esmaspäev, 6. september 2021

Ohtlik pingelangus

Enne, kui ma siin lähinädala jooksul teen ühe detailsema kokkuvõtte sellest, kuhu ja kui palju ma oma pensioniraha kannan/kandsin, siis teeksin juttu kogu selle protsessi vaimsest poolest. Protsessi all pean ma silmas võlgadega võitlemist või suures plaanis üldse mingi olulise ja tähtsa eesmärgi suunas liikumist ning selle saavutamist pärast pikaajalist ja intensiivset pingutamist. Räägiksin sellest, mida see kõik tegelikult vaimuga teha võib.

Võiks ju mõelda, et oh, jess, eesmärk saavutatud, hea meel, lähme nüüd eluga edasi ja naudime seda kõike. Aga minu kogemus juba varasemast elust näitab, et inimese psüühika ei tööta nii lihtsal viisil. Ikka tahab see mingeid krutskeid sisse visata. Suhtlesin sel nädalavahetusel päris mitme inimesega, kes mind samuti hoiatasid kogu selle saavutuse järel tekkiva pingelanguse eest. See võib tihtipeale olla karmim kui see pidev võitlus ja lahing ise. Ka siin kommentaariumis toodi näide, kus inimene, kes oli maha pidanud pingelise ja pikaajalise kohtulahingu oma nime ja rahakoti puhtuse nimel, selle võitnud ja seejärel ära surnud. Süda ei pidanud lihtsalt enam pingelangusele vastu.

Mäletan oma keskkooliaja lõppu nagu eilset päeva. See oli mu elus esimest korda, kui ma olin justkui midagi suuremat ja olulisemat saavutanud. See oli 12 aastat ju mu elu sisuks olnud. Kodused ülesanded, kontrolltööd, eksamid. Ning ühel hetkel sai see kõik läbi. Ma olin täiesti tühi, täiesti audis. Eesmärk oli saavutatud ning uued uksed olid justkui ees ootamas, aga mul polnud õrna aimugi, millist neist valida või kuhupoole üldse liikumagi hakata. Ning see kestis oma paar nädalat. Alles siis hakkasin vaikselt taas silmi avama ja sihte seadma. Aga see tühjus oli megaehmatav.

Ega see reedene reaalsus väga palju sellest kõigest ei erinenud. Samamoodi olin ma ju ülipingsalt elanud selle hetke nimel. Ma teadsin, et siis saab kõik korda, kui see pensioniraha saabub. Kui ma saan hakata oma rahasid võlausaldajatele üle kandma. Aga siis tabasingi end ehmatusega mõttelt, et aga mis siis edasi saab. Mis mu järgmine suur eesmärk on, kuhu püüelda. Kas tõesti on nüüd kõik korras ja saangi rahulikku rutiinset elu nautima hakata. Äkki suudan vahepeal isegi igavleda ja mitte igapäevaselt rahast mõelda? See mõtete ja emotsioonide tulv oli ilmselgelt kuidagi liiga palju. Erinevalt muidugi keskkooli lõpetamise ajast olen ma tänaseks inimene, kellel on kohustused ka teiste inimeste ees. Mul on pere ja lapsed, kelle eest hoolitseda. Kahte nädalat audis olemist ei saaks ma mitte kuidagi endale lubada ja küllap tõmbab reaalsus mu üsna pea sellest veidrast seisundist välja ka. 

Võite muidugi kommentaariumis või mulle kirja teel märku anda, kuidas äkilisest pingelangusest võimalikult rahulikult ja valutult välja tulla? Teha üks korralik pidu? Minna reisile?

