Tänases loos lähme sügavamale sisse Keni võlgade kujunemisse. Alustuseks saan siia öelda, et Ken oli üks esimesi, kes mu üleskutsele vastas. Ja see oli selline kiri, mis mul esimese hooga hinge kinni tõmbas. Seda lihtsalt juba ainuüksi selle mahukuse ja detailsuse osas. Pidin esmajoones endale veidi aega võtma ja saatsin ka Kenile vabanduse, et see ei ole selline kiri, millele ma kohe jooksvalt vastatagi suudaksin. Aga läbi ma selle töötasin ja nüüd on aeg käes, et see järgemööda ka teile ette laotada. Sõna Kenile.
Olen teie blogi algusest peale jälginud ja selle kõrval oma võitlust pidanud. Bondora toetuskampaania ajal saatsin igakuise panuse teie rahalise seisu parandamiseks julgustavate ja hoiatavate blogipostituste eest. Nüüd on ehk minu aeg oma lugu teile koostööks jagada.
Minu saaga algas eelmise majandussurutise ajal, raha sulas kiiresti käest ja Swedbank pakkus tudengitele 3000 krooni arvelduskrediiti. Arve oli järgnevad poolteist aastat, kas lubatud 3000-kroonises miinuses või suuremate laekumiste järel korraks plussis ja siis nädalatega jälle max miinuses. Nagu ikka kallim toit, väljas söömine, peod, spordiklubi täispakett, uued riided, raamatud, mõned reisid jms. Vanemate toetusest sai söönuks ja arved makstud, aga ühel hetkel muutus selline kerjamine minu jaoks stressirohkeks, sest isa jäi pikaajaliseks töötuks. Õpingud ei edenenud ja tegin akadeemilisel puhkusel olles unistuste tööd, kuni lavastusprojekt lõppes. Sellele järgnes šokeerivalt ebaõiglane miinimumpalgaline suvine töö, kus kõiki töötunde ei hüvitatud. Mingid varud uueks õppeaastaks ikkagi kogunesid.
Tudengipõlv jätkus Tartus uuel erialal, aga samas laristamisrütmis nagu Tallinnaski. Poole aasta pärast õnnestus teistkordsel taotlemisel saada Partner Krediitkaart, mida pakkus samuti Swedbank. Sellegi limiit kulus nädalatega maksimumini. Järgmised poolteist aastat pangaarve eriti plussis polnudki. Mõni makse jäi võlgu, kuid lahenes hiljemalt järgmisel kuul, ja mõlemad krediidiliinid lõpuks aegusid, mistõttu vormistati nende jääkide tagasimaksmiseks väikelaen, mille tagasimakseteks saabus päästerõngana ajateenistus oma sõduritoetusega. Kaitseväest arvati mind aga paar kuud pärast NAKi algust tervislikel põhjustel välja, sattusin parajasse depressiooni ja pooleteiseks kuuks rahalisse auku, sest kehtis akadeemiline puhkus, aga polnud poolt ajateenistuse aega täis teeninud, et Töötukassalt toetusi saada. Olin küll piisavalt tööd teinud ja makse maksnud, aga sellest ei piisanud. Õnneks oli elukoht tuttavate juures olemas.
Tutvuste kaudu sain mõeks kuuks küll abitöölisena, kuid ikkagi erialasele tööle ja mind värvati pikemasse lavastusprojekti - ikkagi taaskord unistuste tööle, millest kahjuks polnud võimalik ära elada. Suveks läks lavastus pausile, rahamured süvenesid, elamiskulud said kaetud uue Swedbanki väikelaenuga ja Säästukaart Plussi krediidikontoga, sest lavastusprojektist oli näha 4 kuud regulaarset sissetulekut. See viis juba teiseks kuuks mind makseraskustesse. Vahepeal töötasin toitlustuses ja kuna see oli hooajaline töö, siis vajasin esimese palgani finantsabi, seekord Credit24 kiirlaenust. Maksegraafiku sõlmisin 3 kuuks ning pidin uue töö leidma. Ainus avaliku palgaga depressioonis inimesele sobiv töö, mida teha suutsin, tundus mulle olevat tolleaegses Lõuna-Eesti suurimas hüpermarketis. Kui palk polnud avalik, siis varasema töövestluse kogemuseta palgaläbirääkimisi pidada ei julgenud.
Juba pärast esimest kiirlaenu tagasimakset pakuti lisalimiiti, mille pillavalt täisulatuses kasutusele võtsin, sest teatriinimeste kõrval võrdsena tundmiseks võitlesin staatussündroomiga. Maksegraafikut pikendasin mõne kuu võrra arvestusega, et sügisest sai lavatööst veel üheks hooajaks lisatöö, mis uue laenu kulud katab. Varsti aga jäi etendusi vähemaks ja rahapuuduses pakkus abi uus teenus - Credit24 krediidikonto, suurim lõks, millest sain lahti alles 2022. aasta refinantseerimisega.
Maksin 2 väikelaenu ja 1 kiirlaenu elamiskuludest üle jäänud piskust ning järjest suurenevate maksetega krediidikontodelt. Säästukaart Plussi limiit oli lõpuks 500€ ja Credit24 krediidikontol 3000€. Kogunes ka mitu järelmaksu telekomidele, kusjuures kaotatud või tuttavate juurest varastatud iPadi asemele ostsin uue, kuid maksin kadunukese eest veel poolteist aastat. Ka kalli spordiklubi siduv leping oli aastaid püsimaksena rahakotti koormamas, ehkki jõudisin spordisaali kord mõne kuu jooksul. Sealtsamast tuttavate juurest tuli mul ühel hetkel välja kolida ja olin Credit24le aadressiks märkinud nende aadressi. Kui tuttavad oma kinnisvara müüma hakkasid, sai omanik teada, et nende aadressile on registreeritud minu nimele kiirlaen, ja teavitas sellest mu vanemaid, kes mulle elukoha olid sellelt samalt sõber-tuttavalt saanud. Ema oli šokis ja kuna isa oli vahepeal tööle läinud, aitas ema isa teadmata mul kiirlaenu tagasi maksta. Pärast seda saabus ühel hetkel Credit24 võlateade vanematekodu postkasti ja ema avas kirja. Kui sai teada, et see polnudki mu ainuke võlg, läksid suhted vanematega kreeni. Vahetasin eriala ja kõrghariduselt kutseharidusele üleminek oli egole paras löök, mistõttu depressioon süvenes ja kehakaal suurenes 20kg.
Jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar