aga äkki on võimalik, et sa lihtsalt pole tiimi kokku kutsunud? Ei näe kedagi, kes võiks liituda. Kardad äraütlemist? Muidugi. Ma ei tea, kas sina, aga mina olen küll olnud palliplatsil see, kelle võistkonda keegi tulla ei taha. No ja siis, mis, elu lõpuni klammerdun sellesse seisundisse? Eeldan, et kunagi keegi ei taha minuga mängida ja ei hooli? No ei ole ju nii.
Vaatame korraks minevikku. Viimane aasta on sul kahjuks läinud raskemalt. Suurt paranemist pole. Vaimne surve lõhub sind eriti.
Toimetades kogu aeg sama moodi on ka asjatu loota erinevat tulemust.
Mul oli suguvõsas terve kari psühholooge. Üks tõde, mida korrutati ja millesse usun, on see: tõeliselt intelligentse inimese tunnus on see, et ta absoluutselt igas täiesti kindlana näivas olukorras küsib endalt - aga äkki on olemas veel üks, vastupidine võimalus?
Kas on võimalik sul vaadata oma olukorda hoopis nii, nagu sa vaidleksid endaga? Nagu väitlusringis. Kõigepealt väitled, et sul on ainult need kaks võimalust. Ja siis väitled, et ei, sul on veel see-see ja see võimalus, kuigi sa neid eitad. Sest...mis iganes. Hirm.
Tõenäoliselt avaneb sinu enda jaoks sinu enda seest kolmas, neljas ja viies võimalus.
Sry taskufilosoofia eest, aga mis mul, sõltlasel, muud teha on. Mõelda sõltlaste peale. Valede peale...ka nende valede peale, mida me ise endale räägime. Nende soode peale, kus me ringiratast tammume, söandamata teha sammu kõrvale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar