Reede, 10. juuni 2022

Mängusõltlane - mõista või hukka mõista?

Olgem ausad - hukka mõista on peaaegu alati oluliselt lihtsam kui mõista. See lihtsalt on nii. Mõistmine nõuab süvenemist, asjadesse süübimist. Miks keegi käitub nii nagu ta käitub. Mis on olnud see teekond selleni, kes ta tänaseks on. Mis on teda kujundanud, voolinud, muutnud, loonud. Need on reeglina väga keerulised keerdkäigud. Palju lihtsam on ju lihtsalt sõimata ja hukka mõista - ise oled jobu, imbetsill, idioot. Saa hakkama oma hasartmängusõltuvusega, hoia normaalsetest inimestest eemale, midagi kasulikku sa niikuinii ühiskonnale anda ei suuda. Mõttetu kõntsakiht! Hästi lihtne on mängusõltlased maha kanda ja neid sopaga üle kallata. Eriti siis, kui hindaja ise on elanud kaunist ja ontlikku elu, tajumata, mida see sõltuvus tegelikult üldse tähendab ja mida see ühe inimesega teha võib. Aga tegelikult, paradoksaalsel kombel, ei tohiks mina sõltlasena hukka mõista neid, kes sõltlasi hukka mõistavad. Sest selles on oma loogika ja oma iva sees. Sõltlasi ongi raske mõista.

Kuigi sõltuvusi on siin maailmas, meie ümber, meeletult palju ja nende seas on tegelikult ka täitsa neutraalseid ja ehk isegi lausa positiivseid sõltuvusi, siis mina keskendun ennekõike iseenda sõltuvusele - ehk siis mängurlusele. Nagu ma korduvalt oma postitustes olen rõhutanud, siis kasutan ma teadlikult mõistet igavene sõltlane. Ma ei loo endale illusioone nagu ma oleksin oma sõltuvuse seljatanud. Seda ei saa alistada, see jääb alatiseks minu sisse. Ainus, mis teha saan, on seda kontrollida. Ideaalis olen ma lihtsalt toimiv sõltlane. Ma ei mängi, ma ei panusta, aga ma ei julge ealeski öelda, et see kõik ei võiks uuesti korduda.

Mängur jääb alatiseks mänguriks, ka tavaelus. Üks lihtsam näide spordist - korvpallimängu viimased sekundid, sinu meeskond on 2 punktiga taga, pall on sinu käes. Kindla peale minnes prooviks sellisel hetkel 2-punktiviske peale mängida, et kindlustada lisaaeg. Mänguri jaoks aga pole siin küsimustki - kolmene teele ja valik lihtne: käsi kullas või seesamunegi mullas. Hästi klassikaline mänguri mõttemaailm. Kui on vähegi võimalust gamblida, siis tuleb seda kasutada.

Milline siis on üldine arvamus keskmisest mängurist? Eks nii ja naa. Üks legendaarsemaid mängureid, igas mõttes, on tegelikult James Bond. Ning tema on ju ometigi igati glamuurne ja ühiskonnas armastatud tegelane. Ning eks kohati ongi sellised fiktsioonid omakorda hasartmänge propageerivad nähtused. See on ju lausa omamoodi seksikas, istuda kuskilt ruletilaua või pokkerilaua taga ja loopida oma žetoone siia-sinna. Äge ju. Paraku on sellel reaalsusega üsna vähe pistmist. Jah, kui kuskil mingi slotimasina jackpoti võidad, siis oled samamoodi tegija. Siis võid sinagi end mingiks ajaks James Bondina tunda ja kogu seda glamuuri nautida. Aga eks neid juhuslikke suurvõite ja ägedaid salaagente vajab kogu see tööstus nagu õhku. Et tavalisel rentslimänguril see mänguisu kuhugi ära ei kaoks. Et tal oleks, kuhu püüelda.

