Ühed võidavad, teised kaotavad

Täna teeksin ühe kõrvalepõike oma igasuguste raha ja pensionijuttude sekka. Räägiksin vahelduseks taaskord ka natuke hasartmängurlusest. Eriti just siis sellest, kuidas seda avalikkusele esitletakse.

Juttu tuleb kolmest erinevast artiklist, mis kõik puudutavad kasiinosid ja slotimänge. Neist kaks esimest räägivad suurtest võitudest, mis sel suvel eestlastele osaks said - 1. võit, 2. võit. Ning kolmas artikkel räägib inimesest, kes pensioniraha kätte saanuna kihutas kohe kasiinosse ja mängis seal ühe ööga 8000 eurot maha. 

Hetkel jääb justkui mulje, et need kaks esimest kodanikku on tõelised kangelased, suure asjaga hakkama saanud inimesed. Mõelda vaid, kui rikkad nad nüüd on. Imetleme ja kadestame neid nüüd kõik, tahaks ju samuti niimoodi palju raha võita. Ning see kolmas...oh, see on üks mõttetu sõltlane, see tuleks mutta taguda ja seejärel ravile saata, või siis vastupidises järjekorras, vahet pole.

Olles ise väga pikka aega olnud hasartmängur, kes küll väga tihti slotimasinate taha ei sattunud, julgen öelda, et tegelikkuses on need kolm inimest täiesti ühesugused sõltlased. Kui vaadata lähemalt neid kaht esimest, siis nad mängisid tõeliselt suurte panustega (mõlemad üle 3,50 EUR iga keerutuse kohta - võrdluseks: mina pole kunagi üle euroseid spinne teinud, tavaliselt olid need pigem 20-40 senti) - seega võib väita, et nende sõltuvus oli selleks hetkeks neile ilmselt päris palju probleeme põhjustanud. Võib aimata ka võlgnevusi, aga see on hetkel pigem spekulatsioon, sest faktid mul selle kohta puuduvad (aga lihtsalt muster on selline, kus pikalt kasiinodes käinud inimesed on peaaegu alati ka võlgades, puhtalt tõenäosusteooria tõttu). 

Nende võitjate ainus erinevus selle kolmanda tüübiga ongi see pime õnn. Nad said vähemalt ajutiselt omadega ikka korralikult mäele. Kuna võidusummad on meeletult suured, siis ehk võib isegi loota, et nende edasine tulevik on kindlustatud ja seda raha enam maha mängida ei suuda. 

Ajakirjanduse omapära näitab seegi, et need kaks võidulugu on Delfis täiesti tasuta loetavad (reklaam ju ikkagi, tulge mängige) ning kolmas, see karm lugu on maksumüüri taha ära peidetud.

Lõplikke hinnanguid ma siinkohal andma ei hakka, aga no ilmselgelt ei ole need kajastused kuidagi tasakaalus... Või mis teie arvate?

Tegelikult sobib siia lõppu ideaalselt meeldetuletuseks täispikk film "Deemonid". https://www.youtube.com/watch?v=-45yCmbZOv8