Võlglaste mainest

Niisiis, mu Facebooki kampaania on nüüdseks ligikaudu ühe ööpäeva üleval olnud. Paraku on see aga hakanud tõestama minu üht suuremat hirmu - võlateemad on (vähemalt Eesti) ühiskonnas nii suureks tabuks, et avalikult oma nimega ei juleta isegi näidata seda, et loetakse võlgadega seotud kirjandust või postitusi. Justkui jätab külge märgi, et küllap on sul endal ka mingeid probleeme sellega. Teades kui palju inimesi on tegelikult võlgadega hädas, siis on raske uskuda, et need teemad inimesi ei huvita. Huvitavad ikka, aga neid asju loetakse salaja, teiste eest varjatult. Sest häbi on. Kohati isegi tundub, et lihtsam on tunnistada mõne narkomaania või alkoholiteemalise kirjutise lugemist. Ja no igasuguseid räigeid mõrvaromaane loetakse ka hea meelega ja kiidetakse takka. Aga võlglane on häbiplekk.

Tutvusin nädalavahetusel ühe Facebooki grupiga, "Petturid ja võlgnikud avalikuks". Sellel grupil on metsikult liikmeid - tänahommikuse seisuga 16785. Lugesin ka sealseid lugusid. Kurb hakkas. Ja pani ka mõistma natuke seda, miks võlglased on nii põlu all. See, kuidas inimesed end paarikümne euro eest mutta kaevavad, samas end õigustades, ülbitsedes... Kui sa võtad ühe inimese käest 40 EUR laenu, lubad 2 nädala pärast 80 EUR tagasi maksta, seejärel hakkad vabandusi laduma ja ajapikendusi küsima ja lõpuks laenuandjat laimama. Loomulikult paneb ta su nime avalikult üles, sa ise annad selleks ju põhjuse. Eks omaette teema muidugi on seegi, kui jätkusuutlik laenuvõtja seisukohalt see mudel üldse olla saakski. Aga no kui lõpuks võlgu jääd ja kokkuleppeid ei täida, siis otsi võimalusi ja kompromisse, ära hakka laenuandjat sõimama. Samas, kujutan ette, et see eraviisiliste laenuandjate-laenuvõtjate kommuun ongi selline viimane auk, kuhu end meeleheites kaevata annaks. Sest minu arusaamise järgi peaks olema see siis laenuvõtja jaoks koht, kuhu pöörduda sel hetkel, kui enam kiirlaenu ka ei saa. Siis, kui kohtutäiturid ja arestitud pangakontod on juba igapäevane reaalsus, maksehäireregistrist rääkimata. Siis, kui laenu vist võetaksegi juba kellegi teise pangakontole (äärmisel juhul kuskile Revoluti kontole). Asjaga rohkem kokku puutunud inimesed võivad muidugi mu väiteid julgelt tagasi lükata, sest ega ma ise selle kõigega kokku pole puutunud ja ei plaani ka puutuda. Minu ainus eraisikult saadud laen on see pensionifondi tagatisel saadud laen sõbralt, mille septembris ära klaarin. Siin võib olla muidugi mängus taaskord ka minu enda olemus - olen sisuliselt terve elu niimoodi hakkama saanud, et ega ma abi pole osanud küsida. Olen alati püüdnud ise hakkama saada, isegi kui alati ei oska ja teiste abiga võiks probleemid palju kiiremini lahendatud saada. Laenufirmadega on kuidagi teistmoodi, need on sellised anonüümsed paari kliki teemad tihtipeale. Teinekord ei pea mitte ühegi inimesega mitte ühtegi sõna vahetama ja ongi soovitud raha pangakontol. Samas on tegelikult ju isegi kiirlaenu küsides häbitunne hinges. Ma ei kujuta ettegi, mis emotsioonidega ma mõnelt eraisikult laenu küsiksin...

Nüüd võib lugejates muidugi tekkida tunne, et ma olen veidi silmakirjalik. Pahandan siin eraisikutele võlgu jäänud inimestega, endal laenufirmade ees meeletud kohustused kukil. Aga ei, asi pole selles. Teema on rohkem selles, kuidas oma võlgadesse ja laenuandjasse suhtuda. Mina ei sõima neid, kes on mulle laenu andnud. Ma ei süüdista neid. Mina ise olen ju süüdi selles jamas, selles olukorras. Kahtlemata ei tohiks lasta endast üle sõita, aga elementaarne viisakus peaks säilima. Seda loomulikult mõlemalt poolelt - nii laenuandja kui laenuvõtja osas. Ole lihtsalt aus nii enda kui laenuandja suhtes. Ära aja talle mingit jura ja ära mõtle mingeid suvalisi vabandusi välja. Ning anna lubadusi, mida suudad täita.

Aga tulles tagasi selle postituse alguse juurde, siis ilmselt on õhus õigustatud küsimus - kas võlglase maine üldse võiks kunagi paraneda? Või ongi võlgu jäänud inimene automaatselt kõnts, kelle läheduses võid ise ka nakatuda? Nagu mingi koroonaviirusega pihta saanud inimene, kellest tuleb eemale hoida ja ammugi ei tohi näidata, et sellistega suhtled. Eks igasugused liiva alla peitumised ja laenuandjate suunas tehtud sõimamised muidugi rikuvadki seda mainet koguaeg. Eriti, kui selle taga on vaid emotsioonid, valetamised ja katteta lubadused. Võlglased peavad ka muutuma. Inimesed peavad mõistma, et võlg ongi võõra oma ja see on kohustus, millega sa pead tegelema. Laenusaaja peab mõistma, et laenuandja ei ole tema vaenlane. Laenuandja on justkui su äripartner. Suhtu temasse austusega. Ja eks muidugi tagantjärgi tarkusena peab nentima teadatuntud elutarkust - ära võta laenu, mida sa tagasi maksta ei suuda. Ära ole nagu mina.