Tavaline mängur on võlgades, suurtes võlgades (mitte Bond, James Bond). Ning ühel hetkel muutub kasiinosõltlane rahasõltlaseks. Tema ainsaks eesmärgiks saab olema see, kuidas raha juurde saada. Kui kõiksugused ametlikud ja vähem ametlikud laenuandjad otsa saavad, siis minnakse tihtipeale ka pettuste teele. Seegi ju omamoodi hasart - kas ma suudan endale kelleltki raha välja rääkida. Kas ma leian kellegi, kes toidaks mu sõltuvust. Pärast muidugi kahetsen ja nutan ning luban kõik tagasi maksta (sest nagu ikka lõpeb see alati kogu saadud raha maha mängimisega). Lisaks luban, et mitte kunagi enam midagi sellist ei juhtu ja mida kõike veel. Aga reaalsuses on see kõik üks lõputu võitlus iseenda sees oleva saatani, deemoniga. Neil hetkedel, kui mängur järjekordse rahasumma on kätte saanud, on ta saanud järjekordse doosi, mida ta vajab oma eksisteerimiseks. See on nagu hapnik uppuja jaoks. Uued sõõmud sees saab jälle natuke aega toimetada. Ning selle rahaga panuseid tegema minnes muutub sõltlane nagu inimkestaks - ainult väliselt on ta endiselt veel seesama inimene, kes enne. Aga reaalsuses toimetab tema sees seesama mängukurat, kelle üle inimesel endal enam mitte mingit kontrolli ei ole.

Mängurlus on haigus. Ning seda tulebki sellena võtta. Mängur vajab abi, mängur vajab ravi. Ühelt poolt võiks öelda, et mängur on ohver. Aga mulle see ohvrimentaliteet selles plaanis ei meeldi. Kas mängur saab end ise korda teha? Tegelikult mitte. Siin on vaja spetsialisti abi. Ning loomulikult ka lähedaste tuge. Aga see pole taaskord üldsegi lihtne. Sest suure tõenäosusega on mängur ka oma lähedasi petnud, neilt sisuliselt raha varastanud või seda oma valedega välja rääkinud. Ühelt poolt võiks ju öelda, et mängur peaks oma pahed avalikult üles tunnistama (no nagu näiteks on teinud Paul Neitsov, Tõnis Mölder), aga teisalt võivad sellega kaasneda omakorda veelgi suuremad jamad. Eriti, kui mänguril on näiteks korralik töökoht, hea maine, sõbrad, vähemalt väliselt stabiilne kodune elu jne. Ühesõnaga, kui tal oleks meeletult seda kõike, mida selle avalikustamise käigus saab kaotada. Need on rasked otsused, rasked valikud. Sest inimene peab sel hetkel arvestama sellega, et mänguri tempel jääb talle sellisel juhul igaveseks otsa ette. Ning see tempel paneb selle inimese usalduskredidiile alatiseks teatava koefitsiendi peale.

Kas mängur on halb inimene? Ei. Tegelikult mitte. Või noh - mängur võib ka halb inimene olla, aga mitte selle tõttu, et ta on mängur. Need on täiesti erinevad asjad. Ta ei ole tegelikult halb selle pärast, et ta on mängur. Kuigi mängurlus võib panna teda tegema halbu ja valesid asju. Aga uskuge mind, mitte ükski mängur ei lähe kelleltki raha välja rääkima selleks, et seda inimest üle lasta. Eesmärgid on alati siiski õilsad - laenan selle raha selleks, et sellega võita, siis saan laenajale tagasi maksta ja jääb endalegi midagi järgi. See ebakaine lootus kaasneb iga sellise "plaaniga". Aga jah, tegelikkuses on need hetked paraku väga harvad, mil kõik plaani järgi läheb.

Minu eesmärk ei ole siin mängureid välja vabandada või neid kuidagi ilustada. See on tegelikult väga karm ja jõhker teema, millest ilmselt lõpuni suudavad aru saada vaid mängurid ise (ning ehk ka valdkonna spetsialistid, psühholoogid-psühhiaatrid). Ning nagu juba alguses rõhutasin - meeletult lihtne on hukka mõista, aga veelgi keerulisem on mängurit mõista. Ning ma mõistan seda, see lihtsalt ongi nii.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar