Sõltuvuse seeme

Täna tahaksin ma tuhlata natuke oma kõige sügavamates hingesoppides. Et jõuda lähemale, mis on mind muutnud nii kergeks saagiks siis hasartmängusõltuvusele. Kuulasin-vaatasin just pool tundi tagasi taaskord põhjalikult üle selle viimase ESSE saate, kus lahati just sõltuvusteemasid. Seal ütles terapeut Kert Grünberg järgnevad sõnad (videos alates 11:21): "Ma arvan, et sõltuvus võib väga kergesti tekkida inimesel, kes on lapsena kogenud hüljatust, ignoreerimist. Kus perekonnas ei räägita tunnetest, kus on tähtis ainult fassaadi hoida või kus on vägivald, väärkohtlemine. Et siis need inimesed, need lapsed, kes selles peres kasvavad, on väga väga altid jääma sõltuvaks."

Need laused panid mindki oma lapsepõlve peale mõtlema. Mis seal salata, päris paljud neist toodud näidetest kehtivad ka minu puhul. Kodus ma siiski mitte mingit vägivalda ei kogenud, ei enda suhtes ega ei näinud ka kedagi teist kellegi teise suhtes väärkohtlemist rakendamas. Kuid kuna me oleme paljulapseline pere, siis oli seda teatud mõttes hülgamist siiski omajagu. Ja eks tollal olidki lapsed väga palju omapäi, ühiskond lihtsalt oli selline, teistsugune, ükskõiksem.

Kui aga rääkida koolivägivallast, siis teatud määral ma seda siiski kogesin. Kuigi kuna olin tavapärasest vaiksem, tagasihoidlikum ja mõnes mõttes ka õpingutes keskmisest edukam, siis ega mind väga palju ei kiusatud. Sest eks mind oli aegajalt vaja, et aitaksin spikerdamisel või lihtsalt kodutööde lahendamisel. Selle kõige tõttu ehk oli see kõik pigem kaootiline. Kuid omad "highlightid" olid ka minul.

Meie kooli ees oli tiik, selline keskmise sügavusega. Ning, mis seal salata - aegajalt visati teatud liiki kooliõpilaste poolt sinna teist liiki õpilasi. Lihtsalt niisama, naljaviluks. Ka mind visati ühel korral. Usun, et see võis olla siis mingi 5.-6. klassis. Mure oli aga selles, et ma ei osanud ujuda ning tagantjärgi mõeldes oleks see kõik võinud üsna kehvasti lõppeda. 

Teine lugu, mida võiks esile tuua, oli seotud aga just sellise kuuluvustundega. Ma tahtsin ka kampadesse kuuluda, olla osa millestki. Mäletan, kuidas mingid suuremad poisid selles mõttes mind üsna konkreetselt ette võtsid ja ütlesid, et kui nendega koos paar suitsu teen ja veidi viina joon, siis saan "omaks". Kästi lihtsalt X ajaks Y kohta tulla. Taaskord võis see vanus sinna 12-13 paiku jääda. Muidugi ma läksin. Aga seal polnud kedagi. Ehk siis kahjuks või õnneks tehti minuga lihtsalt nalja.

Eks sarnaseid vaimseid ja füüsilisi juhtumeid oli kogu lapsepõlve perioodi jooksul (no ütleme kuni 8. klassini umbes) paar tükki veel, aga usun, et kokkuvõttes seda kõike mingiks süstemaatiliseks kiusamiseks nimetada ei saa. Lihtsalt sattusin paaril korral valesse kohta, valel ajahetkel.

Aga egole mõjusid need kindlasti pigem halvasti ja süvendasid seda hüljatuse tunnet veelgi. Eks karm ja konkreetne märk on seegi, et mu tänases sõpruskonnas pole mitte ühtegi mu klassikaaslast (ei keskkooli päevilt ega ka põhikoolist).

Ma ise olen hakanud oma mõtetega järjest rohkem jõudma sinnani, et mu sõltuvuse seemneks oligi just see soov kuhugi kuuluda, midagi erilist saavutada, saada rikkaks. Aga jah, läks hoopis teisiti...