8 kommentaari:

  1. Ma nutan ja magan ��. Mind ka päästis see teine sammas. Olukord ideaalne ei ole, aga igakuiselt jääb vaba raha juba 600 eurot. Enne oli see seis juba suhteliselt võrdne, et arveid oli sama palju kui sissetulekuid ja sealt pääsu ju ei ole. Nüüd on tunne, et saangi hakkama ikka kõigega ja ei ole seda idioodi tunnet, et kuidas ma nii maha ennast mängisin. Igakuine mure kuidas saada raha juurde, et maksta kõik arved ja nüüd jääb arvetest "nii palju" jälle üle. Ma ei tea kuidas see üldse nii õnnestus mul, et kuidagi laveerides kõik ikka makstud sai. Lõplik krahh oli kuude küsimus. Nüüd jäi krediidiajalugu rikkumata ja kergendus on meeletu! Aitäh - Su blogi motiveerib!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii tore on lugeda, et minu kirjutistest on kellelegi kasu olnud :) ja vahva, et oled oma asjad õiges suunas saanud... kui juba 600 eur jääb igakuiselt elamiseks raha üle, siis tulebki lihtsalt vaim värske hoida, mängudest eemale hoida ja rutiinselt igakuiselt liikuda võlavabaduse poole... ning ühel hetkel ju hakkavadki need lepingud vaikselt ka lõppema.

      Kustuta
  2. Järgmiseks suureks eesmärgiks ehk finantsvabadus? Tundub, et numbrite maailm ei ole võõras ja võiks olla teostatav eesmärk. Kindlasti oleks huvilisi, kes suudaks suhestuda ja leida inspiratsiooni, et ka enda finantsolukorda parandada. Lisaks oleks see veidi ju pensioniks valmistumine, olukorras kus hetkel 2. sammas tühi on ja niipea sinna uuesti maksma ei saa hakata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selle finantsvabaduse peale pean veel mõtlema. Siin on nüansiks see, et mulle väga meeldib see töö, mida palgatööna teen :) aga kindlasti olen ma järjest rohkem end hakanud kurssi viima erinevate investeerimisvõimalustega - olen hakanud raamatuid lugema ning lisaks on tänu uuele tööandjale avatud ka Äripäeva ja ka Geenius-portaali täispaketid. Esialgu kogun muidugi vaid teooriateadmisi ja praktikas piirdun III sambasse rahade tilgutamisega (praegu küll siiski ääretult aeglases tempos).

      Kustuta
    2. Finantsvabadus ei tähenda ju ometi seda, et tööd ei tohi teha. Esimene tore sümboolne eesmärk võiks olla säästude (investeerimisportfelli) suurus, mis on võrdne Sinu võlgade suurusega kõige rängemal hetkel.

      Kustuta
    3. Tõsi. Nagu siit ka näha, siis ega ma neid asju endale veel väga detailselt selgeks pole mõelnud. Liigun hetkel tasapisi ja rahulikult.

      Kustuta
  3. Ma lugesin sinu postituse läbi ja see puudutas mind isiklikult väga. Mul on viimane väikelaenu makse järgmisel kuul. Maksin seda laenu tagasi 4 aastat. See oli arvestatav summa. Pensioni sambast maksin tagasi suure krediitkaardi võla ja sellest olenemata jäi väga suur summa kontole järele. Järgmisest kuust ei ole mul ühtegi võlga. See oleks pidanud mind täitma tohutu vabaduse ja rõõmuga, aga pärast aastaid kuidagi ära elamist olen ma emotsionaalselt kurnatud ja läbikulunud. Ma võiksin lahedamalt elada ja poestki endale midagi paremat osta, aga see ei tekita minus mingit huvi või rõõmu. Tegin detsembris endale III samba, investeerin igakuiselt sinna. Krediitkaardi panin üldse kinni. Plaanis on leida veel kohti, mis tulevikus kasulikku tulu toovad. 2 samba raha panen kinnisvara ostu, vaatan ja jälgin praegu turgu. Kokkuvõtvalt võin öelda, et aastad ots otsaga kokku elamist teevad inimese väga targaks. Valusad õppetunnid saadud, tulevik saab olema täitsa teine.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks need ongi need elusündmused ja perioodid, mis muudavad inimesi. Kahtlemata saab ühel hetkel see hingetühjus läbi ja elu teeb omad korrektiivid. Inimene on kohaneja. Jõudu ja jaksu sulle sinu teekonnal!

      Kustuta